Ilusate asjade püha. Ülo Mattheus

Ja ikka on keegi sinna viirukit pannud. Indias on vaatamata ligi ühele miljardile elanikule väga vähe kuritegevust, peaaegu puudub narkomaania, ja kui see üldse seal on, siis levib see valgete hulgas. Purjus indialast on aga vist üleüldse raske kohata…

      Nõnda siis, kui me võtaksime rikkuse ja vaesuse määratlemisel aluseks vaimsed väärtused, siis pigem peaksime kõnelema väga rikkast Indiast ja õige vaesest Euroopast ja veel vaesemast Ameerikast. Tegelikult vajaksid need kontinendid jõulist vaimset arenguabi. On terveid katastroofipiirkondi – nagu mitmed Ameerika suurlinnad oma vohava kuritegevuse ja narkomaaniaga –, kus abi on tõenäoliselt juba hiljaks jäänud. Ja ei kehti siin enam Jeesuse sõnad, et õndsad on need, kes vaimust vaesed. Õndsust ei ole siin juba ammu enam.

      Muide, umbes samas võtmes tajuvad asju ka islamiriigid, mis näevad Läänes vaid moraalitut pahedemaailma. Islamiriigid – kuna nende ideoloogia toodab ühe kõrvalproduktina ka vägivalda – on siiski erandlikus asendis ja neid on raske seada vaimse rikkuse eeskujuks. Vähemasti läänemaailmale. Kuid eks eeskuju tulebki otsida sealt, kust seda on võimalik võtta.

      Nii või teisiti on viimane aeg anda endale aru, et materiaalse rikkuse, materiaalse heaolu piiritu tootmine ja tarbimine viib globaalsete katastroofide ja lõpuks kriisini, mis tähendab, et tänastele väärtushinnangutele tuleks hakata otsima alternatiive. Paljud inimesed Eestis ja ka mujal maailmas, kes suunduvad tagasi maale ja valivad loodusele lähema ning lihtsama elusviisi, seda ju tegelikult teevadki.

      Küsimus on täna selles, millal selline hoiak muutub üldiseks. Praegusel hetkel, kui suurem kriis jääb ehk väljapoole meie enda eluea piire, tundub mõte, et midagi tuleb vaimse allakäigu peatamiseks ette võtta, suhteliselt lootusetu. See tähendab, et vaimsed väärtused kerkivad uuesti ja jõuliselt esile alles siis, kui kriis lõpuks käes on. Sest kui „mateeria” on limiteeritud ja seda tuleb ellujäämiseks vastastikku jagada, kerkivad uuesti esile need väärtused, mis inimesi koos hoiavad ja üksteist abistama panevad.

      Viirastuslik headus

Delfi, jõululaupäev, 24. detsember 2007

      Ma ei tea, kui paljud meist üldse mõtlevad sellele, et headus on sihipärane tegevus, ja teevad selle nimel mingeid pingutusi. Head tegemine algab teadvustamisest, et hea ei sünni niisama. Teadvustada tuleks ilmselt veel palju muidki asju, võib-olla iga oma sammu, iga sõna.

      Tavaliselt me selle peale ju ei mõtle. Me lihtsalt reageerime. Keegi ütleb midagi ja me vastame; uksekell heliseb ja me avame ukse; koer lõriseb ja me saadame talle paar kurja sajatust. Suur osa meie elust on pealesunnitud ahelreaktsioon. Igaüks meist on ju kogenud, et päeva alustades oli tal üks plaan, aga õhtu saabudes oli kõik pea peale pöördunud.

      Kujutage ette, et istute tööl ja kirjutate mingit aruannet. Siis helistab ülemus ja ütleb, minge sinna ja tehke see asi ära. Siis te hakkategi sinna minema, aga teel kohtate kedagi, kes ütleb, et lähme joome ühe kohvi. Siis lähetegi kohvikusse kohvi jooma. Kohvi juues jääb teie pilk pidama laual vedelevale ajalehele, kus teist on midagi halvasti kirjutatud. Tormate raevunult oma kabinetti tagasi ja hakkate vastust kavandama. Siis helistab ülemus ja küsib, kas tegite selle asja ära, mida vaja oli. Tõusete uuesti püsti, et minna seda asja tegema, aga siis…

      Kuid aitab, see ehk illustreerib juba piisavalt, kuidas meie päevad ja elu mööduvad. Peale selle, et me muudkui reageerime millelegi, oleme suure osa ajast ka frustreeritud ja närvilised – sellesama pideva ja väsitava reageerimise tõttu nii inimestele kui ka sündmustele. Küllap on paljudel meist õhtuks vilets enesetunne, sest oleme nii paljudele inimestele halvasti öelnud või midagi olulist valesti teinud. Me isegi mitte ei püstita küsimust nii, et kas me tegime sel päeval head või halba. Me lihtsalt elasime selle päeva kuidagiviisi ära.

      Ja ometi on teadmine headuse olemasolust kuskil olemas. Eriti jõulude ajal ujub ta meie teadvuse sügavusest esile ja me üritame vähemasti sel ajal toimida mingite headuse reeglite järgi. Kingime üksteisele firma või asutuse nänni või muud pudi-padi ja küllap isegi naeratame rohkem.

      Ometi on headus üks põhilisi asju, mille üle aegade jooksul vaieldud ja mis peaks püsima kogu aeg kuskil teadvuse pealispinnal. See peaks seal olema samavõrd kui teadmine, et headuse vastasskaalal on kurjus, ja kui me ei tegele esimesega, siis valitseb teine. Paljusid protsesse ongi vaadeldud hea ja kurja vahelise võitlusena. Nii näeb seda enamik religioone ja ka näiteks muinasjutud, mida me oma lastele ette loeme.

      Samasuguse muinasjutuna on käsitletav lugu jõululapsest endast. Hea ja kuri vallanduvad kohe koos Jeesuse sünniga: tulevad kolm tarka Hommikumaalt (head), kes toovad kingitusi, ja samas astub tegevusse kuningas Herodes (kuri), kes Jeesus-last tappa soovides laseb hukata kõik alla kaheaastased Petlemma poisslapsed. See osa kogu pikast muinasloost toob Jeesuse jaoks kaasa positiivse lahenduse – ta pääseb kurja küüsist. Teine osa, mis lõpeb ristilöömisega, ei ole nii positiivne, vähemasti mitte tavaloogika seisukohalt.

      Küllap Hommikumaa tarkade kingitoomisest on alguse saanud ka jõuluaegne kinkimise komme. Ka lapse sünd ise on ju ilus ja helge või koguni heldimust tekitav sündmus. Ime siis, et see laeb meid positiivse energiaga ja me jõulude ajal justkui kampaania korras peseme kodutud puhtaks, söödame neil kõhud täis, teeme heategevuslikke annetusi laste- ja turvakodudele ning jõulukingitusi oma lähedastele. Või siis istume pereringis ja kingime oma lähedastele seda, mida töistel inimestel on enamasti kõige vähem – oma aega ja lähedust.

      Samas tuletavad jõulud meelde, et headusel on perioodiline iseloom. Ja seda mitte ainult Uue Testamendi lugudes, vaid ka meie tavaelus. Jõuludele järgneb aastavahetus, kus maad võtab kiire askeldamine ja jõulumeeleolu haihtub nagu nõiaväel. Aastavahetus on pigem dionüüsoslik, lõbujanuline, võib-olla ka paheline. See möödub alkoholi tarbides, rakette paugutades, ööklubides tantsides… Tõenäoliselt saab keegi kuskil peksa, kellegi korteri süütab juhuslik rakett, kolmas sureb kuskil üledoosi kätte…