enamikul aga iseendaga olemise harjumus puudub. Sest lisaks arvutile oleme me ju hõivatud oma igapäevase tööga, teistega suhtlemisega, autos lülitame sisse raadio ja kodus televiisori või stereokeskuse. Selles pidurdamatus tulvas viibides ei tea meist ilmselt enamik, missugune on tema eetiline “mina” või mis asi see üldse on. Või veel hullem – mis asi on südametunnistus.
Hannah Arendt osutab, et inimeste südametunnistuse vaigistamiseks tegid totalitaarsed massiorganisatsioonid kõik endast oleneva, et võtta inimestelt igasugune üksiolemise võimalus – välja arvatud ebainimliku üksikvangistuse kujul –, sest kui iseendaga üksiolemise minimaalne määr pole garanteeritud, siis ei hävi mitte ainult südametunnistuse ilmalikud, vaid ka kõik religioossed vormid. Arendt märgib, et tihti lakkas südametunnistus totalitaarsetes tingimustes üldse toimimast, ja seda täiesti sõltumatult hirmust ja karistusest.31
Kuid ka südametunnistuse olemasolust üksi ilmselt ei piisa. Enne, kui miski hakkab vaevama, peab olema teadmine, et see miski on halb. Võib-olla just seepärast ulatas Jumal juute tõotatud maale juhtinud Moosesele ühe esimese asjana käsulauad õigeks käitumiseks. Neist esimene käsk kehtestas vastuvaidlematu autoriteedi – Jumala enda, kelle kõrval ei tohi olla ühtegi teist. Teine käsk ütles, sa ei tohi tappa. Just autoriteet lõi eelduse, et käsust tekkis sisemine veendumus, et tapmine on halb, mis pani omakorda aluse südametunnistusele. Tõsi, nii siis kui ka nüüd saab inimesi jaotada ühtedeks, kes hoiduvad tapmisest, sest see on keelatud ja sellega kaasneb karistus, ning teisteks, kelle jaoks tapmisest hoidumine tuleneb sisemisest veendumusest, et see on tõesti halb.
Ajal, kui religioon on devalveerunud, tuleb autoriteete ilmselt otsida mujalt. Ma ei usu, et religiooni õnnestuks taas au sisse tõsta. Selleks peab ühiskonnas olema sisemine valmidus. Vaidlused religiooniõpetuse kohustuslikkuse teemal üldhariduskoolides on minu arvates osutanud, et see sisemine valmidus praegu puudub. Samas osutab see vaidlus samuti, et võtmeküsimus on haridus. Me võime ju keerutada nii- ja teistpidi, milleks seda religiooniõpetust vaja on või miks seda vaja ei ole, kuid ilmselt lähtus enamik selle pooldajaid arusaamast, et just religiooniõpetuse pinnalt võiks taastada kaotatud moraali. Ehk teisisõnu, küsimus on hariduse kvaliteedis, hariduse olemuses. Hariduse autoriteedis.
Ei saa öelda, et haridussüsteemis autoriteet kui niisugune täiesti puudub. Esimestes klassides on õpetaja autoriteet õpilasele vaieldamatu, õpetaja sõna on peaaegu niisama tõene nagu Jumala sõna. Veelgi enam, lapse ja õpetaja vahel on väga tugev, võib-olla koguni usalduslik armastusside, nii nagu see on ema ja lapse vahel. Ja jääb üle vaid imestada, kuhu see side siis hiljem kaob.
Lihtne oleks seda seletada lapse arenguga. Psühholoogiateooriaist lähtudes toob lapse areng edasistes etappides kaasa omaealistega suhtlemise üha suurema tähtsustumise ja koos tugevnevate iseseisvuspüüdlustega ka täiskasvanutest võõrdumise. Teised teoreetikud väidavad samas, et see vajadus täiskasvanute järele, vajadus mõistmise ja autoriteedi järele ei kao kuhugi, küll aga võib oskamatust suhtlemisest tekkida põlvkondade vaheline konflikt. Mina saan asjast aru nii: ka meie haridussüsteemi põhiliseks hädaks on just see, et ta ei suuda seda konflikti vältida. Ehk siis haridussüsteem ei suuda vastu seista selle hetke väljakutsele, kus laps vajab emaliku hoolitsuse asemel ühtäkki vaimset eeskuju.
Ma usun, et iga õpetaja või koolijuht leiab vähemalt sadakond põhjust, miks see ei ole võimalik, alustades sellest, et nii õpilased kui ka õpetajad on ülekoormatud ja iga lapsega individuaalselt tegeleda pole lihtsalt võimalik. Õpetajad on ülekoormatud seetõttu, et isegi tagasihoidlikuks äraelamiseks peavad nad töötama mitmekordse koormusega. Ent nii või teisiti, kui õpetaja autoriteet kaob, kui kool muutub pärast algklasse hingetuks sündikaadiks, mille tooteks on põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajad ning kus õpetajad on otsekui konveieritöölised, siis ei ole põhjust ka loota, et paraneb ühiskonna eetiline paleus. See on just niisugune hingetu konveieripaleus, nagu me seda iga päev toodame. Ja ka tulevased õpetajad on sellesama konveieri tooted.
Ilmselt ei muutuks meie haridussüsteemis midagi ka siis, kui me lisaksime sinna religiooniõpetuse, mida ma ju iseenesest toetan. Tulemuseks oleks see, et õpilased oleksid veelgi rohkem koormatud. Pigem peaks igaühele jääma rohkem aega olemiseks iseendaga – et aru saada, kellega ta koos elab. Või mis asi on iseendaga olemine, kuidas sellega toime tulla. Ka seda tuleks õpetada. Kuidas toime tulla ilma arvuti, televiisori, stereokeskuseta… Võib-olla tuleks seda õpetada juba kuskil põhikooli lõpuklassides. Või veelgi varem… Õpetada seda, kuidas üles leida oma sisemine mina, oma tõeline olemus.
Aga ka see eeldab kogu koolisüsteemi hoopis teistsugust lähenemist. Ja enesestmõistetavalt eeldab see ühe hoopis teistsuguse õpetaja juuresolekut. Eeldab õpetaja kui autoriteedi olemasolu, eeldab õpetajalt teatud eetilist kvaliteeti ja sisemist motivatsiooni. Kõike seda ette kujutada ei ole minu arust väga raske. See nõuab vaid veidi teistsugust mõtlemist, veidike divergentsust.
Vaimsest vaesusest
Kui me räägime vaesusest, kõneleme enamasti materiaalsest vaesusest. Materiaalne vaesus on midagi häbiväärset, enamasti kaasneb sellega vilets hügieen ja räpasus. Materiaalsest vaesusest tuleb jagu saada ja anda vaestele arenguabi.
Vaimsest vaesusest räägime me tunduvalt vähem. See ei olegi defineeritav. Veelgi enam, vaimult vaene ju ei tea oma vaesusest midagi. Seejuures on iga vihjegi sellele solvav. Ja nõnda on ka tervete ühiskondadega. Ka neile ei tohi näpuga näidata. Ka nemad solvuvad. Kui me räägime rikastest ühiskondadest, kõneleme me heaoluühiskondadest, kus on kõrge elatustase ja kus inimeste kasutuses on võrreldes Kolmanda Maailmaga peaaegu piiramatud ressursid. Kolmas Maailm on aga teadagi vaene. Ent samas on ju kõik asjad suhtelised. Kas vaesus ongi alati vaesus ja kas rikkus on alati rikkus? Kas äkitselt ei vaata nemad meid kui veidrikke? Või siis kaastundega, et me oleme millestki olulisest ilma jäänud?
Sotsioloog John J. Macionise poolt Indias Chennais korraldatud uuring osutab, et indialased tajuvad vaesust võrreldes läänemaailmaga hoopis teisiti, ja seda vaatamata vaesuse kõige ekstreemsematele vormidele. India üllatab Läänest tulijat oma kloaakide haisu, prügi ja slummidega. Indias elab umbes üks kolmandik maailma nälgivatest inimestest, India sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta aastas on üks väiksemaid – 2000. aastal oli see vaid 450 dollarit. Samas täheldab Macionis, et tänavanurkadel pole näha mõttetult logelevaid noori ega narkodiilereid, ka pole vaja karta, et keegi su elu kallale kipub.
Macionise sõnul tähendab vaesus Ameerika Ühendriikides ja enamikus Euroopas viha ja isolatsiooni, samas kui Indias tervitavad inimesed vastutulijat lahke naeratusega ka kõige vaesemates külades. Põhjuseks toob ta India aastatuhandete pikkused traditsioonid, tugevad peresidemed, kuid ka religiooni ja selles sisalduva karmaõpetuse, mis paneb inimesed saatusega leppima ja elama õnnelikult just seda elu, mis neil parasjagu on. Sest oma halba karmat kannatades on järgmine elu kindlasti parem. Macionis viitab ka ema Teresale, kes veetis suure osa oma elust Indias. Tema leidis, et kui Ameerika vaesus on kuri vaesus, siis India vaesus, mis on küll oluliselt suurem, on õnnelik vaesus.32
Vaatamata oma vaesusele meelitab India end külastama miljoneid heaoluühiskondade inimesi. Suur osa neist istub lennujaamas konditsioneeritud õhuga bussi, sõidab mõnda ookeaniäärsesse kuurorti ega välju peaaegu kordagi aiaga ümbritsetud territooriumilt, kus kasvavad palmid ja roheline muru ning basseinides sillerdab eresinine vesi. Majanduskeeles on nad sisendid turismimajanduse veskis.
Ja siis on teised, kes ei taha olla vaid ettevõtluse sisendid ja uitavad sihitult. Kes jäävad Indiasse võib-olla aastateks. Veider küll, aga osale inimestest pakub materiaalse heaolu asemel suuremat naudingut midagi, mis ei ole materiaalne ja mis käib kaasas pigem vaesusega. See ilmutab end enamasti siis, kui inimesel on raske. Kui teda vaevab kriis ja ainuke võimalus raskustest ülesaamiseks on leida midagi, mis muserdatud vaimu toetab. Midagi vaimset, hingeülendavat. Ja miskipärast minnakse seda otsima Indiast, trotsides üleüldist räpasust, haisu, nakkusohtu ja leeprahaigeid kerjuseid.
Need, kes ära ei ehmu, ehk näevadki ühel päeval midagi. Näevad hoopis teistsugust Indiat. Inimeste sisemist rõõmu,