see neetud kapten!” hüüdis Pen. “Kas te siis ei taipa: meil pole mitte mingit kaptenit, täpselt samuti nagu siin jääväljadel ei ole mingisugust kõrtsi. Niiviisi saab meile kõige viisakamalt keelata, mida meil on õigus nõuda.”
“Siiski, kapten on olemas,” lausus Bolton. “Vean kihla oma kahe kuu palga peale, et varsti me näeme teda.”
“Tore,” sõnas Pen, “ütlen siis talle midagi otse näkku.”
“Kes siin räägib kaptenist?” küsis samal hetkel uus juurdetulija.
See oli madrus Clifton, võrdlemisi ebausklik ja ühtlasi uudishimulik inimene.
“Kas on kaptenist midagi uut kuulda?” küsis ta.
“Ei,” vastati ühel häälel.
“Teate, mina arvan, et ühel ilusal hommikul istub ta oma kajutis, ilma et meil oleks õrna aimu, kuidas või kust ta sinna sai.”
“Mine nüüd oma jutuga!” sõnas Bolton. “Clifton, sa vist mõtled, et see sell on mingi lõbus vaim, mingi ülemeelik tont, nagu neid jookseb ringi Šoti mägismaal.”
“Naera, kui tahad, Bolton, minu arvamust see ei muuda. Iga päev, kui tema kajutist mööda lähen, vaatan võtmeaugust sisse, ja ühel hommikul jutustan teile, missugune see kapten välja näeb ja kellega ta sarnaneb.”
“Äh, ta näeb välja nagu kõik teisedki, see sinu kapten, susi teda söögu!” lausus Pen. “Ja kui ta mõtleb meid viia sinna, kuhu meile ei meeldi, siis ütleme talle, mida tast arvame.”
“Vaata Peni! Ise ei tunnegi teda, aga juba otsib temaga riidu.”
“Ah ei tunne?” lausus Clifton inimese ilmel, kes teab nii mõndagi. “Seda me veel ei tea, kas ta teda tunneb või ei.”
“Mis sa sellega tahad öelda, pagana pihta?”
“Küllap ma tean.”
“Aga meie ei tea.”
“Kas Penil siis pole veel temaga arvamuste lahkuminekuid olnud?”
“Kapteniga?”
“Nojaa, koerast kapteniga. Teeb täpselt sama välja.”
Madrused vaatasid üksteisele otsa, julgemata midagi öelda.
“Olgu ta inimene või koer,” sisistas Pen läbi hammaste, “aga seda ma teile ütlen, oma palga saab see loom varsti.”
“Kas sa, Clifton, tõesti arvad, et too koer ongi meie kapten, nagu Johnson ükskord naljaviluks ütles?” küsis Bolton tõsiselt.
“Kindlasti on,” vastas Clifton veendunult. “Kui te oleksite niisama tähelepanelikud kui mina, siis oleks teile selle looma imelik käitumine juba silma torganud.”
“Tema imelik käitumine? Lase käia, räägi!”
“Kas te pole näinud, missuguse autoriteetse ilmega ta jalutab ahtritekil, silmitsedes purjesid, just nagu oleks ta vahis?”
“Tõsi küll,” lausus Gripper. “Ühel õhtul ma igatahes sattusin peale, kui ta toetas käppadega vastu rooli.”
“Tohoh!” lausus Bolton.
“Kuulake edasi,” jätkas Clifton. “Ja kas ta öösiti ei lahku pardalt, et minna jääväljadele jalutama, kusjuures ta ei karda ei karusid ega külma?”
“Tõsi jah!” sõnas Bolton.
“Ja kas te olete kunagi näinud, et see loom otsiks inimeste seltskonda, nagu seda teevad korralikud koerad, nuusiks ringi köögi lähedal ja neelaks silmadega isand Strongi, kui see viib komandörile mõnd head pala? Ja kas te ei kuule, kuidas ta öösiti ulub, minnes kahe või kolme miili kaugusele laevast hulkuma? Külmavärinad ajab üle selja, mis niisuguse temperatuuri juures isegi hõlpsasti juhtub. Ja lõpuks, kas te olete kunagi näinud, et ta sööks? Ta ei võta kelleltki midagi, ta toit on alati puutumata; keegi peab teda salaja toitma, muidu võiks küll öelda, et see loom elab söömata. Noh, kui see kõik pole eriskummaline, siis olen mina lihtsalt loll.”
“Kes teab,” lausus puusepp Bell, kuulanud ära Cliftoni argumendid, “kes teab, võib-olla on sul õigus.”
Ent teised madrused vaikisid.
“Aga kuhu me “Forwardiga” läheme?” küsis Bolton.
“Seda ma ei tea,” vastas Bell. “Vajalikul momendil saab Richard Shandon täiendavaid instruktsioone.”
“Kellelt siis?”
“Kellelt?”
“Jah, ja kuidas?” nõudis Bolton.
“Vasta, Bell!” sõnasid teised madrused.
“Kellelt ja kuidas? Eh, seda ma ei tea,” vastas puusepp omakorda segadusse aetuna.
“No koerast kaptenilt muidugi!” hüüdis Clifton. “Kord ta juba kirjutas kirja, küllap kirjutab veel teinegi kord. Oi, kui ma teaksin pooltki seda mis see loom, siis ei valmistaks mulle sugugi raskusi olla admiraliteedi esimene lord.”
“Kena,” jätkas Bolton, et jutuajamist lõpetada. “Sa jääd niisiis oma arvamuse juurde, et see koer on kapten?”
“Jah, ma juba ütlesin.”
“Tähendab,” sõnas Pen sumbunud häälel, “kui see loom ei taha surra koera nahas, siis tuleb tal kiirustada inimeseks saamisega, sest ausõna, ma keeran ta kaela kahekorra.”
“Mispärast?” küsis Garry.
“Sellepärast, et tahan,” vastas Pen jõhkralt, “mul pole vaja kellelegi aru anda.”
“Aitab jutuajamisest, lapsed!” hüüdis pootsman Johnson hetkel, kui vestlus kippus kriitilist pööret võtma. “Tööle, ja vaadake, et saed oleksid kiiresti kohale pandud! Jääst tuleb läbi murda.”
“Reedesel päeval!” sõnas Clifton õlgu kehitades. “Küll näete, polaarjoont nii hõlpsasti ei ületa!”
Oli kuidas oli, ent sel päeval jäid meeskonna pingutused peaaegu tagajärjetuks. Prikk sööstis küll täiel kiirusel vastu jäävälju, ent tal ei õnnestunud neid laiali ajada ning ööseks oldi sunnitud jääma ankrusse.
Laupäeval langes temperatuur idatuule mõjul veelgi, taevas selgines ja pilk ulatus kaugele mööda valgeid lagendikke, mis päikesekiiri peegeldades pimestavalt särasid. Kell seitse hommikul näitas termomeeter kaheksa kraadi allpool nulli (–22 °C).
Doktor oleks meelsasti jäänud rahulikult oma kajutisse ja süvenenud Arktise reisikirjeldustesse, kuid ta küsis endalt, nagu tal harilikult kombeks, mida ta momendil kõige vähem tahaks teha, ning vastas, et sellise ilmaga ei oleks sugugi meeldiv minna tekile ja aidata mehi manööverdamisel. Truu oma käitumisreeglile, lahkus ta soojast kajutist ja aitas madrustel laeva edasi tõmmata. Ta nägi tore välja oma roheliste prillidega, mis kaitsesid silmi peegeldunud päikesekiirte vastu. Ta kandis ka hilisemate vaatluste ajal alati lumeprille, et mitte haigestuda siinseil kõrgeil laiuskraadidel väga levinud silmapõletikku.
Õhtu eel oli “Forward” jõudnud mitme miili võrra põhja poole tänu meeste toimekusele ja Shandoni agarusele, kes väga osavalt vähimatki soodsat asjaolu ära kasutas. Keskööl ületati kuuekümne kuues paralleel. Nagu näitas lood, oli meresügavus kakskümmend kolm sülda ja Shandon järeldas, et asuti madalikul, kuhu jäi kinni “Victory”, Tema Majesteedi laev. Kallas oli kolmekümne miili kaugusel idas.
Kuid nüüd hakkas siiani vaikselt paigal püsinud jäämass lagunema ja edasi nihkuma. Horisondi igast punktist näisid kerkivat jäämäed, prikk asus terve rea liikuvate jääpankade vahel, mille survele on võimatu vastu panna. Kuna laeva juhtimine muutus äärmiselt raskeks, võttis rooliratta parim tüürimees Garry. Priki taga näisid jääpangad uuesti liituvat, ning sellise jäälaevastiku seest väljapääsemine kujunes ülioluliseks. Kohusetunne ja ettevaatus, mõlemad nõudsid kiiret edasiliikumist. Raskusi suurendas veelgi asjaolu, et Shandonil