võimule tulnud rahvuslik tiib jätkas Eesti Kongressi poliitikat, samas kui Savisaare rahvarindetiib survestas valitsust leebema kodakondsus- ja keelepoliitika suunas. Nõnda pakkus see konfrontatsioon ajakirjandusele värvikireva paleti, millega kujundada oma väljaannete uudiskülgi.
Kuna Eesti õigustik oli enam kui puudulik, tuli Riigikogust seadusi nagu Vändrast saelaudu. Riigikogu kolmapäevased istungid venisid sageli hiliste õhtutundideni, komisjonide esimeeste tubades põles aga laualamp tihti hommikuni. Riigikogu liikmete ja ajakirjanike suhted olid enam kui sõbralikud, lõpuks tehti ju koos Eesti riiki. Koos joodi ka Riigikogu puhvetis ohtrasti õlut, sageli ka veini või veelgi kangemat kraami. Õllelauas sai palju taustainformatsiooni, mida ajakirjanik vajas. Koos info hulgaga kasvas laual ka õllepudelite-klaaside hulk, nii et juhtus, et laual polnud enam kohta kuhu kätt toetada. Nii mõnigi rahvasaadik või ajakirjanik taarus teinekord mehiselt seinast seina, aga pahaks seda talle ei pandud.
Raske öelda, millal saabus murdepunkt, see oli kunagi 90ndate teisel poolel. Riik hakkas kuju võtma, suur osa seadusi oli valmis kirjutatud, eelnõud muutusid aina spetsiifilisemaks ja pakkusid üha vähem avalikku huvi. Selle tulemusel mandus terav poliitiline konfrontatsioon kemplemiseks pisiasjade üle ja Riigikogu jäi sisuliste uudiste poolest aina ahtramaks, sundides ka ajakirjanikke n-ö profiili muutma.
Ei mäletagi täpselt, kes oli see ajakirjanikust Juudas, kes ühel päeval võttis üles teema, et Riigikogus juuakse alkoholi. Kuna võin eksida, jätan nime nimetamata, sest esimese kirjutaja järel hakkasid parlamendisaadikute „alkoholiprobleemi” käsitlema kõik väljaanded. See oli hea näide võltsmoraalist: koos söödi, koos joodi, aga siis tõmmati joomakaaslasel tool alt ära.
Kuid ilmselt oli see ka objektiivne paratamatus. Nn A-kategooria teemade asemel, kuna neid enam polnud, hakati käsitlema teisejärgulisi. Eelnõudesse süüvimise asemel ilmutasid ajakirjanikud huvi, kuidas rahvasaadikud käituvad, milline on nende palganumber ja kuidas nad kasutavad oma kuluhüvitisi. Laiemalt väljendus see tendents ajakirjanduse üleüldises „kolletumises”, üha enam hakkasid ajakirjanduses tooni andma seltskonnaajakirjad ja kõmulehed, mille liidriteks on tänaseks välja kujunenud ajakiri Kroonika ja Õhtuleht. Kolletumine mõjutas ka teisi väljaandeid käsitlema just neid kollasevõitu teemasid, mis ühiskonnas rohkem vastu kajasid.
Sellise muutuse on läbinud ilmselt kõik heaoluühiskonnad. Käisin mõni aeg tagasi Budapestis Euroopa riikide parlamentide konverentsil, kus arutati, miks parlamendid pole avaliku arvamuse küsitlustes kuigi populaarsed ja mida selle muutmiseks teha. Minu üllatuseks selgus, et probleemid olid kõikides riikides ühesugused. Avalikkuse pahameelt kütsid üles parlamendiliikmetega seotud kõikvõimalikud skandaalid, nende liiga kõrge palk ja piiramatud kuluhüvitised. Nagu nähtus, polnud Eesti mingi erand.
Tagantjärele targana tuleb nentida, et ajakirjanike ja rahvasaadikute vennastumise aeg on möödas. Veelgi enam – see protsess on pöördumatu. Korduda saab see ilmselt vaid uue kataklüsmi tingimustes, kus nii parlamenti kui ka ajakirjanikke suunab eelkõige entusiasm ja missioonitunne. Täpselt nii, nagu see oli 80ndate lõpus ja 90ndate algul.
Täna on parlamendid peksupoisi rollis. See võib näida küll loomulik ja iseenesestmõistetav, kuid nõustuda tuleb ka nendega, kes on seisukohal, et parlamendi pidev halvustamine ja selle liikmete häbimärgistamine peletab sealt eemale loovad ja õrnatundelised inimesed ja jätab ukse lahti vaid neile, kes palga nimel on valmis selga tõmbama ka paksu elevandinaha ja elama avalikkuse poolt pidevalt rünnatud tsitadellis. Seegi lahendus ei ole mõistlik. Kuid võib-olla me elamegi ajal, kui häid valikuid selles küsimuses ei ole. Ja võib-olla ongi parem, sest kui selles küsimuses tekivad head valikud, siis on äkitselt halvasti midagi ühiskonnaga laiemalt. Sest haritlased ärkavad ju ikka kriisisituatsioonis.
Facebook – mis see veel on?!
Facebook on hea näide maailma muutumisest, täpsemalt, ühe maailma asendumisest teisega või päriselu kolimisest virtuaalsusesse. Facebook ja seal toimuv on suure osa inimeste jaoks palju aktuaalsem kui see, mis toimub ümberringi. Paratamatult tuleb pähe võrdlus seebiooperitega, mis köidavad inimeste tähelepanu märksa enam kui enda perekond. Facebook, see on iselaadne sootsium või ka globaalne foorum, mis 2010. aasta alguseks oli suutnud oma võrgustikku imeda juba 350 miljonit inimest.
Sellal kui Eesti ühiskond muretseb jätkuvalt isikuandmete vähese kaitstuse ja lekkimise pärast, olgu lekkinud materjaliks siis kellegi kohtutoimik või pensionifondi osakute suurus, loovutavad needsamad muretsejad Facebookile oma e-postkasti paroolid, lubavad seal vabalt tuhnida, riputavad Facebooki üles oma perepildid ja pajatavad kõikidele üksikasju oma eralust, andes Facebookile õiguse seda informatsiooni nii- või teistsuguses mahus ka kogu maailmaga jagada.
Minu arvates on see põhimõtteline ja totaalne hoiakumuutus. Põhjusi avalikuks eraeluks võib olla õige mitmeid. Puudutan neist vaid mõnda. Esiteks on Faecbook hea ja isegi vältimatu suhtluskeskkond üksikutele inimestele, kellel vastasel juhul suhtlusring üleüldse puuduks. Facebook omalt poolt loob illusiooni tohutust „sõprade” ringist, mis võib ulatuda sadadesse või isegi tuhandetesse. Piisab ju vaid sõbrakutsed laiali saata, ja „sõbrad” ongi platsis. Mina ei ole siiani saanud ühelegi sõbrakutsele eitavat vastust. Võib-olla on Facebook üks võimalus leida endale keegi ka päris ellu, kes oleks siis kas sõber või natuke rohkem kui sõber. Muidugi on Facebookis palju ka perekonnainimesi, kuid paraku napib suhtlust ka lastega kodus konutaval emal või isal, ja ka siin tuleb Facebook appi.
Facebookil on muide ka see hea omadus, et see otsib üles su vanad tuttavad, klassikaaslased ja sõbrad, keda sa päriselus pole juba ammu näinud. Võib-olla oled nende olemasolu äragi unustanud. Hea on teada, et nad on elu ja tervise juures ning nendega on võimalik vähemasti Facebooki vahendusel ka suhelda.
Ühe järgmise aspektina on Facebookil oluline roll inimese nähtavakstegemisel. Võib koguni väita, et kui sind pole Facebookis, siis pole sind olemas. Inimene peab olema nähtav ja toimekas kas või selleks, et konkureerida tööturul. Kui sul on palju kontakte, siis on sul parem võimalus tööturul püsida või ka karjääri teha.
Samas pole ma märganud, et Facebookis annaksid tooni töötuks jäänud inimesed. Kui Eesti sajast tuhandest töötust väidetavalt 70–80 protsendil ei ole keskharidust, siis on see ka mõistetav. Mulle tundub, et Facebookis suhtlejate valdaval enamikul on kõrgharidus. Haritlasi võib vaevata küll üksindus, kuid tööpuudus üldiselt mitte.
Omaette fenomen on ajakirjanike ja poliitikute omavaheline suhtlus. Ajakirjanikele on Facebook koht, kust saab muuhulgas teada, mida poliitikud teevad ja mõtlevad. Poliitik omalt poolt annab korrapäraselt aru, mis tal lähiajal plaanis – kas ta esineb mõnel konverentsil, raadios või teles – või mida ta on oma blogis kirjutanud.
Facebooki ja tema vennaskonda (Twitter, Orkut, LinkidIn, MySpace jt) on tituleeritud uhkelt ka uueks meediaks. Meediaspetsialistid juba murravadki pead, kuidas seda nähtust ära kasutada, et viia organisatsiooni või ettevõtte sõnum otse rohujuure tasandil toimivasse suhtluskeskkonda. Et mingi organisatsiooni tegevust jälgida, pead olema selle „järgija” või „fänn”. Mina olen Twitteris Eesti Välisministeeriumi „järgija”, Facebookis aga Euroopa Komisjoni esinduse Eestis, Hispaania Maja, Tallinna Linnateatri ja veel mõne organisatsiooni „fänn”. Mingeid uuringuid selle kohta, kui hästi sõnumi edastus laiemalt on õnnestunud, pole ma näinud. Nii võin mingeid otsustusi tehes järgida vaid oma sisetunnet. See ütleb, et inimlik ja ametkondlik tasand ei taha hästi haakuda. Võõristav on suhtluskeskkonnas lugeda ametlikke teateid. Samas lasen end meelsasti kutsuda vaatama tasuta filme, mida näitavad Euroopa Komisjoni esindus Eestis ja Hispaania Maja.
Kuid see on kiiresti arenev keskkond, ja mine tea, mida tulevik toob. Arvestades tohutut rämpspostituste hulka Facebookis, võib ka juhtuda, et see keskkond lämbub omaenda rämpsu sisse ära ja tema „sõbrad” ja „fännid” kolivad kuskile mujale.
Mõnikord mõtlen, mida ma sealt tegelikult otsin või miks ma raiskan oma aega. Ühtki ratsionaalset selgitust pole pähe turgatanud. Võib-olla just sellele tuginebki Facebooki geniaalsus – nad on loonud midagi, mis kisub kaasa, vaatamata kuskil sisimas peituvale teadmisele, et tegelikult neelab see ju suure osa sinu elust, nii et paljud muud olulised asjad jäävad tegemata.
Ehk