Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

viidud …”

      Aknatagune oli jälle tooni võrra tumedamaks tõmbunud.

      „Vaatan ja vaatan, kuidagi ei saa meelde tuletada … Te olete kangesti ühe näitleja moodi …”

      „Ah tõesti? Mulle on seda enne ka öeldud …”

      „Ei, ega sest pole midagi, teil ju ikka täismeheamet. Kui juba jutuks läks … See pole muidugi minusuguse lihtsa pensionäri asi, aga misasja te sinna taha Kamtšatkale ikka otsite? Kulda otsima või? Kas siis üks eesti mees enam mujal teadust teha ei tohigi?”

      „Tohib küll … miks ei tohi,” muigas teaduste kandidaat mõrult.

      „Mul väimees laulab meeskooris, tema käis ka ükskord seal Kamtšatkal ära,” sõnas papi Roosmaa.

      „Oi, see on hea, et ta kultuuriinimene on,” elavnes Ilmar Peetsalu viivuks. „Ost tuleb tema pere nimele, nagu ma aru saan? Ma ei täinud ennist ütelda, aga siin on enamasti Teaduste Akadeemia suvilad, ja noh, kiputakse nagu valima, et kes ja …”

      „Olge mureta. Väi laulab tenorit!” kiitis papi Roosmaa. Vaatas käekella ja ütles: „Papritega teeme siis nii, nagu jutt oli?”

      „Jah, jah, tulge ülehomme otse akadeemiasse. Tulge kohe minu kabinetti. Mis kabinet see küll on, niisama … tuba. 552, on meeles?”

      „Küll ma tulen, olge lausa mureta. Rauda tuleb taguda, kuni raud on kuum!” Papi Roosmaa mõtles järele ja vabandas: „Ma tegin nalja. Ma rohkem sellepärast, et äkki tuleb mõni teine ja palju rikkam mees. Mõtlete veel ümber!”

      „Kuulge nüüd … Ma olen sellest ühestki asjaajamisest täiesti traumeeritud. Ah, saaks juba kõik ühele poole.”

      „Millal teil siis suureks sõiduks lähebki?”

      „Aprillis … Selles see asi ongi. Viis aastat. Pole ju mõtet suvilat viieks aastaks omapead jätta.”

      „Einoh, selge see … Selles mõttes olge mureta. Mul on nihuke äge tütar, tema sellele majale häbi ei tee. Korteri jätate ikka alles?”

      „Ma ei tea täpselt, kuidas neid asju aetakse. Aga ju mulle ikka midagi alles jääb.”

      „Noh, ja seal lööte rängad rahad kokku, tulete tagasi, ostate uue ja uhkema suvila, vaat mis ma ütlen. Ja nüüd saate minu käest ju ka …”

      „Ah jah, seltsimees Roosmaa. Hea, et meelde tuli. Ma tahaksin selle ümbriku teile tagasi anda.”

      Papi Roosmaa tõmbus väga tõsiseks.

      „Seda juttu nüüd küll ei ole. Käsiraha on alati olnud, käsiraha peab olema. Vaat et liiguviina pole, see on juba meie viga. Mina roolis, teie karske mees. Aga käsiraha … Ei, ei, mina olen ebausklik vanamees.”

      „No siis annan ma teile allkirja,” jonnis teadur nohuselt. „Mina niimoodi ei saa …”

      „Selle võiksin ma ju formaalsuse mõttes võtta,” ütles papi Roosmaa kavalasti, „aga vaadake, kuhu te mu käest ikka pääsete. Ma ju tean, kus te töötate. Iga kord, kui helistasin, öeldi mulle, et seltsimees Peetsalu on gripiga sinisel lehel. Kuulge, hakkabki viluks minema – äkki paneme pillid kotti? Mul närviline eit, see hakkab muret tundma, ma ikka juba eakas mees, talvisel ajal rooli taga.”

      „Jah, muidugi,” noogutas teadur hajameelselt. „Kuulge, ma olen vist ikka paras tossike küll, mis? Minu käest ei võeta isegi allkirja! Isegi suitsetamist ei saanud ma selgeks. Teinegi kord oleks mõnel ekspeditsioonil päris hea sääski peletada, taigas, teate, on nad iseäralikult verejanulised, aga ei istu see asi – ja kõik. Viimati proovisin keskkooli lõpupeol, pärast pidin enese surnuks oksendama. Pruut ka ütles, et pole sul õiget mehelõhna küljes …”

      Nüüd küll luiskab, mõtles papi Roosmaa. Ei ole sellel otukesel naist ega pruuti, pole olnud ega saa olema. Mees, kes sihukese professorivilla eest ainult viisteist tuhat oskab küsida – kes see nüüdse aja plika sellisele minna tahab? Või kui tahab, siis peab tal omal midagi viga olema, nagu minu tütrel, kes ka endale vaimuinimese leidis, tenori!

      Teaduste kandidaat tõusis aeglaselt laua tagant. Märkas valesti nööbitud hõlmu, näppis need korda ja ohkas. Ta selg oli kühmus. Ta hääl väratas. Aga ta vaatas üsna mehise ja kuiva silmaga üle oma poisipõlve suvede kodu. Ta püüdis isegi vist nalja visata.

      „Hüvasti, Rannamõisa, ole tervitatud, Kamtšatka!”

      Pea norus, vildak ja abitu naeratus õlekarva habemes, tatsas teadur kamina juurde, asetas labakud ohates simsile, tõmbas nahkkindad kätte ja ulatas papi Roosmaale võtme.

      „Võtke see. Minul ei tohiks siia enam asja olla. Ja kui ongi, siis pöördun teie poole.”

      Papi Roosmaa oskas olukorda vääriliselt hinnata. Ta vaikis liigutatult. Siis läks tõi väljast pangega lund ja sumas selle kaminasse. Kamin hakkas oigama ja sisisema. Papi Roosmaa keeras delikaatselt välisukse lukku. Vaatas ringi ja peletas varese minema. Mis ta siin passib. Teaduste kandidaat tammus juba auto kõrval. Ta näpu otsas tolknes paariteistrublane koolilapseportfell. Tea, palju sihuke kandidaat ka palka saab? Oma paarsada? No on see ka mingi raha … Ei, päris kahju teisest. Aga noh, teeb kodus ümbriku lahti, küll siis rõõmsamaks muutub.

      „Palun!” ütles papi Roosmaa ja avas autoukse. Natuke rassimist, siis tagurdas „Volga” metsavahelisele ringteele, kust hiljuti sahk üle käinud. Teaduste kandidaat vaatas varjamatu imetlusega, kui koduselt temast eakam ja matsim mees kalli sõiduriistaga ringi käis.

      „Autot ei kavatse osta?” küsis papi Roosmaa mõne aja pärast. Niisama, jutujätkuks.

      „Mis te nüüd!” kohkus teadusemees nagu preili. „Ei-ei, see pole minu jaoks. Auto, see on midagi … noh, väga ohtlikku,” hakkas ta kokutades naerma. „Nii mulle tundub. Ei, jalgrattaga oskan ma küll, ärge arvake. Ja hobusega ka. Aga auto … Ei, ei.”

      „Volga” vuras läbi sinaka õhtuhämaruse linnatulede poole. Saabunud vaikuses läksid papi Roosmaa mõtted tahtmatult hingele. Näis, mis tütar nüüd ütleb, kas hakkab austama või mitte. Kui ta aga ikka tururaha laimama hakkab, siis üürin selle suvila hoopis puhkajatele välja. Igasse tuppa üks Moskva perekond. Mis see suve jooksul kokku teekski? Jah, aga hing? Ja papi Roosmaa hakkas mõtlema oma lapselastele. Hea oli mõtelda, et nende roosad päkad vudivad juba varsti üle rohelise õuemuru.