soovitab ta mõni lehekülg tagasi keerata ja lugemisega otsast peale hakata. Kõik see, mis peibutuspoosidesse puutub, peab olema hästi omandatud juba enne väliuurimistöödele minekut. Ainult siis võib noor näkiuurija edule loota, ainult siis ei jää ta mõistmatult, suu ammuli, näkiimesid jõllitama, vaid saab oma tähelepanekutega kasu tuua kodumaisele naiadoloogiale.
Peibutuspooside hea tundmine võimaldab amatööril kindlaks teha näki sugukonna. Perekonna ja liigini jõudmiseks jääb sellest harilikult väheseks. Et määrajat edukalt kasutada, peame hoolikalt jälgima ka näkkide välistunnuseid.
Milliseid paiku näkikeha topograafias eriti hoolsalt jälgida tuleb?
Küllalt oluline on rindade kuju ja suurus. Näkivaatleja on inimeste vaatlejaga võrreldes selles küsimuses igatahes märksa paremas olukorras. Peaaegu alati on näkkidel rinnad katmata, mistõttu nad ei saa nende kuju ja suurust kunstlike vahenditega moonutada. Autor on kasutanud oma kirjapanekuis (vaatlusmärkmikes) lihtsat viiepalli-süsteemi, millest enamasti on piisanud, sest harilikult ei lase näkid endale päris lähedale, mistõttu mõõdulinti või varbsirklit on õnnestunud rindade mõõtmisel kasutada ainult haruharva. (Viiepalli-süsteem on muidugi suvaline ning igaüks võib uurimistöödel välja töötada isikliku süsteemi.) Suurust „1” olen kasutanud kõige väiksemarinnaliste näkkide tähistamisel, kelleks meil on pisilesbik-piripill, lastelemb-piripill ja harilikult ka lastelemb-paljastiss. Suurusjärgud „2” ja „3” on kõige tavalisemad. Suurusjärk „4” on iseloomulik priskele liidrikule, malbele hilbupesurile ja roppsuu-röökurile. Suurusjärku „5” kannab aga alati ja õigustatult meie hiigelnäkk – esimest korda Viitna järves kohatud hiid-paljastiss.
Küllalt olulised on keha täidlus ja rasvapolster. Ka täidlusastmeid võib viiepalli-süsteemis määrata. Kõige kiitsakamad on tavaliselt needsamad näkiliigid, keda rindade suurusest rääkides esimestena näiteks tõime. Väljaspool konkurentsi on aga jällegi steatopüügiline (rasvtuharaline) hiid-paljastiss.
Näkkide rindade kuju ja suurus (autori mõõdistus).
Mõnede näkiliikide puhul on oluliseks määramistunnuseks hambad, kuid harva on uurijal võimalus uuritavatega nii tihedasse kontakti astuda, et tal õnnestuks hambaid loendada või neist koguni vahajäljend võtta. Hammaste tihedust ja värvust läheb mõnikord siiski korda märgata; liikimäärava tähtsusega on nad just peakratside sugukonnas. Näkiklassik M. J. Eisen vihjab võimalusele, et meil esineb ka havihambulisi näkke. Ei temal endal ega käesoleva määraja autoril pole olnud võimalust selles veenduda. Äärmiselt huvitav oleks selliste näkkide kohta andmeid saada. Peale suure kasu teadusele võiks õnnelik havihambulise näki leidja kindel olla selles, et jäädvustab oma nime uue liigi avastajana ja originaaldiagnoosi koostajana igavikule.
Väga tähtsaks näitajaks on näki juuksed, kuid neil peatume edaspidi dihhotoomilistes tabelites pikemalt, kuna oleks ebaotstarbekas kogu materjal käesolevasse sissejuhatavasse osasse mahutada. Sama kehtib ka näkilaulude kohta.
Kõige rohkem on eksiarvamusi näkiliste sabade osas. Folkloor, kunstmuinasjutud ja koguni maalikunst on jätnud mulje, nagu oleksid näkkidel ilmtingimata sabad. Mis puutub Eestimaal kohatud näkkidesse, siis tuleb lugejat arvatavasti üllatada: ühelgi Eestimaa liigil pole seni saba nähtud! Kuna sabaga näkkide kohta meil üksikuid andmeid (küll kontrollimata, folkloristlikke või suulisi) siiski on, võime ehk uskuda, et tegu on olnud eksikülalistega Saksa DV-st või FV-st või Skandinaaviast. Eks ole näiteks linnuriigi esindajaist Eestis ka roosapelikani ja luitsnokk-iibist nähtud, kuid ükski neist rändureist pole meie maale pesitsema jäänud. Küllap on niisamasugune lugu ka sabanäklaste sugukonna liikmetega.
Kummaline, et tõde näkisabadest pole veel laiade rahvahulkadeni jõudnud. Näkiteaduslikku haritust me muidugi kõigilt ei eelda, kuid kurb on see, et isegi meie intelligentsi esindajad nii vähe tunnevad sellist tähtteost nagu „Näkiraamat”, kus lugupeetud M. J. Eisen talle omases mõnusas, kuid täiesti teaduslikus laadis sõnaselgelt on kirjutanud:
„Kreutzwald annab oma „Ennemuistsetes juttudes” näkineitsile inimese keha ja kala saba. Säärase välimusega näkineitsisid esineb harukorral ka mõnes muus jutus. Üleüldse on niisugused meile võõramad, küll aga tunnevad neid rohkesti germaanlaste vanad jutud, osalt ka slaavlaste omad. Tervel Kreutzwaldi näkineitsil on kange võõras lõhn juures [– — ].
Kalasabaga neiust teavad rootslased Läänemaa rannas üht ja teist rääkida ja ütlevad Kärla jões teda nähtud olevat. Kui mõni jutt näkile kogemata kala saba taha paneb, siis on see ikka rootsi või saksa saba. Meie esivanemad poolt kala ei armastanud: kas terve kala või kalast ei midagi.”
Sellise võluva sarkasmiga kirjutas meie klassik näkisabadest juba aastal 1922. Meil tuleb häbis silmad maha lüüa…
Pärast eespool toodud märkmeid on kasulik välimääraja praktilist kasutamist demonstreerida näite varal. Kujutelgem, et näkivaatleja on tundmatu näki määramiseks vajalikud tunnused väljas hoolikalt märkmikku kandnud ning asub neid nüüd kodus uurima.
Näide:
Vaatleja nägi juunikuus jõeäärsel kivil saledat näkki hoolega juukseid sugemas. Tüüpiline kammimispoos langes hästi kokku määrajas kirjeldatuga. Näkivaatleja oli üsna kindel, et tegu on kaunisjuuslaste sugukonna esindajaga. Et selles täiesti kindel olla, tulnuks näkile läheneda, et välja selgitada, kas järsku pole tegemist juhuslikult soengut korrastava näkiga. Nii talitades oleks aga näkisõber võinud uurimisobjekti minema hirmutada – ta tegi täiesti õigesti, et vaatles näkki hoolsalt binokli abil ning kandis välimärkmikku järgmised tunnused:
a. kasv – umbes 160 cm; kehaehitus väga sale, sportlik, nahaalune rasvaladestus peaaegu puudub;
b. rinnad – neitsilikud, õuna meenutavad, suurus 1–2 palli;
c. juuksed – heledad, kuid siiski mitte säravad, pigem tuhmid.
Hammastiku kohta polnud võimalik vaatlusi sooritada, kindel oli vaatleja aga saba puudumises.
Nüüd sahistas noor teadusesõber nimme kõrkjatega. Näkk märkas teda ja jätkas juuksekammimist endisest suurema hoolega. Tema kuuluvus kaunisjuuslaste sugukonda oli sellega juba täiesti selge. Mõne aja pärast tõi näkitar kuuldavale kelmika naeruturtsatuse, haaras vibu ja nooled ning sihtis algajat loodusuurijat. Et tollel näkkide käitumisest varasemad kogemused puudusid, sattus ta segadusse, laskus käpuli ning pages pilliroopadrikusse. Kui esimene ehmatus möödas, ronis ta küll taas lagedale, kuid näkk oli juba kadunud.
Germaani kalasabaga näkk (Georg Windmühle joonis Kuressaare lossi vallikraavi kaldalt).
Kodus oli amatööril võimalik määrajat kasutada. Määramistabeli punkt 1 ei andnud talle kindlat vastust, kuna nähtud näki juuste värvi hindamisel võis esineda subjektiivsust, täpset nahavärvi ta kauguse tõttu määrata ei suutnud. Punkt 2 suunas ta aga kindlalt punktile 5: näki naer oli ju vallatu olnud, mingite nutuste lalisevate häälitsustega ei saanud seda kuidagi segamini ajada. Uurides punkti 5, langes näkisõbra pilk ka punktile 4, mis tema poolt kohatud näkile juuste osas samuti paremini sobis kui tabelites toodud punkt 1. Punktisse 6 süvenedes muutus tabelikasutaja aga rõõmsaks ja kurvaks ühekorraga: rõõmsaks seepärast, et tal oli õnnestunud kindlaks teha näki liik – lustakas linajuus (Linicomata hilaris); kurvaks muutis teda aga asjaolu, et vibu näidates oli näkk teda ilmselt sportima meelitada tahtnud. Punkti lõpplause: „Sobiva partneri leidmisel võib asuda platoonilise iseloomuga (kuni puudutused) kontakti” võis nooresse teadusessepürgijasse eriti raskelt mõjuda: millise toreda võimaluse oli ta käest lasknud! Kui palju lõbusaid, aga ka teadusele kasulikke hetki läks luhta! Küllap otsustas noormees edaspidi kõik määraja tabelid hoolega pähe õppida, et looduses kindlamalt orienteeruda. Loodame, et ta seda ka teeb.
Nagu lugeja näeb, pole näki määramine mõnikord keerukas, kõik oleneb aga muidugi vaatlustingimustest.
Head edu tabelite kasutamisel!
Pisut