istusid nad neljakesi logiseva köögilaua taga ja ootasid hommikut. V. A. ümises nina alla:
„Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad …”
„Noh, selleks ajaks saad kindlasti,” lohutasid Hugo, Mart ja Irja.
„Me pole mitte ainult laulupeorahvas, vaid me oleme ennekõike klaverimängurahvas,” nuuksatas V. A.
„Tore teada,” arvas Irja.
7.
REIPAD INIMESED
Veebruari algul läks paariks päevaks sulale.
Linna kohal säras päike. Siin-seal paljastusid lume ja jäite alt asfaldilapikesed, mustad, puhtad ja soojad. Südalinnas lärmasid põõsastes varblased. Päike, asfalt ja varblased, nendest oli linlase jaoks küllalt, et ennast valehäirest eksitada lasta. Neil päevil laekus perekonnaseisuametisse tavalisest rohkem abielusoove, toimetustesse tundeluulet, kohvikuisse elevil kodanikke, hõlmad valla, mütsid kuklas.
„Reipa Sõna” piimheledasse koridori aga ilmus väike ümar isand. Koridor oli pikk ja uksi palju, aeg-ajalt kadus külaline mõneks minutiks, kargas siis taas hoogsalt välja, uuris silte, vahtis möödaruttajaid, sihtis sõrmega ja kiirustas järgmisse ruumi.
Selle mehe nimi oli Anton Veider. Ta oli avameelne ja jutukas, alandlik ja viisakas, nobe ja naerukas, tundus, et tal pole midagi varjata. Ometi ei teadnud temast keegi praktiliselt midagi. Ta polnud ei noor ega vana. Ta polnud isegi keskealine. Ta seisis kuidagi väljaspool aega ja vanust. Jäi mulje, nagu oleks ta selle toimetusega kunagi seotud olnud. Aga isegi igipõline olija, vastutav sekretär Priiman ei osanud seda asjaolu kinnitada. Kes neid võõra inimese asju ikka teab, kes oskab talle hinge vaadata – järele pärida oli aga kuidagi piinlik. Veel räägiti ebauskliku poolsosinaga säärast asja, et alati pärast selle imeliku paksukese ootamatut visiiti võib toimetuses oodata mõnda suuremat sündmust. Tavaliselt pahandust. Kusjuures keegi ei seostanud sündmusi ja pahandusi Anton Veidraga konkreetselt, isikuti, lihtsalt oli millalgi tähele pandud peaaegu fataalset seaduspära, õnneks ei käinud ta kuigi tihti, kord-kaks aastas, mitte enam. Kuulu järgi külastavat ta ka teisi toimetusi. Sealgi räägiti temast natuke ebausklikul toonil.
Tegelikult ei tahtnud see salapärane paksuke mitte midagi muud kui rublat laenata. Seda talle ei keelatud. Kui nii võtta, võis teda pidada toimetuse omapäraseks maskotiks. Kuidas sa ei anna maskotile rubla, kui ta seda küsib?
„Tohib?” küsis Veider. „Loodetavasti?” Ja astus sisse.
„Aa, sina …” ütles Daume laisalt, millegipärast läbi nina. Temagi ei teadnud Veidrast midagi lähemat. Temagi kartis toda mehikest salamisi, kuigi näitas igati hõivatust ja üleolekut. „Ma juba mõtlesin, et oled vahepeal ära surnud. Eks istu, kui tulid. Ma kohe lõpetan.”
„Aina tööd, aina tegemised? Ja-ja-jaa, ei need lõpe. Ai-ai-ai.”
„Mis sa siis arvad?”
„Ja-ja-jaa … Ja-ja-jaa. Sina oled muidugi rügaja. Nüüd, jah, jälle töömeeste kord tulnud, jutumeestel põli kibe. Sina lendad veel kõrgele. Aga äkki ka kaugele. Mul on sihuke sisetunne. Muide, anekdooti soovid?”
„Serveeri! Aga ainult poole kõrva jaoks,” noogutas Daume. „Sa vabanda mind …”
Daume hakkaski oma käsikirja lugema.
„MEIE, JALAKÄIJAD.
Nagu ütlesid juba Ilf ja Petrov, moodustavad jalakäijad inimkonna parema osa. Tõsi, seda väitsid nad kolmekümnendatel aastatel, mil neil polnud aimugi, et poole sajandi pärast on näiteks Eesti NSV-s juba 150 000 erasõidukit.”
Daume jäi viivuks mõttesse. Talle tundus, nagu varjaks viimane lause mingit veakest. Ta ei suutnud seda leida. Järelikult ei suuda seda ka lugeja, otsustas ta.
„Aga kas pole meie, jalakäijad, endast juba liiga heal arvamusel? Kas pole tunnustus meie päid pööritama pannud? Vaadelgem statistikat …”
„Räägi, räägi,” ühmas ta pead pööramata Veidra suunas. Niikuinii tuli sellele mehikesele rubla visata, las siis teenib selle vähemalt ära. Daume polnud kooner, aga talle ei meeldinud täiesti mõttetud väljaminekud. Ta ei saanud tänini aru, miks ta pidi Veidrale rubla kinkima.
Külalise niigi ümmargune nägu võttis nüüd geomeetriliselt täiusliku kera kuju. Nagu roosale õhupallile maalitud kloun, ausalt, mõtles Daume varjatud vimmaga. Ei, see mees on tegelikult üsna täiuslik nonsenss – ju siis jumalal temaga mingi kaugem plaan pidi olema, kui ta sihukesel veel Veidra nime all ilma laskis sündida. Daume meeleolu taastus. Ta oli viimasel ajal jätkuvalt reibas, heatujuline, ettevõtlik, millegi ootel.
Veider alustas:
„Laev läks põhja. Mees pääses. Ujus ookeanis. Hakkas väsima. Kohe nagu tundis, et enam ei jaksa. Mõtles, et nüüd on kõik läbi. Aga sisetunne ütles talle: „Ei ole läbi! Uju nüüd vasakule, viie minuti pärast leiad sa ookeanist suure ukse.” Mees pööraski vasakule. Oligi uks!”
„Ha-ha,” haugatas Daume mehhaaniliselt. Veider tõmbas kopsud õhku täis ja vuristas anekdoodi lõpuni. Daume oli seda juba mitmel pool kuulnud.
„Ha-ha,” ütles ta.
„Sa võid veel suureks ülemuseks saada,” ütles Veider.
Daume vaatas talle otse silma. Silm oli vesine ja hägune.
„Arvad sa?”
„Sa naerad nagu väga suur ülemus. See on juba pool asja.”
„Ega sa kogemata mustlane ole?”
„Ei. Mina olen Veider. Laena rubla.”
„Saad kolm,” ütles Daume – ja andiski.
Hetke pärast oli Veider läinud. Daume raputas isegi pead. Kuidas see küll oli juhtunud – tervelt kolm rubla Veidrale! Daume hakkas naerma. Tal polnudki kolmekast eriti kahju. Habet süganud, piibu süüdanud, luges ta teksti lõpuni.
„Jah, kerge see pole – olla jalakäija. Aga ometi tuleb teha kõik, et inimkonna parema poole esindajana kaasa lüüa kõrge eani. Selleks edu ja vedamist, kaaskodanikud jalakäijad!”
Jah, käis küll. Oli stiili ja energiat. Hetkel esindas Daume veel jalakäijaid. Mis seal ikka. Varem või hiljem valmistus ta saama autosõitjate esindajaks. Asi oli põhimõtteliselt otsustatud. Ilmselt sellest ka mõningane kriitiline hoiak liigse enesekindluse all kannatavate jalakäijate aadressil.
Ta kirjutas aadressile alla oma kodanikunime.
Jäi äkki hajameelseks, võttis puhta paberilehe ja kirjutas: Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume.
Kaspar Aus istus suures kabinetis suure laua taga. Laud oli tühi ja läikis. Ausi käed lebasid sümmeetriliselt ning rahulikult väga läbimõeldud kohas laua mõtteliste telgjoonte ristteel. Ta oli oma lipsusõlme lõdvaks lasknud. Ta poos oli töökas ja demokraatlik. Ta oli valmis igale sisenejale julgustavalt vastu naeratama.
Aknad jäid vasakule, väljas säras päike ja siutsusid varblased. Täpselt nagu kevad! Kaspar Aus püüdis mõtelda Rootsi kuningriigile ja selle kontrastidele, et oleks, millest all kohvibaaris kolleegidele rääkida. Ta ei vajanud palju, umbes kolm näidet. Aga pea oli millegipärast tühi. Kontrastide vallast tõusid silme ette vaid kahe tantsutüdruku soengud ühes õhtuses ajaviitepaigas, kuhu nende delegatsioon oli täiesti ametlikus korras suunatud. Ühel olid plaatinavalged, teisel ronkmustad juuksed. Ihu oli mõlemal talviselt kahvatu ja täiesti paljas. Aus mõistis isegi, et see näide polnud tüüpiliste seast. Ja üldse tundis peatoimetaja oma suures kabinetis üksildust.
Ta vaatas ringi, ohkas süüdlaslikult, sukeldus siis, õlg ees, peaaegu laua alla, sikutas lahti alumise sahtli, mis tikkus pidevalt kinni kiiluma, ja tõstis sealt lauale mahuka mapi. Selles oli üle kolmesaja lehe. See oli Kaspar Ausi kollektsioon, niiöelda tema professionaalne nõrkus. See mapp andis talle tuge ja eneseusku üksildusehetkedel. Ta