Pihkvamaalt pärit isa pidas Rakvere kesklinnas valmisriiete ja kangakauplust. Sõja algupoolel põles aga pood maha ja ka poeperemees ise suri veidi hiljem. Perekonnas oli kolm last: vanim, Georg, jäi sõjas kaduma, noorim, Aleksander, suri tiisikusse. Suur idüllilise õunapuuaiaga maja raudteejaama lähedal kuulus natsionaliseerimisele. Majas elasid vaheldumisi vene ja saksa sõdurid, perekonnale jäi seal üksainus tuba. Küüditamised läksid Siisist ja tema perest mööda. See tegi võimalikuks koolitee lõpuni käia.
Ka Kaljo Kiisk ise pole Rakveres loru poiss. Temagi on esirinnas spordis. Aga ta ellu tulevad ka kaunid kunstid. Kaljo Kiisk: “Tore oli Rakvere teatri näitleja ja lavastaja August Lääne poolt 1946. aasta kevadel lavastatud Lydia Koidula näitemängus “Säärane mulk, ehk sada vakka tangusoola” mängida Erastu Ennu. Peaaegu kõik esinejad olid meie klassist. Mängisime kooli suures saalis ja päris mitu korda. Hea etendus oli!”47
Rakvere teatri lavastaja ja näitleja August Lääne oli Kiisa jaoks omakandimees, kes suurema osa oma teatriteest oli käinud Narva teatris.
Ka Rakvere-aastate jooksul ei kadunud kuhugi jõustruktuuride valvas silm. Siisi Kiisk: “Meie koolis käimise ajal lasid meie koolipoisid õhku kooli lähedal asuva nõukogude monumendi. Me kõik tundsime neid poisse, käisime nendega läbi.” Tegu on sündmusega, millesarnaseid juhtus pärast sõda mujalgi, nii Viljandis kui Tallinnas, kus rahvuslikus õhkkonnas üleskasvanud noorsugu ei leppinud võõrvõimu ja tema monumentidega. Rakveres punavõimu postamendi õhku lasknud koolipoisid said karmilt karistada.
Tähelepanu alla sattus ka Kaljo Kiisk. Siisi Kiisk: “Me tegime endale kooli lõpumärgid, kus märgi sees olid sinimustvalged lipuvärvid. Sellest tõusis suur skandaal, mille tõttu tehti ametist lahti meie armastatud klassijuhataja. Kaljo käis ka teiste hulgas ülekuulamisel.”
Rakvere I Keskkooli abituuriumi lõpupilt. Kaljo ja Siisi seisavad kõrvuti tagumises reas vasakult neljanda ja viiendana.
24. mail saab Kaljo Kiisk Rakvere keskkoolist küpsustunnistuse. Vene ja võõrkeel on “rahuldavad”, ülejäänud “neljad-viied”.
Veel tuleb Kaljo Kiisa küpsemisest rääkides ära märkida leeris käimine. See toimub hiljem, Tallinnas, kõrghariduse omandamise kõrvalt. Tallinna Toompea Kaarli kiriku poolt välja antud leeritunnistus kannab daatumit 22. juuni 1947. Pärast sõda, aina tugevamini võimude survestatud aastatel polnud leeris käimine sugugi “popp ja noortepärane” nähtus. Hoopis vanameelne ja võimuvastane. Kas see räägib Kaljo Kiisa suurest usklikkusest? Pigem kehtivate normide austamisest. Siisi Kiisk: “Kaljo armastas väga oma vanemaid. Ta teadis, et leeris käimine on nende jaoks väga tähtis. Ta käis leeris selleks, et neid rõõmustada. Ta oli hea ja kuulekas poeg.”
Kaljo Kiisk sai koolitatud-leeritatud. Tee iseseisvasse täiskasvanuellu oli avatud.
4. MELPOMENE JÜNGRI AASTAD
Isa eeskuju on paljudele noortele meestele tähtis. Karl Kiisk töötas pika elu mehaanikatöökodades, kus tegeldi põlevkivitööstusega seotud masinatega. Kaljo Kiisk: “No kuhu ikka pärast keskkooli minna. Terve Virumaa oli ju maa all. Enamik mehi töötas kaevandustes. Muidugi, mäeinseneriks. Tegin, klõps, eksamid ära ja sain sisse.”48
Nii oligi Kaljo Kiisk alates 1. septembrist 1946 Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilane. Täpsemalt määratletuna õppis ta keemia- ja mäeteaduskonna mäeosakonnas. Põhimõtteliselt on selline eriala olemas ka praeguses Tallinna Tehnikaülikoolis, ainult teistsuguse nimetusega – geotehnoloogia, mis kuulub keemiateaduskonna alla. Ent kaevandamisega seotud praktiliste aineteni Kaljo Kiisk ei jõudnud, sest insenerikoolituse algusotsas õpitakse peaasjalikult teoreetilisi aineid: matemaatikat, füüsikat, keemiat, joonestamist. Ja semestreid jõudis Kiisk TPI-s läbida umbes poolteist.
Instituudi väljastatud matriklist selgub, et Kiisk sooritas tarvilikud eksamid-arvestused erinevatele hinnetele. Füüsika ja keemia said esimesel semestril tehtud “rahuldavale”, see-eest hinnati teise semestri marksismi-leninismi teadmisi “väga heaks”. Mäeinseneriks õppimist ei olnud siiski kauaks. Kaljo Kiisk: “Ma olin teisel kursusel, tegin tehnilist joonestamist ja järsku vaatasin lehest, et Tallinna Teatriinstituuti võetakse noormehi. Lükkasin joonestuslaua kõrvale, lugesin seda. On vaja luuletust, katkendit ja etüüdi. Mina ei teadnud, mis see etüüd on. Otsisin luuletuse, võtsin pisikese lõigukese Tammsaarest ja läksin eksamile. Mulle öeldi, nüüd tehke etüüd. Mina küsisin, mismoodi see käib? Kujutage ette, et olete jaamas, kõik. Jaamas, hea küll. Tooli oli. Tulin kohale, panin tsemodanid maha, istusin maha, tegin suitsu. Kurat, kes see tahab minult neid ära varastada. Tegin niisuguse tüki ära. Põldroos oli seal, Rebane, Felix Moor. Isegi nemad ümisesid naerda. Kui ma lõpetasin ära, Põldroos ütles: “Olete vastu võetud.””49
Teatrikooli katsetel käimine toimus suure saladuskatte all. Siisi Kiisk: “Miks ta olekski pidanud sellest jutustama. Kui ta oleks läbi kukkunud, mis ta siis oleks teinud… Pealegi ei tahtnud ta oma vanemaid kurvastada. Ega see näitleja kutse ei olnud tol ajal väga lugupeetud…”
Rakvere klassiõde Siisi Ivanov tuleb samuti Tallinnasse, õppima toitlustustehnikumi, temast pidi saama dieediõde. Õppimise ajal tuleb elada kitsastes oludes üüripinnal. Umbes samasse aega, kui toimusid teatrikooli katsed, aastasse 1947 jääb Kaljo Kiisa abiellumine. Sellega saab alguse pikk teekond, mis kestis enam kui kuuskümmend aastat.
Värske abielumees käib 1947. aasta sügisest peale mõnda aega korraga kahes koolis. Sügissemestri lõpus aga jätab ta Polütehnilise Instituudiga hüvasti. Kaljo Kiisk: “Läksin kõrgema matemaatika vektoriaaleksamile, võtsin pileti. Professor Humal küsib: “Mis number pilet teil on?” – “Kakskümmend seitse.” – “Andke mulle!” Võttis pileti, pani enda kõrvale: “No nii, Kaljo Kiisk, kaua me õpime siis kahes instituudis?” Sain nagu nuiaga vastu pead: ta oli Priit Põldroosi käest kuulnud, et nad said päris huvitava poisi Kaarli Aluoja suguvõsast. “Mis me teeme?” Mina: “Ma lähen sinna.” – “Väga hea, andke matrikkel!” Kirjutas sisse “hea” ja mina marssisin uksest välja.”50
Kaugelt sugulase, Draamateatri näitleja Aluojaga puutus Kiisk kokku hiljem Teatriinstituudis, kus ta töötas õppejõuna.
Eesti Riiklik Teatriinstituut oli pärast sõda loodud institutsioon, mis oma õpetuses jätkas sealt, kus Eesti senine teatrikoolitus oli pooleli jäänud. Teadupärast algas riiklik teatriharidus 1938. aastal asutatud Tallinna Konservatooriumi riiklikust lavakunstikoolist, kus alustasid oma teatriteed Voldemar Panso, Ilmar Tammur, Ellen Liiger, Heli Viisimaa, Kaarel Toom ja mitmed teised. Lavakunstikooli juhataja Leo Kalmet jätkas saksa okupatsiooni ajal näitlejate koolitamist Tallinna teatrikoolis. Seal õppinud kursus lõpetaski vastasutatud Eesti Riiklikus Teatriinstituudis, mille sisuliseks hingeks ja direktoriks sai Priit Põldroos. Põldroos oli Jaroslavlis käinud kultuuritegelasena võimudele sobivam kui Kalmet, kellele peagi inkrimineeriti poliitiline süütegu, mis mehe GULAG-i viis. Ent Teatriinstituudi asutamise ajal oli just Kalmet see põhijõud, keda tudengid oma õpetajana mäletavad. Kui Põldroos oligi isiksusena säravam, oli Kalmetis koolipapalikku töökust, metoodilisust ja isiklikku hoolitsust, mis aitas tudengitel jõuda erialases õppetöös parima tulemuseni. Ega saanud ju Kalmet pärast vangilaagrist naasmist, kui ta juba Panso asutatud lavakunstikateedris õpetas, endale ilmaasjata hüüdnimeks “Papa Kalmet”.
Kaljo ja Siisi Rakveres Pagusool aastal 1946.
Kaljo Kiisk (seisab paremalt viiendana) Eesti Riikliku Teatriinstituudi tudengite ja õppejõududega peomeeleolus.
Veel olid näitlejameisterlikkuse õppejõududeks Johannes Kaljola, Kaarli Aluoja, Alfred Rebane ja Ants Lauter. Lavakõnet õpetas parim mees, kes Eestis selleks olemas – Felix Moor, lisaks mõni noorem