Otto, kes oli tol ajal Draamateatri näitleja, tõi minu trupi ette, kuna teater lapsi kaasa ei tassinud. Mängisin kuningapoega ja ütlesin kaks sõna. Kuningas küsis: kas tahad välja minna? Mina vastasin: “Jah, isa.” Nii et minu lavatee hakkas ju siis 1938. aastast peale.”26
“Toila mees Otto” oli Kaljo Kiisa hõimlane Kaarli Aluoja, kes kandis Karl Otto nime kuni eestistamiseni 1936. aastal.
Kaljo teise klassi tunnistusel on niisamuti hinneteks vaid “väga head”. Ainult ühe õppeaine taga on esimesel poolaastal hinde asemel märge: “Võimlemisest vabastatud arsti tunnistuse põhjal.” Kidur tervis on asi, millest saab hea tahtmise ja pingutusega üle. Et see nii ka Kaljo Kiisaga juhtus, sellest räägib Eesti Talvespordiliidu poolt 7. oktoobril 1937 välja antud tunnistus: “Käesoleva ettenäitaja K. Kiisk on sooritanud suusatamismärgi katsed poiste klassis 1,5 km suusatamises tagajärjega 6.20 ja on õigustatud lunastama ning kandma vastavalt sooritusele eesti Talvespordiliidu suusatamismärki.” Huvi suusatamise vastu kinnitab ka üks teine tunnistus, mille järgi Kaljo Kiisk saavutas Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Sillamäe osakonna poolt korraldatud suusavõistlustel 28. jaanuaril 1940 kolmanda koha. Poolteist kilomeetrit sõitis viieteistaastane noormees välja ajaga 5 minutit 23 sekundit.
Elsa ja Karl Kiisk.
Suusatamise kõrval tegeles Kaljo Kiisk oma noorespõlves ka poksiga. Ja isegi korvpalliga, sest tolle aja korvpallitehnikates ei osatud veel mängijate kõrget kasvu hinnata. Hiljem oli ta Rakveres viimases gümnaasiumiklassis koguni korvpallimeeskonna kapten. Kaljo Kiisk pole kunagi turske välja näinud, ikka pigem kidur. Aga selles mehes oli tänu nooruses tehtud spordile kõvasti sitkust ja vastupidavust, nii füüsilist kui vaimset.
Isa Karl ja poeg Kaljo Sillamäel.
Kõva sportimine oli Konstantin Pätsi ajal kasvanud noorte seas au sees. See oli asi, milles avaldus isamaaline meelsus ja see ei läinud ühestki noorest inimesest mööda. Kaljo Kiisk: “Esimesest koolipäevast alates oli riigi aastapäev minu jaoks olemas, seda rõhutasid nii isa ja ema kui ka õpetajad. Iseseisvuspäev oli ühiskondlikult kõrgemal tasemel väärtustatud. Sellel tähtpäeval oli selge ja sisuline mõte.”27
Riigikogu liikmed kuuluvad igasugu ühendustesse. Enamasti on need sõprusühendused mõne teise riigi parlamendiga, mis võimaldab kenasti teineteisel külas käia. 1995. aastal parlamenti valituna astus Kaljo Kiisk aga kohe hoopis Riigikogu skautliku ühenduse liikmeks, mis oli tol hetkel uus asi – ühenduse esimene istung peeti 21. märtsil 1995. Kaljo Kiisa jaoks ei olnud selles midagi võõrast või tehtut, oli ju tegu endise noorkotkaga. Salgaülemaks tõusmist kinnitas tärn rinnas, nii on ta jäädvustatud skaudivormis noorpõlvefotol. Kindlasti oli tal skaudivormi vasakule käele kinnitatud ka rida märke, mis tähistasid ühel või teisel erialal omandatud oskusi. Hiljem on ta usutlustes tunnistanud, et tunneb ennast metsas alati koduselt ega karda seal viibida ei päeval ega öösel. Kas ei ole selles jälgi skaudina omandatud oskustest ja vaprusest? Kasvas ta ju üles Pätsi ajal, kui rahvuslikku kasvatusse kuulusid skautlus ja isamaaline vaim.
Uue-Sõtke algkool. Kaljo Kiisk seisab tagant teises reas vasakult teisena.
Kaljo Kiisk tõestas, et skaut jääb skaudiks isegi Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. 1958. aasta suvel pidi ta kahe mängufilmitöö vahel ära tegema ringvaate “Nõukogude Eesti”. See oli temaatiline – pühendatud noori harivale tegevusele. Oli lõike liblikate kogumisest, musitseerimisest muusikakoolis, mudelite ehitamisest ja muust sellisest. Ei olnud suurt ideoloogilist jura ega punaste kaelarätikute lehvitamist, film keskendus ikka noort inimest arendavale tegevusele ehk siis võimalikule skautlusele, olgu peale, et Nõukogude Eestis. Küllap oli seegi omas vormis võimalik.
Alates neljandast klassist õpib Kiisk Uue-Sõtke algkoolis, väikses kahe klassitoaga õdusas koolikeses, mida pidasid vaid kaks õpetajat, kelle najal püsis paljuski ka Vaivara valla vaimuelu. “Kool oli meile nagu teine kodu. Laulsime, tegime ilulugemisi… Isegi kui läksime noorkotkasteks, polnud see mingi odav rividrill, vaid kuidagi seotud poeesia, lauluga… Seda, millise pagasi me sellest koolist saime, on sõnades raske väljendada.”28
Et Kaljo Kiisk oli täiesti tavaline koolipoiss, seda näitavad ta õppetulemused. Tunnistusele tulevad “väga hääde” kõrvale “hääd” ja varsti ka mõni “rahuldav”. Nii ta lõpetabki 1940. aastal Uue-Sõtke algkooli. Lõpuhinneteks siiski kõik “hääd” ja “väga hääd”.
Huvitav on see, et Kaljo Kiisa koolitunnistustel on käitumishinne alati see kõige kõrgem – kuulekas on ta lapsest saadik. Hea kasvatuse juuri näeb ta ise koduses õhkkonnas. “Mängukaaslasi oli mul tohutu palju. Sain eakaaslastega hästi läbi. Norija ja kakleja pole ma kunagi olnud, isa ja ema on mind ses suhtes hästi kasvatanud. Ning ma ei mäleta, et isa-ema oleksid ka omavahel kunagi kõva häälega rääkinud. Ei ole ka ma kunagi vitsa või rihma saanud. Mulle on käsi pea peale pandud ja öeldud: Kalju, vaata mulle silma! Niimoodi ära enam tee! Ja kõik.”29
Noorukiks sirgunud Kaljo Kiisa silmade all toimub Eesti Vabariigi langemine. 1940. aastast mäletab ta, kuidas vaatas tundide viisi vene kolonnide saabumist. “Nad tulid Sillamäelt läbi mööda metsavahelist teed, mis läks üle jõe tehase tagant. Tee ääres seista küll ei tohtinud, aga ma varjasin end põõsa taga. Isa oli kaitseliitlane, aga Kaitseliit oli pandud tee äärde valvama, et okupantide sissetungi rahu miski ega keegi ei rikuks! Isa veel hoiatas, et mind jumala eest keegi ei näeks: saan mina vastu pead ja sina ka, nii et laksub! Ma ei osanud neist mõelda muud kui et… vaenlased. Vene soldatid nägid välja väga nadid ning olid kõik banaalselt ühte moodi.”30
Mööda teed maale marssivat võõrväge kujutatakse Kaljo Kiisa esimeses iseseisvas filmis “Jääminek”. Ajastule ja võimu survele vastavalt sai tollal okupandina näidata vaid sakslasi, ent filmi kaader on väga sarnane stseenidega, mis saatsid Punaarmee sissemarssi Eestisse, mida Kiisk ise pealt nägi.
Kaljo Kiisk mäletab, et kodus valitses neil päevil must masendus. “Küüditamise ajal varjas isa end terve nädala. Loomulikult ei sallitud sissetungijaid silmaotsaski. Ning aimati selgesti, mis tulemas oli.”31
Seoses uue võimuga läks luhta ka perekonna unistus oma majapidamisest Sillamäel. Vaikses, ent tollal õdusas alevikus olid isa ja poeg Kiisad käinud vaatamas sobivat krunti. “Minu isa oli hea töömees ja vabariigi lõpuks oli tal panka kogutud nii palju raha, et võis selle eest maja ja maad osta. See oli siis küllaltki suur summa, 1941 võeti see ära. Mäletan, kuidas isa Narvast pangast tagasi tuli. Tal oli selleks hetkeks arvel nii palju raha, et sai vaid talvemantli osta. Ta tuli sealt tagasi väga lööduna. Mäletan, milline hirm mul noore poisina siis oli, kui ta tuli ja istus toolil.”32
1940. aasta sügisel jätkab Kaljo Kiisk oma õpinguid Narva kaubanduskeskkoolis. Narva ja Sillamäe vahet sõidab ta sportlikult jalgrattaga. Tollal oli Narva hoopis teistsugune linn kui praegu. Enne sõjas maatasa pommitamist ja elanikkonna väljaküüditamist oli Narva oma barokse arhitektuuriga ere pärl teiste Eesti linnade seas. Seal oli võrdlemisi tugev teater, uhke seltsielu, paljugi väärtusi, mis ühest Virumaa alevikust pärit noormehele mõju võisid avaldada. Õppimist Narvas jätkub kolmeks aastaks, kevadeks 1943 saab kool läbi. Lõputunnistusel mitut sorti hindeid, keelte alal koolipoisi “rahuldav”.
Huvitav on see, et Narva kaubanduskeskkoolis oli majandamisega seotud aineid, mis tulevad kasuks filmitegemisel, on ju tegu tootmisega. Nii läbis Kaljo Kiisk Narvas näiteks raamatupidamise kursuse. Plaani kohaselt pidi ta jätkama oma õpinguid Tallinna kommertsgümnaasiumis, ent saatus tahtis teistmoodi. Mobilisatsioonikäsk