Miskipärast tunneb ta tuska.
„Ehk teed ära?”
Isa vaatab talle otsa, ilmselt ootas ta rohkemat.
„Eks ma tee.”
Ta hoidub isa pilgule vastamast, vaatab mujale.
„Lakipudel on riiulil.”
Isa käsi libiseb uuesti üle värskelt puhta puupinna, lükkab siis kätki kerge laksuga uuesti kõikuma. Tema tunneb oma tööst mõnu. Aga rohkem ei ütle ta praegu midagi, astub eemale ja kõnnib rehetoast välja. Asi on valmis, andku poeg sellele viimane lihv. Naisele antud sõna on peetud. Poeg kõhkleb ja põrnitseb edasi, aga ei pööra silmi kätkilt. Ilusa on isa teinud küll, tõesti kenakese. Ta vaatab isale järele, aga too on juba tuppa kadunud, läinud ema söötma. Olavi ühmab midagi, kükitab siis maha ja asub kastist liivapaberit otsima. Seejärel hakkab ta lihvima. Algul ükskõikselt, siis aga järjest enam töösse süvenedes. Ja mida rohkem ta nühib, seda armsam, seda ilusam kätki tundub. Ainult mõtted muutuvad aina rusuvamaks. Näe, siin ta teeb nüüd kätkit oma lapsele, aga kas ta ootab teda, teda koos emaga? Neetult keeruliseks on ta teinud oma elu. Ja mida aeg edasi, seda enam see sõlme jookseb. Matilda on armas, nii armas, et Olavi võiks anda üsna palju, et tüdrukut endale hoida. Edast ta loobuks, kui kerge tundub praegu Edast loobuda. Ehk loobuks ta sel puhul ka lapsest, sest Eda ja laps kuuluvad kokku? Loobuks lapsest ja naisest, see tähendab – läheb ära. Kuhu? Mandrile, võõrasse korterisse või majja? Siin ei võtaks teda keegi kostile, kodunt ära jooksnud meest. Saarerahvas on tõsisest puust, hoiab kokku. Teda ja Matildat mõistaksid nad hukka. Kui ainult juhtuks nii, et last ei sünnigi, et katkeb jälle ära? See oleks lahendus küll, siis võiks ta vihanegi olla, ja viha õigustab nii mõndagi. Siiski, igal juhul mõistetaks neid hukka. Dorfi naerab nad välja ning pagendab. Aga ära minna ei taha. Kes teab, mis neist mujal saab, oma kodu on ikka oma kodu. Ja ega see rasedus seekord ei katke, kohe sihuke tunne on. Kõik läks ju normaalselt ja Eda tundis end hästi. Arst käskis haiglassegi minna ainult igaks juhuks. Eda ei tahtnud minna, kohe kartis, nuttis isegi eelmisel õhtul. Justkui aimas. Ja kui Eda poleks läinud, polekski tol jaaniööl midagi juhtunud, edaspidigi poleks juhtunud. See teadmine üllatab teda. Käsi jätab lihvimisegi pooleli ja iseäraliku pilguga põrnitseb ta kruupinki, siis kätkit. Midagi polekski juhtunud, Matilda oleks olnud lihtsalt Matilda, külatüdruk, kellega vahel võib juhtumisi poest üheskoos koju minna ja veidi naljaviluks lobiseda. Ei midagi muud. Nad elasid ju Edaga päris ilusti. Kas nüüd just päris ilusti, aga normaalselt, nagu kõik teisedki. Vist oli ka armastus, üsna algul. Muidugi oleks teda võinud pisut rohkem olla, aga meeldima Eda pidi, sest naist võtma teda ju keegi ei sundinud. Isal pole seda kommetki, tema ütleb, ise tead, ise hakkad elama. Neljas aasta saab Olavil abielus oldud. Jah, tollal poleks Matilda kõne allagi tulnud. Kes ta tollal oli – kleenuke vibalik plikatirts. On praegugi kleenuke, nõrguke. Olavi on ka Edat kätel kandnud, seda kohe tundsid, aga Matilda puhul polnud justkui midagi kanda. Ja kes teab, mis Matildagagi ees ootab? Ühel päeval tuleb tüdimus. Ei, Matildaga jääb midagi püsima, alguski oli neil hoopis teine. Eda ikka algul uuris ja kaalus, hoidis teda eemale, tegi teda läbematuks. Eda mõtles algusest peale abielule, ja mina jooksin, pea ees, noota, olin rõõmus veel pealegi. Säh nüüd. Jah, Matilda on hoopis teisest puust, tema risti ette ei löö, tahtis ja tuli. Maru tüdruk. Kuigi eriti tark see temast ei olnud, teadis ju, et olen abielus, et midagi pole loota, ainult korraks. Eda poleks seda ilmapeal teinud, tema vaataks ette, mõtleks tagajärgedele. Matilda ei mõtle, ei siis ega vist ka praegu, tema tuli tuhinaga. Hea on see tuhin küll, aga kodu lõhkuda, peret lõhkuda? Pealegi võib sest tuhinast ükspäev villand saada. Iga asi kulub, mis seegi asi muud on? Ja kuhu ma lähen, ilma koduta, peavarjuta, võõrsile õnne otsima? Ja laps tuleb seekord kindla peale, mõlemad ju tahtsime teda, ja isa ja ema tahavad. Aga nad aimavad, ma kohe tunnen, et aimavad. Me pole olnud ka küllalt ettevaatlikud. Matilda kah, tuleb päris päise päeva ajal teiste nähes juurde, nagu oleks asja. Seda ei tohi lubada, peab eemale hoidma. Kui sellest juttu tuleb, siis ütlen selge sõnaga, et midagi ei muutu. Ise teab, kui tahab. Aga Eda seda nii ei jäta, kui kuuleb. Eda on uhke. Ja isa ja ema on tema poolt. Sant lugu. Kui lõpetaks siiski nüüd ära, ehk vaibuvad siis ka jutud Eda tulekuks? Ja kui ta kuulebki midagi, siis naeran ja ütlen, et sai korra rumalust tehtud ja poissmeheelu meenutatud. Purjus peaga ja pinnaliselt. Küll ta uskuma jääb. Kui inimene tahab midagi uskuda, siis piisab väikesestki vihjest ja inimene on surmkindel. Küllap talle piisab, kui näeb, et midagi enam ei ole. Naised tunnevad selle kohe ära. Ja eks jutudki vaibu, kui tuld juurde ei lõõtsu. Palju neid juttegi, ainult Tiidu Oskar küsis ning mõni tikub muigama. Selleks ajaks on kõik korras, rahvas unustab ruttu. Ja eks ole möllatud kah. Olavi lõpetab selle asja nüüd ära, lõpetab esimesena. Ongi viimane aeg. Ta pole kunagi pärinud tüdrukult tema asju, ühel päeval ongi silmad peos. Siis oleks juba hulga raskem, siis oleks päris võimatu salajas hoida. Kuidas sa hoiad salajas, kui arsti on tarvis? Täna õhtul lõpetab ära. Vihastab millegi peale, alati leiab põhjust vihastamiseks, juba selle ettevaatamatuse pärast on põhjust rohkem kui küllalt. Vihastab ja ütleb, et aitab, nutku tüdruk niipalju kui tahab. Tema tuleb kohe tulema, et süda kogemata pehmeks ei läheks. Sest seda peab tunnistama, kui tüdruk tihkuma hakkab ja lähedusse kipub, siis Olavi kaua vastu ei saa. Aga vihastada võib ta küll, ta vihastab üsna kergesti, on Matildagi peale vihastanud. Olgu, täna tuleb siis see põhjalik tüli. Sellised on mõtted. Olavi nühib edasi, laseb vahepeal viletki, nii et isa pistab pea ukse vahelt sisse ning vaatab. Imelik on see tuju, kui oled midagi kõvasti otsustanud, hakkab alati kergem, olgu otsustus nii raske kui tahes, olgu seda tehes väike kahtlus või hirmgi südames. Kätki on lihvitud. Ta pühib niiske lapiga üle ning hakkab lakkima. Sihukest kätkit pole kellelgi, sihukese kätki võib teha ainult nende taat. Isa oleks rõõmus küll, kui sünnib poiss, mõtleb ta uuesti lapsele. Küllap läheb nendegi elu korda ja ta hakkab Edat rohkem hoidma, kui poiss on majas. Tuleb kindla peale suur ja tugev, õige Segerström. On aeg juba ka nime peale mõelda. Õhtuti hakkabki mõtlema, õhtuti voodis on kõige parem. Ja nüüd jääb Olavil ju õhtuti külluses vaba aega. Jääb tänagi õhtul. Ta ei lähe sinna, ei täna, ei homme ega ülehommegi. Milleks seletada? Muidu hakkab Matilda nutma ja pärima, hakkab hinges sörkima, ja siis on raske. Parem on mitte minna. Ootab täna, ootab homme ja siis saab aru, et pole mõtet, et Olavi on loobunud. Just nii ta teeb. Isagi rõõmustab, kui näeb, et ta ei rutta enam kuhugi, ei pea midagi välja mõtlema. Ta tõmbab veel teise korra lakki peale ja õhtul mängivad nad isaga kabet. Nii ammu pole nad seda teinud. Ilus, väga ilus kätki tuleb. Ta lükkab selle käega kõikuma ja rõõmustab omaette nagu laps.
Ometi ei tule sel õhtul kabemängust midagi välja. Olavi on väga rahutu, kuigi püüab lõbus olla. Hiljem ta enam ei püüa, on lihtsalt sünge ja mures. Kõnnib toa ja esiku vahet, otsib endale tegevust ja vaatab sageli aknast välja. Ema kutsub teda kahel korral enda juurde. Ta läheb, istub voodiserval ja kuulab, kannatamatu ja hajameelne. Ema heietab juttu oma noorusest ja Olavi poisipõlvest. Võib-olla tahab ta lohutada, ta ju aimab midagi. Aga poeg on kurt ning solvunud pilguga saadab ema ta minema.
Kolmanda päeva varahommikul ootab Matilda teda paadisadamasse keeraval teel. Ilm on alles jahe ja rõske nagu ikka päikese eel. Olavi tuleb, käed taskusse surutud. Siis märkab ta tüdrukut. Matildal on mantel seljas, aga ta lõdiseb sellegipoolest, on ilmselt kaua oodanud.
Ta kingad on liivased, neil pärlendavad veetilgad.
„Noh, mis on, tuled kah kalale või?” pärib Olavi jäigalt, ise tõtt aimates. Tüdruk on paha koha valinud, näe, seal võrgukuuri juures askeldab juba Helmer.
„Tahtsin sind näha, sa ei anna end näole,” sõnab tüdruk tasa, aga kindlalt. Ainult ta ärev pilk eksleb poisi näol.
„Ei taha, sellepärast.”
Vastus on järsk. Ta ei mahenda häältki. Tüdruku huuled liiguvad hääletult. Ta pole vist jõudnud end isegi kammida. Üks juuksesalk on paelast lahti pääsenud ja kleepunud tõmmule laubale. Olavi tunneb vastupandamatut soovi puutuda seda mustendavat salku, lükata seda ettevaatlikult otsa eest kõrvale. See täitmata jäetud soov tekitab valusat kahjutunnet.
„Olavi, miks sa siis nii, mis on juhtunud, Olavi?”
Matilda võitleb endaga. Ei, ta ei taha nutta, huuled on kramplikult kokku pigistatud. Poiss