süda pekslemas, kastemärjas rohus kükitab ja mõne mehelemb-lõõritaja kauneid fiorituure naudib, või hoopis keskpäevase päikese roiutavas kuumuses, kui loodusesõber satub unelevalt kuldkiharaid sugevale kaunis-juuslasele – ikka jätab näkk kustumatu mulje. Ja on näkile pealesattuja ise veel argielu rutiinist puutumatu inimene noore Wertheri aastais, siis võime küll üsna kindlad olla, et too õnnelaps ihkab end edaspidi kogu hingest kodumaise näkiteaduse arendamisele pühendada. Ning see on ju tore!
Just pärast esimest või siis esimesi kohtumisi tekib noore teadushuvilise hinges küsimus, kuidas oma tegevust nii organiseerida, et see ei jääks ainult platooniliseks näkiimetlemiseks. Millest alustada, kuidas vaadelda näkke – see on küsimus, mis määrab näkisõbra hilisema elutee.
Näkiteadus on – ja arvatavasti ka jääb – suures osas väliteaduseks. Kõige tähtsam on näkkide pidev vaatlemine ja tundmaõppimine looduses. Oluline on töö järjepidevus, sest juhuvaatlused ei kujunda kellestki oma ala tõelist spetsialisti. See mõte, mida on ikka ja alati korratud teistegi loodusteaduste puhul – vaadake kas või E. Kumari „Eesti lindude välimääraja” vastavat peatükki – , on ka näkiteaduse puhul esmase tähtsusega. Kannatlikkuseta ei saavuta meie alal midagi. Kui näkihuviline ei malda oma uurimisobjektidega tegelda kavakindlalt ja süsteemipäraselt, siis pole tema vaatlustel edu; sellest johtub aga omakorda, et ta huvi näkkide vastu väheneb ja ta oma harrastusele varem või hiljem käega lööb. Edasijõudnud uurijad võivad kinnitada, et sadadest noortest, kes on nende poole pöördunud just sellesama küsimusega – millest alustada? – , on ainult mõni üksik oma huvialale truuks jäänud ja püsivalt asunud naiadoloogide ridadesse.
Loomulikult on eriline õnneseen too noor inimene, kes juba oma tegevuse alguses võib kasutada kogenud spetsialisti abi. Ühistel rännakutel meie hunnitute metsajõgede kaldail, ühise lõkketule juures, seljakott pea all, taevatähtede vilkumist imetledes ja vanema ning kogenuma sõbra meenutusi ning näpunäiteid mällu talletades saadakse väärtuslikke kogemusi, milleni jõudmiseks üksinda töötajal kulub aastaid. Asja raskendab seegi, et meil on erialasest kirjandusest suur nappus, paljud head võõramaised näkiraamatud on aga raskesti kättesaadavad ning nõuavad lisaks korralikku keeltepagasit. Kuid – milleks hirmutada! Töö, armastus näkkide vastu ning usk oma võimetesse viivad sihile ka siis, kui üksipäini näkiteaduse kallale asutakse.
Näkke võib tundma õppida igal aastaajal, parimad on selleks aga kevad ja suvi. Eriti häid tulemusi saavutatakse jaanipäeva paiku, mil enamik näkke on kõige aktiivsemad. Hormonaalse kõrgseisu tõttu on nende laulud siis kõige kaunimad, juukseläik kõige lummavam ning rinnapais kõige voogavam. Jaanilaupäeval igatahes ei jää ükski näkivaatleja koju ega siirdu loomulikult ka mõne niisuguse lõkke juurde, kus mehed käratsevad ja alkohoolseid jooke pruugivad. Tõsine näkiuurija läheb siis oma pambuga metsasügavustesse neitsilike allikate-jõgede-järvede kaldaile (kaevude madala veeseisu ja reostatuse tõttu kohtame neis näkke juba väga harva) ja otsib ning enamasti ka leiab oma sõnajalaõie sealt.
Talveperioodil on parimaks vaatlusajaks nääridekaad, mil mitmed röökurlased (eriti piripillid) oma nutulaule senisest ägedamini kõlada lasevad.
Nädalapäevade mõju näkkide käitumisele hindasid varasemad uurijad üle. See tulenes arvatavasti folkloori ja mütoloogia ületähtsustamisest. Loomulikult suhtub näkiuurija neisse meeldivaisse humanitaarseisse teadusisse respektiga, kuid tänapäeval täppisteaduseks kasvanud naiadoloogia neile enam loomulikult tugineda ei saa. Siiski on näkiteadlased folkloristidega ühisel arvamusel, et parimaiks näkipäeviks tuleb pidada neljapäevi ja laupäevi. Näkkide neljapäeva-aktiivsust on üritatud selgitada biorütmide-teooria abil, kuid praegu arvab enamik teadlasi siiski, et näkid, kes on üldiselt ju traditsioone armastavad olendid, peavad neljapäevast kinni pigem harjumusest. Mäletavad ehk veel paljud näkid tänini, et muiste olid inimesed just sellel päeval agaramad kõikvõimalike „maagiliste” rituaalide korraldamisel. M. J. Eiseni andmeil („Eesti vana usk”, 1927, lk. 173) tegeldi neljapäeviti mõnel pool hoolsasti ka musitseerimisega (Vändra kandis kutsuti seda päeva koguni torupillipühaks), näkid kui muusikaaltid olendid võisid sellest oma käitumise jaoks järeldusi teha. Neljapäeva tähtsusest ja tema erilisest kohast pajatab ka Russow oma „Liivimaa kroonikas”. Neljapäeva tähistamise kaunist kommet jätkab Eesti NSV Heliloojate Liit oma muusika-neljapäevadega.
Ent jätkem kombed ja tavad. Ka senise näkistatistika järgi on neljapäev näkisõbra parim nädalapäev. Iseäranis veel kadu-neljapäev – neljapäev, mil kuu hakkab kahanema. Siis ei malda õige naiadoloog naljalt koju jääda.
Ilmastikutingimustel näkkide käitumisele erilist tähtsust ei ole. Siiski üks erand: näkid kardavad müristamist. Nii et kui neljapäeviti müristab, pole mõtet näkkide pärast välitöödele minna. Neljapäeviti müristamise aegu on teatavasti eriti aktiivsed tuulispealised ja tulihännalised, keda näkid miskipärast väldivad.
Siinkohal tundub olevat paras aeg väikeseks kõrvalepõikeks.
Käesoleva määraja autori eelisarmastuseks on muidugi näkid, kuid sellest hoolimata tahaks näkisõpru kohe uurimistöö algul hoiatada liialt kitsa spetsialiseerumise eest.
Näkke jälgides kohatakse tihti ka teisi tontlasi, kes võivad pakkuda suurt teaduslikku huvi. Meie näkiklassik M. J. Eisen leidis mahti pea kõikide tondifauna liikide uurimiseks. Eriti suuri saavutusi on tal kratiliste ja luupainajaliste osas. Seepärast oleks kahju, kui näkiuurija peale oma meelisobjektide looduses midagi muud ei märkaks. Sellega tooks ta kahju meie nõukogude demonoloogiale1, sest igale tontlaste liigile uurijaid praegu kahjuks ei jätku. Isiklikest kogemustest tean kinnitada, et laiem profiil teeb meie töö veelgi huvitavamaks. Mäletan, et kui ma kord asjatult prisket liidrikku ootasin ning pikast ootamisest lõpuks suikusin, hakkas minu vastu huvi tundma luupainaja, keda Eestis tollal veel kohatudki polnud. Too balti rohelaup-luupainaja on meie luupainajalisist suurim. Hindasin ta keharaskuse vähemalt sajale kilole, mistõttu mult nõudis lausa üleinimlikku tahtejõudu end rahulikult rõhuda-muljuda lasta. See oli aga vajalik luupainaja liigi määramiseks, milleks mul tuli üle lugeda ta hõredad häbemekarvad (punakad), määrata hambavalem ning tagatipuks luupainaja kõrvast tikuotsaga kõrvavaiku koguda. Kui aga viisin selle vaiguraasukese laboratoorse analüüsi tegemiseks doktor Karl Roosioksale, meie parimale luupainajate-tundjale, ning kui siis selgus, et tegu on eesti tondifaunas uue liigiga, oli meie mõlema rõõm kirjeldamatu. Luupainajate eriteadlane ei jäänud mulle tänu võlgu – sattunud luupainajaid otsides pisilesbik-piripillile, pildistas ta teda ning tõi kaasa ka näkilokikese.
Vilbused, mardused, luupainajad, tulihännad, puugid, lumbujad, eksitajad, mummud, tuulispasad, kodukäijad, tühipaljad, viruskundrad, külmkingad ja veel paljud ja paljud meie tondifauna liikmed vajavad ka edaspidi uurimist, mistõttu oma teadlasetee algul seisev noor uurija peaks nendega kohtudes ilmutama erilist indu, leidudest aga loomulikult üldsusele teatama. Ainult nii jõuame kavatsusel oleva Eesti NSV Tondiatlase väljaandmiseni ning Tontlaste Punase Raamatu loomiseni.
Nüüd praktiliste küsimuste juurde. Niisiis – mida võtta vaatluskäigule kaasa?
Vaatluse korralikuks läbiviimiseks ja nähtu talletamiseks peavad tingimata kaasas olema märkmik, pliiats, nuga selle teritamiseks ja välimääraja. Samuti ei tee kunagi kurja ka mõni väiksemamahuline raamat või instruktsioon teiste tontlaste kohta. (Neid pole meil paraku palju ilmunud, kuid näiteks Asta Vilbaste „Juhend puukide kogumiseks” osutus autorile kord hädatarvilikuks.)
Eeskujulik näide naiadoloog E. V. tööstiilist: uurija valmistub malbe hilbupesuri pulsi mõõtmiseks
Märkmikuks on sobiv valida parajas formaadis valge paberiga taskuraamat. Neid on soovitav varuks osta suurem hulk, et neid piisaks aastateks. Erineva suurusega vaatlusmärkmikke on hiljem tülikas hoida ja korraldada. Sest peame juba kohe alguses sihiks seadma, et vaatlusmärkmikke säilitame alaliselt ja nende sissekanded jäävad lõplikeks (pärast neid ümber ei kirjutata – sellega jäävad ära vassimise või „ilustamise” võimalused).
Pliiatsiks valime