talupärija Viitar peksis ta poolsurnuks, sest Viitari punkrisse külla tulnud pruut oli heitnud tema kõrvale, oli pugenud jumalasulase juurde sooja, nagu ta hiljem Viitarile ütles. Anton Veerik oli esimest korda tundnud naisekeha lähedust ja see oli teda pigem hämmeldanud. Ta pea käis nõrkusest ringi. Viitar oli nad kahekesi leidnud ja viis Veeriku välja punkri taha. Ehk oleks Viitar ta tapnudki, sest ta oskas peksta. Aga seesama nõrkus päästis Anton Veeriku. Ta vajus ruttu lumele. Samal ööl tabas neid haarang. Ta rühkis öös läbi lume ja nuttis, sest ta oli alles kahekümneaastane. Üsna lagendiku ääres istus ta lumme ning ei tahtnud tõusta. Ümberringi kuuhelk ja varjud ning ees metsaäär, mis võis olla sama ohtlik kui see, kust ta oli tulnud ning kust kostis ikka veel laskmise tärinat. Ta soovis kõigele lõppu. Päev hiljem pidas ta oma sünnipäeva. Ta istus põhuhunnikul laguneva katusega heinaküüni nurgas ning ta otsus oli lõplik. Aga sama vimmas talunaine, kes talle leiba tõi, aimas vist midagi ning tõi talle kulunud köites ristiga raamatu. Ta luges seda kogu öö küünlavalgel. Järgmine päev tõi talle seltsilise, punkrikaaslase Eriku. Aga möödunud öö oli palju korda saatnud, ta oli sel ööl endas murrangu üle elanud. Ta tahtis taas inimeseks saada, teiseks inimeseks. Ja Erikki pidi koos temaga muutuma. Enam ei tohtinud olla vägivalda. Erik naeris, puhastades oma püstolit, ja käskis muigel sui:
„Sa ütle seda neile.”
Loomulikult ta ütleb ka neile, oli ta nõus. Inimesed ei või ju enam sellist elu elada. Ta rääkis kogu õhtu taasleitud tõest, oleks jätkanud ööselgi, aga Erik keeras talle tüdinult selja ning hakkas norskama. Hommikul võeti nad kinni. Ahelik tuli üle lume, ohvitser kõige ees. Nad olid juba üsna lähedal ja Veerik mõtles miskipärast, et nii on ehk paremgi. Aga siis tuli hirm, ta äratas Eriku ja too hakkas tulistama. Erik ei kõhelnud, ta laskis ühe sõduri maha ning ahelik heitis lumme. See ei kestnud küll kaua. Ohvitser hüüdis neile midagi, tõusis ja tuli nende suunas vehkides käega. Ta oli poolkasukas ning lähenes aeglaselt, põlvini lumes sumbates.
„Ära lase,” oli tema Erikule hüüdnud, kui too ohvitseri kirbule võttis. Erik lükkas ta küünarnukiga kõrvale.
„Vähemalt selle võtan ma kaasa,” pomises ta ja tulistas.
Ohvitser kukkus lumele, hakkas aga kohe uuesti tõusma, hoides õlast kinni. Ja Erik sihtis uuesti. Tema näol püsis kuri irve. Siis oli Anton Veerik vahele astunud. Oli kogu kehaga Erikule peale surunud, püüdes püstolit haarata. Ümberringi vihisesid kuulid, sest ahelik oli uuesti tule avanud. Erik saigi pihta, vajus raskelt ja lõdvalt tema õlale. Tema oli Erikut eemale lükanud, ja kui ta lõpuks end vaevaga vabastas ning, püstol juba enda käes, ringi vaatas, seisid võõrad automaatidega sõdurid nende ümber. Sealsamas oli ka ohvitser ning üks sõdur sidus tal õlga. Erik oli surnud. Nad kuulasid Veeriku sealsamas üle. Ohvitser ei uskunud ühtki tema sõna. Ja siis leidis keegi sõduritest piibli ning ulatas selle ohvitserile. Kelle oma? oli ohvitser küsinud. Minu oma, oli ta vastanud. Miskipärast ajas just see ohvitseri vihale. Usk sind ei päästa, fašist, oli ta käratanud ning virutanud piibli küüninurka.
Õpetaja Veerik muigab omaette. Ka tookord polnud Mihhail usust lugu pidanud. Laagris oli usk teda aidanud, võitnud meeleheite selles rebenenud inimsaatuste kuhilas. Maailm on hirmus, täis lõputut vägivalda, ja niisama lõputud on katsed teda paremaks muuta. Aga ikka on püütud seda teha uue vägivallaga, sunniga, karistusega. Ka Mihhaili ehitatav maailm käib sama rada, veelgi verisemalt, veelgi ebainimlikumad. Sest nad eelistavad lühikest otseteed, vihkava eituse teed. Nad peavad end metsa, inimmetsa raiduriteks. Ja kuhu viivad nende raiutud laiad sihid? Kes hakkab nende verises uues maailmas elama? Väline jõud ei saa inimest muuta, võib ainult murda. Kristlus andis võtme – see on armastus. Armasta oma ligimest, nõuab ta igaühelt. Kuid kas polnud Jumalgi oma looduga julm, karistades ühtede pattude eest paljusid, terveid rahvaid, sugupõlvi? Hiljem, Siberist tulles ning konsistooriumis õppides oli ta mures oma kahtluste pärast. Sest kas polnud see vastupanu TEMALE, kiusatus, ärapööramine TEMAST? Ta oli sellest rääkinud konsistooriumi inspekteerinud piiskopiga. Mu poeg, sa tahad tingida TEMAGA, Jumal on alati õiglane, oli piiskop öelnud ning vaadanud teda rangelt ja võõrastades. Aga kas pole kirik ise tahtnud olla kohtunikuks TEMA asemel? Ehk sellepärast muutuvadki inimesed aja leevenedes usu vastu leigeks, ehk tõrksakski? Nad ei taha võõrast kohtunikku endi üle. Sest elu ei salli vahelesegamist, elu tahab omapäi olla. Jah, imelikud mõtted tükivad vahel õpetaja Veeriku pähe, ta tunneb ise, et imelikud, viivad nii vajaliku rahu südamest. Õpetaja Veerik ohkab. Suplejad on riides ning eemalduvad omavahel juteldes. Ka õpetaja Veerik tõuseb.
Veel püsib suveöö ämblikvõrkjas hämarus, kui ta küla vahele jõuab. Tilkhaaval justkui kaste imbub meeltesse tusk. See tusk on üksindus. See tõuseb kruusateelt liiva kriginast taldade all, lahvatab tikutulena võõrast kõnest õueaedade ääres ning surub ahistavalt õlgu tõredalt vaikivate majade vahel. Viies suvi, ta ei harju siin iialgi. Miskipärast on Anton Veerik selles praegu kindel. Ja külagi ei võta teda omaks. Neil pole tarvis tema lohutust, pole tarvis lootust, neile piisab merest ja oma saarest. Kas inimeste lähedus pole siiski illusioon? Inimene on saar, üksik saar. Ja mis sest, et neid saari on lõpmata palju, kas neist saab siis kohe manner? Ei saa kunagi. Lähedusvajadus ei kaota merd nende vahelt, nii nagu headuski kunagi neis päriselt ei võida. Ka tema on saar ning teisedki näevad temas saart, omaette ja võõrast.
Majad tänava ääres muutuvad hõredamaks, tõmbuvad õuede sügavusse. Need on Dorfi kõige vanemad majad, madalad ja maadligi, tahmamäärdunud palkseinte ja väikeste akendega. Õpetaja Veerik peatub ühe aiavärava ees ning silmitseb õue, kus nööridel kuivab lapsepesu. Majas püsib vaikus, aknaklaasidki helgivad tumedat väsimust. Aga võib-olla polegi Maiat veel? Istus seal pillimehe kõrval. Lapsed magavad ehk praegu üksi? Tumeda käharpeaga poisike poolõe kõrval. Võiks vaadata, sisse astuda. Aga ei, ta ei tee seda. Selles majas pesitseb pahe, hirmsat kergemeelsust on täis kogu see maja. Õige inimene kiirustab siit eemale. Õpetaja Veerik hingab sügavalt ja astub edasi. Selleski majas on tükk Anton Veeriku kannatust. Edasi polegi enam palju maad, veidi lambaist näsitud rohumaad, siis surnuaed ning kirikuvaremed ja selle taga seisabki kogudusele pärandatud Vepsi talu, mille suur eestuba on koguduse päralt ja mille tagakambrites elab õpetaja Veerik. Ta nihutab kahe käega õueväravat. Haledalt kurbliku kriiksatusega annab see järele. Aga õpetaja ei astugi kohe edasi. Silmitseb uue ootamatul vimmaga kaht tühjuses losutavat hoonet enda ees. Suurem on elumaja. Selle kõrval olev võrgukuur näib tunnistavat teda samasugusel mõrukibedal ilmel. See maja pole talle armas. Ega need aastaid tühjalt seisnud võrgukuur ja laut, mille kopitav kõduhais tilgub kui ängistav etteheide siinolija meeltesse. Ehk oli see viga, et ta tuli siia? Oli ju töö suures linnas pakkunud talle rahuldust. Kuigi aeg oli, jah, olnud usule raske. Inimeste südamed olid siis kui murdunud killud varemeist nende ümber. Siiski tuldi tema juurde, sest need tuhmunud killud vajasid puhastamist ärevusest ja hirmust, ihkasid painest vabanemist. Ja koos nendega kartes oli ta tundnud end ometi vajalikuna.
Aeglaselt nagu vastu tahtmist läheb õpetaja üle õue. Kukk klugistab võrgukuuris häält puhtaks ning kireb siis korraga täiel häälel, kireb inetult, rämedalt, justkui tajuks temagi tuska, mis täidab tulija hinge.
„Pea, ära nii kiiresti.”
„Sina?”
Ta võpatab. Ei, neid samme polnud ta ära arvanud.
Olavi Segerström seisab, käed taskus, süngena tüdruku ees. Vasakule jäävad aiad neile riputatud võrkudega ja õuede sügavuses vaikivad majad. Paremalt, otse kitsukese teeraja kõrvalt algab hõre männitukk.
„Segerströmide maja jääb siit üpris kaugele, liiga pikk ring,” tähendab Matilda aeglaselt. Ta on ennast juba kogunud. Noormees ei vasta midagi, ainult vaatab teda sõnatult. Ja see on hullem, palju hullem. Siiski püüab tüdruk hoida teab kust leitud sõjakust. Temagi veab pika pilgu üle noormehe.
„Naisemehel hakkas igav?”
Ta tahab pilkavalt naerda, aga ei suuda.
„Karju kõvemini, vahest mõni kuuleb!”
Olavi vaatab ärevalt majade suunas. Majadel on aknad ja inimestel silmad. Koos on nad üpris ohtlikud.
„Kardad? Ja karjungi, pasundan üle kogu küla,