oli veel Moskva linn oma näitusesaalide, teatrite ja kontsertidega. Stuudiolased mainivad oma mälestustes Paul Robesoni ja David Oistrahhi kontserte. Kohalike ja gastroleerivate kuulsuste kontsertidele ja etendustele pääsemiseks kasutati igasuguseid nippe. GITIS-e stuudios õppinute meenutustes tõusevad esile teater, muusika ja kujutav kunst, mis noortele inimestele Moskvas tohutuid elamusi pakkusid. Tõsiasi on ka see, et Moskva kinode repertuaar oli avaram Tallinna omast. Toimus igasugu poolkinniseid linastusi, kuhu kunste õppivad tudengid võisid ennast hea tahtmise ja õnne korral sisse smugeldada. Ent paistab, et film jäi siiski tagaplaanile, kuigi just filmist kujuneb Kaljo Kiisa ja mõne teisegi gitislase jaoks hiljem muusa, keda kummardada. Kunsti poolest pakkus linn tohutuid võimalusi ja kõigi võimaluste realiseerimine käis üle jõu.
Arvo Kruusement: “GITIS-e õppejõud ja Moskva kultuurielu avardasid tohutult meie silmaringi. Me käisime läbi filmiinstituudi VGIK-i tudengitega. Meil oli õpetus kõvem. Meil olid kogemustega õppejõud, tsaariajast pärit intelligents, kes kandis mitme aastakümne pikkust õpetamise traditsiooni. Neil oli koolitus alles alanud… Aga lisaks kultuuriloolisele haritusele anti GITIS-es võimalus kasvada kunstnikeks. Need erinevad tunnid arendasid tohutult loovust. Näiteks muusikatunnis mängiti meile kolm nooti ette ja õpilane pidi nad siis pisikeseks muusikaliseks etüüdiks arendama. Meist koolitati näitlejad, aga see põhi oli nii tugev, et inimene sai hakkama ka filmis ja televisioonis, kuhu paljud meist välja jõudsid.”
Moskvas antud teatri- ja ka filmiõpetus olid rahvusvaheliselt tunnustatud ja arutada, kumb neist on vanem ja etem, pole ehk mõtet. Küll aga on põhjust viidata Arvo Kruusemendi poolt esile toodud tugevale üldhumanitaarsele põhjale, mida GITIS pakkus ja mis andis teatud universaalsuse. Gitislased ei õppinud filmispetsiifilisi distsipliine, aga paljud ained olid sarnased sellega, mida õpetati filmikoolis VGIK. Rääkimata näitlejatööga seotud teadmistest.
Viiekümnendate aastate lõpp toob Eestis ülevalpool sündinud muutuste tõttu uusi töökohti kiirelt areneva audiovisuaalse kultuuri vallas. Ja korraga pole kuskilt võtta inimesi, kellega neid töökohti täita. GITIS-e pagas annab siiski võrdlemisi hea stardivõimaluse filmi minekuks lisaks Kiisale ka Arvo Kruusemendile ja Grigori Kromanovile. Palju tegid filmi ja televisiooni vallas ära Tõnis Kask ja Virve Aruoja. Kaljo Kiisa kursus kasvas GITIS-es humanitaarselt haritud läbilöögivõimelisteks inimesteks.
Õppida oli lust. Peagi pöördus noore abielumehe Kaljo Kiisa elu paremuse poole ka isiklikus plaanis. Kaljo Kiisk: “Minu õnn oli see, et kui ma olin Moskvas 1,5–2 aastat olnud, sain abikaasa ka enda juurde Moskvasse. Meie instituut oli ju Eesti esinduse vastas. Esindaja nime ma enam ei mäleta, ta oli venelane, väga tore ja vastutulelik mees. Me tegime ju esinduse kahes suures saalis proove ja pidasime oma koosolekuid ja käisime seal isegi söömas. Seal oli odav süüa. Kunagi tuli mul esindajaga juttu, et mul on raske perest lahus olla ja ta küsis, kas tahate, et abikaasa siia tuleks? Vastasin, et ta töötab Eestis, ta on muusikaline kasvataja, ja et meil on ka väike tütar. “Me anname talle esinduses tööd.” Mul jäi suu lahti. Tegelikult ei vallanud ükski Eesti esinduse töötaja eesti keelt. Minu naine oli ainus, kes valdas eesti keelt kõnes ja kirjas. See oli suur õnn ja rõõm, et saime niimoodi pere kokku. Saime isegi Novaja Ploštšadile 10-ruutmeetrise toa. Sinna mahtusid voodi, riidekapp, Riinakese voodi, väike laud ja paar tooli. Sain oma elu järje peale. Nüüd ei olnudki mitte midagi muud kui õppida.”62
Harjutamas GITIS-es Kaverini “Kahte kaptenit” koos Asta Lotiga ja Sheridani “Keelepeksu kooli” Virve Aruojaga.
Perekonna Moskvasse saabumine oli tegelikult suur võit. Noorel pereemal koos tütre Riinaga lihtsalt polnud oma elamist. Siisi vanemate maja võttis võim ära ja jättis endistele omanikele vaid ühe toa, kus Kaljo Kiisa ämm elas kitsastes oludes koos oma tuberkuloosi põdeva pojaga. Siisi ja Riina elasid Kaljo vanemate juures Kohtla-Nõmmel, kus Riina oli ka sündinud. Lahked vanavanemad võtsid heal meelel pisikese Riina hoida, kuid oma toa ja loa puudumine oli mureks nii Kaljo Kiisa perekonnale kui paljudele teistelegi rasketel sõjajärgsetel aastatel, kui rohkesti maju oli rusudes ja üldine viletsus suur. Ja ega elu Moskvaski polnud meelakkumine, sealgi tuli pingutada. Siisi Kiisk: “Alguses oli mul Eesti esinduses töötamine raske, sest suur osa asjaajamisest käis vene keeles. Palju me ikka keskkoolis seda õppisime. Mul tuli keelega vaeva näha, aga sain hakkama.”
Entusiasm oli suur, hoolimata sellest et elu Moskvas ei pakkunud mingeid mugavusi. Ühiselamud olid pigem kasarmud, esimestel kursustel pandi ühte tuppa üle kümne tudengi. Ja kuigi lisaks riiklikule stipendiumile maksti veel eraldi raha Eestist, oli tudengitel nälg varuks. Mäletatakse kartulipraadimisi ja jahupudru keetmisi ühiselamus. Aga hing jäi sisse. Kaljo Kiisk: “Majanduslikult teab mis hõisata ei olnud, kuid peab ütlema, et ega me viletsamini ei elanud kui teised. Niisugusel tasemel elasid Moskvas ju miljonid. Meie saime stipendiumi. Kuigipalju saime ka vabariigilt. Mind aitas see, et elasin perega koos, Siisi sai ju palka. Ma mäletan isegi seda, kui Siisi küsis, kas sul raha on? Ma vastasin, et on küll – 30 kopikat. Oi, seda oli kõvasti! Leivad-saiad – kõik sai selle eest kätte. Peamine oli kõik see, mis hingele. Minul vedas, kui loodi kursuse komsomoliorganisatsioon. Kui sa olid komsomol ja õppisid viite peale, siis said kõrgendatud stipendiumi. Mina sain Stalini stipendiumi. Issake, see oli ju hirmus suur.
Mõned pisikesed seigakesed aitasid. Lõunat sõime GITIS-e sööklas, aga see söökla oli kuidagi… sooja toitu oli vähe, kuidagi tehtud salatikesed. Meid päästis konservatoorium, sealne söökla oli issand kui odav ja toit oli hea. Kui hakkasime seal käima, küsiti, et “otkuda võ?” Rääkisime, et oleme eesti stuudiost, siitsamast kõrvalt. “Horošo, prihadite!” Niisugune hea suhe oli. Eesti stuudiolased olid väga aktiivsed konservatooriumi saali külastajad, sest seal toimus palju huvitavaid kontserte. Istusime tihtipeale seal Siisiga.”63
Stalini stipendium oli oluliselt suurem tavalisest stipendiumist, varieerudes 500 ja 1000 rubla vahel, vanas vääringus muidugi. See summa oli täiesti võrreldav pisikese palgaga, mida said oma tööd alustavad teenistujad. Perega koos elaval Kaljo Kiisal on täiesti olemas stiimul pingutada, et see stipendium kätte saada.
GITIS-esse jõudis Kaljo Kiisk teisele kursusele ja pidi õppetööks peagi hakkama tegema katkendeid näitemängudest ja proosast. Näitlejat kasvatab klassika ja seda oli ka katkendite hulgas rohkesti. Mängiti stseene Shakespeare’i “Romeost ja Juliast” ja “Kaheteistkümnendast ööst”, Sheridani “Seltsidaami”. Aga ka eesti klassikat, nii mäletavad paljud Jussi ja Mari stseeni “Tõest ja õigusest”, mida mängisid ette Ervin Abel ja Asta Lott. Kuid ega eesti klassikagagi polnud asi niisama lihtne. Harry Karro: “Kui siin Eestis hakkas natsionalistide otsimine ja tagakiusamine, siis sel ajal meie tegime katkendit “Libahundist”. Mäletan, et Kiple mängis Tiinat, Areni-poiss Margust. Eestis ju keelati “Libahunt” ära, kogu Kitzberg keelati ära. “Libahunt” veel eriti, kuna vanaema räägib seal meie puhtast tõust, sinistest silmadest ja heledatest juustest. Sudakov ise töötas selle katkendiga. Ütlesime siis Sudakovile, et Eestis on see ära keelatud, et kas me tohime siin üldse seda mängida. Me saame ikkagi valitsuselt stippi. Sudakov palus teha tervest näidendist reaaluse tõlke. Tal ei olnud seda. Vello Rummo, kes oli korpuses olnud ja oskas vene keelt, korralik nagu ta oli, tegi Sudakovile reaaluse tõlke. Sudakov luges paar päeva, tuli tundi, virutas näidendi lauale ja küsis: “Missugune loll selle näidendi ära keelas? See on suurepärane näidend. Siin pole mingit rahvavaenulikkust. Stuudio eest vastutan mina. Teeme seda edasi.””
GITIS-e Eesti stuudio kohtub Eesti esinduses Moskva Kunstiteatri näitleja Klavdia Jelanskajaga. Esimeses reas istuvad (vasakult) Endla Hermann, Leili Bluumer, Tamara Erglis, Virve Aruoja, Asta Lott, Silvia Laidla, Aasa Käsi, Ellu Puudist. Teises reas istuvad Vello Rummo, Harry Karro, Arvo Kruusement, Klavdia Jelanskaja, Ben Drui, Jaanus Orgulas; tagareas seisavad Ülo Kalju Voltri (ei lõpetanud), Ervin Abel, Kaljo Kiisk, Karin Sepre, Virve Kiple, Tõnis Kask, Edvin Hanschmidt (ei lõpetanud), Grigori Kromanov, Olev Padar (ei lõpetanud), Rein Aren, Heldur