hoidmist on küll nähtud.”
Ema ohkab korraga. Ta püüab tütart õlast enda poole keerata. Too annabki järele. Nad vaatavad veidi aega teineteisele otsa. Ning justkui oleks sel hetkel tõepoolest nende vahel rahu sõlmitud. Matilda saab kohe sellest aru, et ema tahab praegu head.
„Kuule, Matilda, mitte ei taha, et sinul kah nii läheks, et armastuse pärast kogu eluaeg naeruks. Ütled, et hoiab?”
„Muidugi hoiab,” kinnitab tütar tusaselt.
„Mis sa arvad, kas lahutab ära?”
„Ma ei tea,” tunnistab Matilda nõutult. Tõsi ta on, Matilda on isegi kaalunud. Tema lepiks sellega küll, et Olavi aitaks Edat ka edaspidi, see oleks loomulik. Aga et liiga sageli käia, seda vaataks ta küll, seda ei tahaks.
„Seda pead sa teada saama,” nõuab ema võimukalt. „Ütle talle, et kui laps peaks tulema, siis sina tahad jätta. Kui on õige mees, siis ta saab aru, et sa loodad. Uuri välja jah. Siis on selgus käes.”
„Kuidas sa võid seda mõelda?” Matilda hääl on korraga vaikne, aga kindel. „See oleks tema laps ja ma armastaksin teda niikuinii.”
Ema vaatab teda nõutult. Mis sa sihukesega teed? Aga kaastunne on sellisel puhul halb abimees, seda teab ema hästi ning ta nägu tõmbub karmiks.
„Laps vajab isa kah, laps küsib isa järele.”
„Aga sina, ema, sina jätsid ju ka.”
Matilda hääl on võidukas, nüüd on naine naise vastas.
„Mina olin loll, puruloll,” sõnab ema rahulikult. „Tema oli hull, tema tahtis ja mina loll tahtsin siis ka.”
„Siis sinagi lootsid?”
„Ju ma lootsin. Aga ta sai oma palga, sama hullus ta hauda viiski.”
„Sa pole sellest kunagi rääkinud, ema. Millesse ta suri?”
„Põle midagi rääkida. Koera elu ta elas ja koera surma suri. Surnuks jõi. Ta vist kohe tundis, et nii peab, et see on ta saatus, muidu võtab inimene ikka aru pähe, kui asi hulluks läheb.”
„Ema, kas teil siis kohe midagi head ei olnud, sa ju hoidsid teda? Laps jäetakse ju ikka sellelt, keda hoitakse.”
„Hoidsin?” Ema kehitab õlgu. „Arust ära olin ta järele, miski ei hoidnud tagasi, puruloll olin. Hoiatati, aga ei uskunud.” Ema käed on vajunud loiult rüppe ning ta põrnitseb põrandat. „Kui palju mul valida oli! Aga mina – ainult teda, koos temaga, ikka järele. Õpetas mind viinagi armastama ja muid halbu asju. Ja lõbu ta armastas, hullupööra. Ja nüüd teed sina siis sedasama?”
„Ei, minul ei lähe nii,” on Matilda kindel.
Ta ei tea just täpselt, kuidas temal läheb, ei võigi ju teada, aga nii ei lähe. Pealegi pole Olavi selline. Oi, kui armas on Olavi. Kuidas Matilda tahaks teda praegu siia, enda kõrvale.
„Vahest ei lähe, jah,” nõustub emagi. Uuesti on ta energiat täis. „Sa ütle talle, nõua, et ta ei häbeneks teiste ees, kui ta muud julgeb teha. Ei lähe see tal ka nii lihtsalt läbi, et üksikut tütarlast võib. Eks rahvas ju näe ja mõista kohut. Ja räägi lahutusest, andku lubadus. Eks ma omalt poolt katsu ka neid jutte seada.” Vila juba teab, tema oskab seista oma tütre eest.
„Ei, ema, seda sa ei tohi, see on meie omavaheline asi.”
Matilda on murelik, ta aimab hädaohtu. Olavi ei andesta seda talle, kui ema vahele segab. Olavi on uhke, väga uhke, see ajaks ta vihale.
„Olgu, olgu, eks sa katsu ikka kõigepealt ise, andku jah lubadus. Ei lase meie endi üle naerda.”
Ema tõuseb kärmelt ja läheb ukse poole. Matilda vaatab talle järele. Ega see vist ilus ei olnud, et me siin kahekesi neid asju arutasime, mõtleb ta endamisi. Aga ema on siiski paremaks muutunud.
Vila seab pärastlõunal sammud poe suunas. Tarvis toitu osta, ja üks mõte urgitseb peas. Vila pole seda tõugu, et laseb sellel kaua oodata, mida ta on kavatsenud. Ta peab poodi minema, seal palju rahvast ja Reb Getselit tahab ta samuti näha.
Poes on peale Vila veel kaks inimest. Reb Getsel liigutab laisalt oma kogukat keha, tõstes paberikottides riisi kastist letile. Ta vaatab sisseastuvale Vilale pikalt otsa ja noogutab siis tervituseks. Vila vastab samaga ja uurib natuke niisama riiuleid. Läheb siis leti juurde Tonneseni Helina selja taha. Helma tõmbub sedamaid tähelepanelikuks, nii Reb Getsel kui Vila on nüüd mõlemad tema valvsate pilkude all. Ja kuigi ost käes, ei kiirusta Helma lahkuma, tema huvi köidavad järsku konservipurgid letitagusel riiulil.
„Said kah tulla?” küsib Reb Getsel nagu muuseas. Tema küsib igaühelt midagi, see kuulub tema meelest poeviisakuse hulka. Aga Vilalt küsiks ta ka muidu kui viisakuse pärast, küsiks hoopis muud ning teeks seda praegugi, kui Tonneseni teinepool nii pikalt ennast vahtima ei unustaks.
„Kaks kilo jahu,” nõuab Vila tähtsalt. „Ega jah aega ei ole,” seletab ta samas vastutulelikult, „pere inimese võrra suurem, eks tööd ole sellejagu enam.”
„Sul pidada jah üüriline olema.” Reb Getseli hääl on harilik, aga seda enam lasevad välja paista silmad. Getseli tumedad targad rotisilmad, mis vaatavad üsna häbitult õblukest Vilat. Oma suure lihava kongus ninaga ja pruunikspäevitunud sileda peaga, kus mustahallikirju hõredat juuksekasvu leidub veel ainult kõrvade kohal, meenutab Reb Getsel erksat jahikoera.
„Sul pidada jah üüriline olema,” kordab ta uuesti, „üks kunstnik vist?”
„On küll. Ilusaid pilte maalib.”
„Ja tütar, tema nõuab kah muret,” ei saa poemees torkamata jätta.
„Matilda on tubli,” kiidab Vila rahulikult, „tema kohta pole miskit halba öelda. Ei tee tema muret, rohkem ikka abiks.”
„Ei tee muret?” imestab kaupmees muiet varjamata. „Ma vahel mõtlen, et kus sa nende puhul päris ilma mureta saad? Eriti tütarlapsed, neil, kuni neid pole mehele antud, muudkui hoia silm peal, ja süda on muret täis, et paha ei juhtuks.”
Vila topib rahumeeli jahu käekotti.
„Kes nende järele vaadata jõuab?” ütleb ta suusoojaks mokaotsast. „Liiga hoolega vaatad, peletad mehed eemale, jäävadki üksi. Eks nad pea ise kah teadma. Ei minu Matilda koju seisma jää, küll temataolisele tahtjaid leidub.”
„Tahtjaid leidub ülearugi.” Rob Getsel irvitab lõbusalt. „Oli veel midagi? Need tahtjad jah, nood ei kipu jälle ära võtma, rohkem mesilase moodi.”
„Suhkert kah, kaks pakki kohe. Sina, Getsel, ära irvita midagi. Kui tüdruk on väärt, saab tahtjast ka võtja, üsna kiirelt saab.”
„Siis sedamoodi liiguvad asjad?”
Kaupmehe ilme tõmbub tõsiseks. Asjalikult uurib ta Vilat, justkui kaaludes, kas uskuda viimast või mitte. Sellisena jätab Reb Getsel üpris targa inimese mulje, ja ta ongi seda. Väga vähesed saarel teavad, kui tark nende poemees on. Selleks, et nad seda teaksid, peaks Reb Getsel hooplema, aga ta hoiab oma kõrgkooli diplomit ükskõikselt sahtlis. Kui oled juba poemees, siis pole diplomit vaja. Ainult vahetevahel tekitab Reb Getseli olek võõrastust, seda küll. Seda on tundnud ka Vila nende kahekesi olles. Aga siin poes Reb Getsel pigem lõõbib.
„Sedamoodi jah,” kinnitab Vila teadja salapärasel toonil. Mõlemad vaatavad korraga Tonneseni Helma suunas. Aga too justkui poleks kuulnudki, kohendab pakke oma kotis ja nihkub sammhaaval ukse poole. Ootab veel igaks juhuks, mõtleb Vila kahjurõõmsalt ning lisab usalduslikult:
„Neil sedamoodi jah.”
„Või nii, et pole enam mingit kahtlust?”
„Oli kindel sõna antud jah, ega korralik tüdruk muidu.”
Nüüd astub Tonneseni naine lõpuks uksest välja. Reb Getseli nägu teeb jällegi muutuse läbi, tal on nüüd kurb ja õnnetu ilme. Ta toetub raskelt letile.
„Sa oled viimasel ajal ennast kõvasti sättima