võib-olla aitab mõista ka tema umbusku ajakirjanduse vastu ja soovi Tallinna linnapeana luua enda poolt kontrollitav meedia. Savisaare intervjueerimine on alati olnud väga problemaatiline, tema tabamiseks tuleb talle mõnel avalikul sündmusel lihtsalt kõrvale „ujuda” ja siis üritada oma küsimustele vastuseid saada. Enamasti on see lõppenud kas kogu Eesti ajakirjanduse kirumise või mõne konkreetse väljaande siunamisega.
Eesti „pehmetest ja karvastest” rääkides ei pääse taas mööda Mart Laarist, kellest vaid 32aastasena sai peaminister. Ka Laari tulekus oli müütilise kangelase jooni. Valimisliit Isamaa edu 1992. aasta valimistel Valimisliit Rahvarinde ees oli suisa kahekordne: Isamaa sai 29 mandaati Rahvarinde 15 mandaadi vastu. Isamaad valisid need, kes ootasid poliitikasse uusi tuuli ja põlvkonna vahetust ning keda suunasid oma valikut tegema rahvuslikud meeleolud. Kuid illusioonid purunesid kiiresti karmi talve ja vaesuse käes. Valitsuskassa oli tühi, kütteõli magalate kütmiseks polnud, inimesed elasid peost suhu. Majanduse tervendamiseks alustas Laar oma kuulsat šokiteraapiat, mille paratamatu tulemusena hakkasid Laari valitsust peagi ümbritsema kurjad sajatused.
Kui täna näiteks kuskil Kõpu-Kapal võtta üles Laari nimi, lähevad inimeste silmad põlema ja räägitakse sellest, kuidas Laar likvideeris kolhoosikorra ja jättis maarahva vaesusse virelema. Tean seda omast käest, olen seda juttu nii palju kuulnud, ka praegu veel, et ei oskagi enam muud kui ohata.
Kuigi seadused kolhoosikorra likvideerimise ning rekvireeritud maa ja vara tagastamise kohta võeti vastu viimase Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt Edgar Savisaare ja Tiit Vähi esimese valitsuse ajal 1991.–92. aastal14, on samas tõsi, et Laari 1992. aasta valitsuse kanda jäi nende seaduste elluviimine. Isamaaline unistus nägi Eestis ette ka talude taastamise ja selle kaudu maamajanduse uuestisünni. Laar väljendas veendumust, et vaid sel viisil, põllumehi ja ka kogu majandust karmidesse turumajanduse tingimustesse surudes, jättes turu avatuks ja tollid kehtestamata, tekib Eestis konkurentsivõimeline majandus. Kolhooside hävitaja tiitli kandjaks on Laar jäänud siiani. Ka pole ta suutnud maha pesta seda au ja häbi, mis kaasnes Iisraeli relvatehinguga, millega Eestile määriti kaela üksjagu vanarauda. Laar on öelnud eneseõigustuseks, et Iisrael oli ainuke riik, mis oli valmis Eestile relvi müüma, ja selle tehinguga murti sisuliselt relvamüügi embargo. Küllap on tal õigus.
Kolmas suurkuju Eesti lähiajaloos on Arnold Rüütel, kelle kauneid lokke ja uhket seljahoiakut Moskvas, kui Mihhail Gorbatšov tema poole näppu viibutas, mäletatakse siiani. Meelest on läinud kunagine ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees ja aseesimees15 Arnold Rüütel, kes kirjutas alla otsustele, millega Eestisse toodi sadu tuhandeid migrante. Peale uhke seljahoiaku väärib Rüütel siiski tähelepanu ka vastandlike jõudude, Rahvarinde ja Eesti Kongressi pooldajate konsolideerijana kriitilistel aastatel. Ülemnõukogu esimehena suutis ta tagada piisava toetuse Ülemnõukogu 16. novembri 1988 deklaratsioonile, millega kinnitati Eesti pöördumatut õigust suveräänsusele (selle eest siis ka näpuviibutus Moskvas). Ka Euroopa Liiduga ühinemise referendumil 2003. aastal sai kaalukeeleks toonase presidendi Arnold Rüütli16 toetus, mis tõi ühinemise pooldajate hulka ka maarahva.
Ühel päeval kunagi 2001. või 2002. aastal rutiinselt president Arnold Rüütli interneti ametlikku kodulehekülge külastades avastasin, et sealt oli kadunud Rüütli tõene elulugu, kus sees ka kompartei aastad ja nõukogudeaegne tegevus. Asemele oli riputatud üks hoopis teistsugune lugulaul, mis oli niisama ilus ja klanitud kui ka presidendi pilt. Selle võib leida Eesti Vabariigi presidendi kodulehelt ka praegu.17
Eesti mütoloogiasse kuulub ka Siim Kallase 10 miljoni dollari lugu. Kuigi Kallase on selle tehingu osas õigeks mõistnud kõikide astmete kohtud, elab müüt edasi. Mulle isiklikult jäi toona mulje, et ebaõnnestunud tehing sooritati Eesti Panga presidendi Siim Kallase soovitusel või vähemasti heakskiidul. Tõsi, ühtegi otsest korraldust selleks ei antud ega ühtegi Kallase allkirjaga paberit ei vormistatud. Kuna pärast Eesti taasiseseisvumist tekkis kommertspanku nagu seeni pärast vihma, sõltus nende püsimajäämine suuresti Eesti Pangast, mis otsustas, keda toetada ja keda likvideerida. Eesti Panga presidendi võim kommertspankade üle oli piiramatu nagu kuninga võim oma alamate üle. Kui nüüd naasta 10 miljoni tehingu juurde, siis tegelikult piisas ka moka otsast öeldud soovitusest, et minna tulest ära tooma kastaneid, mis olid juba ammu kõrbenud. Kindel on siiski see, et 10 miljonit kadus kuskile tundmatutele jahimaadele ja Eesti mehi see õnnelikuks ei teinud.
Märgilisi tegelasi Eesti poliitikas on veel palju. Viimase Ülemnõukogu ja Riigikogu kõvakäelist esimeest Ülo Nugist mäletatakse tema solvumise tõttu, kui kuningriiklane Kalle Kulbok tõi Riigikogu saali nugise topise. Võib-olla oli see ka mõni muu loom, täpselt ei mäleta enam. Ülo Nugis käskis surnud looma igal juhul välja viia.
Luua kooli mees, alati kavala naeratusega Villu Reiljan kerkis esile Arnold Rüütli selja tagant, olles eelnevalt tolle presidendiks teinud. Ühes Rüütliga kaotas põllumeeste partei, Eesti Maarahva Erakonna ja Maaliidu baasil loodud Eestimaa Rahvaliit, oma ikooni – valged lokid ja seljahoiaku –, mida tasapisi hakkasid asendama pistiseskandaalid.
Väga positiivne mees on Andres Tarand. Tema juhtis nn jõulurahuvalitsust, mis järgnes Laari tagasiastumisele 1994. aastal18. Hiljem keeldus ta kandideerimast presidendiks, kuigi temast oleks võinud saada Arnold Rüütli asemel väga hea jõulurahupresident. Selle asemel valis ta Euroopa Parlamendi liikme väärika töö. Pean tõdema, et Andres Tarandi Euroopa Parlamendi ajast ei mäleta ma palju midagi. Aga see ilmselt oligi Tarandi soov – omada eraelu ja mitte liiga palju silma paista. Ka „Pehmete ja karvaste” seriaalist kadus Tarand ära. Tõsi, teda meenutab vägagi üks räbalais ja hambutu suuga vanamees, kes nüüd etendab telesaates asotsiaali.
Mulle meenub ka valimisliidu Eesti Kodanik ridades Riigikokku valitud Aime Sügis, kes sõi Riigikogu saalis porgandeid ja kandis rohelist baretti. Ta enda kinnitusel oli see tal peas siis, kui ta oli ühenduses kosmosega. Teema teeneks oli see, et Riigikogus hakati rohkem pakkuma tervislikke toorsalateid ja avati koguni omaette salatilaud.
Tuleviku Eesti Erakonna esimehest ja Otepää asfalteerijast Jaanus Raidalist19 kõneldi kui tulevikupresidendist, kuid paraku pole tiivad, pärast ühte koosseisu Riigikogus, teda Otepäält palju kaugemale kandnud. Viimane, 2009. aasta intsident Raidaliga kõneleb sellest, kuidas keegi ära koputas, et veidi joobes Raidal istus autorooli. Uskumatult toimekas politsei ootas Raidalit seejärel koduväravas. Sellest hoolimata valiti Raidal Otepää volikogu esimeheks. Koputamine pole eestlastele kunagi meeldinud. Kuid minu arvates on tema suursaavutuseks dalai-laama võõrustamine Otepääl 1989. aastal, kui keegi teine ei söandanud Tema Pühadust vastu võtta. Mul õnnestus olla neil päevil dalai-laamale väga lähedal ja kuulata tema õpetusi. Olen Raidalile selle eest siiani tänulik.
Võib-olla panekski siin „pehmetele ja karvastele” punkti. Minu soov oli näidata, et Eesti lähiminevik oli huvitav ja värvikas ning üksjagu naljakas. Suure osa sellest ajast elasin ma äratundmises, et mina ei suuda seda kõike tõsiselt võtta. Seda enam olen ma tänulik neile, kes panid oma hinge panti ja uskusid, et ükskord on Eesti riik. Vaatamata nugise topisele, nurkapissimisele ja kuningriiklaste ponnistustele kehtestada monarhia. Nurkapissija loo jätan siin jutustamata. Minu arvates võiks mõnele mehele tema juhusliku eksimuse ka andeks anda.
Kas parteid on halvad?
On huvitav, et ka täna on üks aktuaalseid küsimusi parteide vajalikkus. Kui 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimised võitis üksikkandidaat Indrek Tarand, siis tõlgendati seda kui valijate protesti erakondade, nende allakäinud maine ja moraali vastu. Ja ilmselt tõlgendatakse ka praegu.
Küllap pärineb umbusk parteide vastu juba nõukogude ajast: EKP ja NLKP jätsid endast maha arusaama, et partei, see on midagi võltsi ja valet, mille eesmärk on inimeste ajusid pesta. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Erakonna tulek 1988. aastal seda umbusku ei ületanud, sest ka rahvuslastesse ja vabadusvõitlejatesse suhtuti 80ndate lõpus kartlikult. Vabadusvõitlejail oli küljes märk, et nad pole päris normaalsed.