Ei, mitte silmi sulgeda, vahest läheb siis mööda? Seal Matilda ta leiabki, hädise, hirmunud, võdiseva, sõrmed liiva surutuna. Liiv on kleepunud ka näole ning märgade juuksesalkude vahele. Kohmetunult kummardub Matilda tema kohale. Nii väike tundub kõhn konksus kogu ta ees. Tõepoolest laps, kannatav solvunud laps, mõtleb tüdruk, korraga tulvil sooja heldimust.
„Peeter Aune,” hüüab ta tasa ning puudutab sõrmega lamaja pead. Silitada tahaks ta teda, lohutavalt, ettevaatlikult. Lamaja võpatab ning just nagu tardub korraks. Siis kergitab ta pead ning vaatab üles. Ja samas levib üle määrdunud näo äratundev naeratus. Häbelikult vaatab ta tüdrukule otsa.
„Sina, Matilda?”
„See oli meist nii inetu, Peeter, nii inetu.”
Tüdruku silmad on niisked. „Kui vastikud me olime, anna meile andeks.”
Ta näeb rõõmu poisi silmis. Kuidas ta mind vaatab. See mees on pigem laps, natuke rumal vist ka. Imelik on ta igatahes. Aga rahunedes naeratab tüdruk talle vastu.
„On väga valus?” Matilda puudutab käega ettevaatlikult õlal kärisenud särki. „Oh, see oli nii hirmus, annad meile andeks, eks?”
„Oh ei,” kohmab poiss. „Sina tulid mulle järele, minu pärast?” Peeter Aune nohiseb. Uuesti tükivad pisarad silmi, aga praegu nad häirivad, segavad hirmsal moel.
Matilda hinges aga on kergendus. Veidi on seal ka edevat rõõmu. See mees siin jumaldab teda. Imelik küll, aga siiski sümpaatne on see Peeter Aune, imekena.
„Jah, juba ülegi,” pobiseb noormees ning tõuseb istuli. Kõik olnu tundub nii tühine Matilda kõrval. TEMA tuli, oli mures minu pärast, näe, seisab siinsamas. See polegi uni, see on ime. Nii hea on korraga olla.
„Ma siis lähen.”
Tüdruk tõuseb kärmelt. Tal on kiire. Veel üks naeratus, juba üle õla.
„Oota, Matilda.”
Peeter Aune sirutab käe, tahtes teda justkui kinni hoida või lihtsalt korraks puutuda.
„Sa sa pead teadma, Matilda, et mina, ma…”
Sõnad purskuvad, katkevad ja saavad siis korraga otsa. Oli mõte, tulikuum, siuna vihisev, aga sõnu ei ole. Jääb vaid kõrvetav pigistus kõris, mingi tomp, mis kuidagi alla ei lähe. Ta ainult vaatab väga tungivalt tüdrukule silma.
„Ma tean, Peeter Aune, ma tean.”
Veel üks naeratus, juba eemalviibiv rahunenud teadmine, ja läinud ta ongi. Kui kena ta on, mõtleb Peeter Aune, ja hea on ta kah. Nii kena, et kohe võrreldagi ei oska. Ta on saatnud Matildat silmadega, kuni too kadus kivide taha, ning kuulatab nüüd üha nõrgemaks jäävaid samme, mis sumbuvad lõpuks liiva ning eemalt kostva jutukõmina sekka. Kõhklevalt ringi vaadates ohkab ta siis lühidalt ning veab endal püksid jalast. Vett soriseb liivale. Imelik küll, peaks olema väga paha, sest külm on ja kõhus uuristab nälg. Päris lahtunud pole ka veel kibedus hinges, ja hirm ning rahutus püsivad siinsamas kõrval. Ometi ta naeratab, ajab huuled poisilikult torru ja naeratab.
„Mis tal oli, ah?” Teised piiravad uudishimulikult Matildat.
„Tõesti, see oli sigadus. Kui te oleksite näinud tema nägu.”
„Noh, tead, ega keegi seda ju niimoodi.” Matsakas Ilona Oski kehitab solvunult õlgu.
„Muidugi, ega siis vesi saarlast tapa,” kinnitatakse kõrvalt.
„Aga sulistas ilusti, kippus kangesti põhja, tegi kirvest.” Nad on endid kiiresti kogunud. Ehmatus, kohmetus ning seletamatu süütunne on muutunud taas lõõpivaks lõbususeks.
„Küll rabeles mul süles, näete, rinnagi kratsis lõhki, nigu kass.” Olavi Segerström kõigutab naljakalt keha ning avab särginööbid, et teisedki näha saaksid. Kaks punetavat jutti jooksevad tõepoolest kaelalt rinnale.
„Sina, Olavi, oled just see viimane mõrtsukas, tead kes sa oled?” Matilda seisab vägevat kasvu Olavi ees, tumedad silmad korraga vihast pilukil.
„Mina mõrtsukas?”
Olavi üritab naerda, aga väga tusane on see naer. Teda riivavad tüdruku sõnad, see on selgesti näha. Ta vaatab altkulmu Matildat, ise kuidagi pinevil. Tähelepanelik kõrvalseisja märkaks ebalust, mis tasapisi mõlema olekusse sugeneb.
„Ah, Matilda, jäta,” sõnab Viirsalu noorem tütar, suure kondiga varaküps Selma, justkui kogemata Olavile külje alla nihkudes, „ega Olavi sellepärast, kes teda tühja uputada tahtis?”
Aeglaselt valgutakse küla poole. Viivitajaid jääb järjest vähemaks. Majade juurde viib palju radu, mis mõnelegi paarile üpris huvitavad tunduvad. Ilona sihib Olavit, poetab ennast lonkiva noormehe kõrvale. Selma peab mõlemat silmas. Olavi ise ei pane vist kumbagi tähele, astub lohakalt, pilk sihitult kividel ekslemas. Matilda püsib salkkonna keskel. Vipperi Anti, Jüri keskmine poeg, peab Matildaga sammu ning alustab juba mitmendat korda oma venivat konksudega juttu. Korraks paneb ta käe nagu muuseas ümber tüdruku piha, aga Matilda lükkab selle ära, ärgu Anti mõelgu, ja üldse pole Matildal miskipärast tuju. Võõras tunne on südames, see heidutab, teeb ärevaks. Kui Anti veel kord üritab, astub Matilda järsult kõrvale ja läheb ära. Läheb päris üksi, omaette.
Õpetaja Veerik istub kaldal kulusegusel lõikheinal ning vaatab suplejaid. Ega ta neid ei jahtinud, nad tulid ise. Enne oli õpetaja päralt uduhämus laisalt loksuv avameri. Suplejate ja õpetaja Veeriku vahel on suured liiva vajunud kivid, on ka kaldaservast eemale nihkunud kidurad pajupõõsad. Aga ega neil oma lõbu kõrvalt tema jaoks silma polegi. Tuisupead on need noored, vahel julmadki. Muidugi, süütunne tuleb hiljem, tuleb aastatega, seda teab õpetaja omast käest. Ja uuesti mõtleb ta brigadiri peale. Imelik on saatus, mis inimestele määratud, viib neid lahku ja toob siis uuesti kokku, justkui tahtes nende peal aega proovida. Mis on hinges alles, mida aeg on maha raputanud? Aga kõik on alles, kõik on justkui eile.
Mihhail võttis ta kinni, lõpetas tema metsaelu. Aga enne seda oli palju muudki. Oli neljakümne neljas aasta, kui ta sai mobilisatsioonikutse, torkas kooli küpsustunnistuse lauasahtlisse, kirjade-piltide vahele ning tõmbas välihalli mundri selga. Ta ei tahtnud minna, ta vihkas vägivalda ja ei tahtnud tappa. Jumal ei lubanud tappa ja nende peres oli alati jumalat usutud. Aga kui ta poleks läinud, oleks tulnud metsa minna, ja sealgi tulistati. Ma ei tea, oli öelnud isa, vaikne kontoriametnik, otsusta oma südametunnistuse järgi, aga ma usun, et kui inimene ei taha tappa, siis ei pruugi ta seda ka seal teha. Nii sõitiski Anton Veerik mehi hädasti vajavale, igast kandist rebenevale ja pidurdamatult tagasiveerevale rindele vastu. Ta polnud tegelikult arg ja oma iseloomukindlust läks tal vaja, et taluda naeru ja mõnitusi, ähvardusigi, kuni pataljoniülem torkas lõpuks sõdimast keeldunud nooruki halastusest staapi kirjutajaks. Aga idast pealerõhuv jõud purustas diviisid, pataljonid ja staabidki. Nad paisati metsadesse ning pärast Emajõge polnud enam ka taganemist. Sest taganemine eeldab sõjas vastupanu, kindlustumist, kaevumist. Ka tagasi paisatuna, lüüasaanuna, eeldab taganemine võitlustahet ja distsipliini väeosas. Pärast Emajõge nad enam ei kaevunud, ei kindlustunud, muld nende kätele kogunes üksnes relvakaaslasi mattes. Pealepaiskuv vaenlane puistas nad laiali tühjusse, olematusse. Nad olid lakanud olemast rinne. Kitsastel külavaheteedel näitasid nad vahetevahel endid, sügismetsad ja kraaviperved olid täis nende äravisatud relvi. Nende hulk vähenes pidevalt, kuigi ühishaudu kaevati nüüd harva. Tundus, et kes jäi, tegi seda ainult harjumuse sunnil ja läheneva mere lootuses. Väeosa ainus allesjäänud ohvitser viis nad Tallinna alla. Naeruväärne soov kaitsta üht linna ja selle abil kogu maad, kui märksa suuremad linnad olid juba käest pudenenud nagu vesi sõelalt. Räägiti üleantavast võimust ja isamaast. Aga nii isamaa kui linn lõpetasid oma sõja juba ilma nendeta ning uuesti jäid nende pärisosaks metsad. Miks ei tulnud Veerik kohe metsast välja? Kas see oli hirm kantud mundri pärast, ja kuigi polnud veresüüd, ka teadmine, et süüd ei mõõdeta sugugi nii täpselt? Hiljem lisandusid uued hirmud, metsa ja inimeste kartus, hirm lokkama löönud vägivalla ees. See hirm lagundas tahet. Teda kutsuti jumalasulaseks, mõnitatigi vahel selle pärast. Ta ei kujutanud ju endast mingit väärtust selles jõhkravõitu seltskonnas,