kaldunud vaala roided.
Shandon ja Johnson olid pidanud täpselt kinni meeskonna tervisesse puutuvast nõudmisest. Meeste välimus oli enam kui rahuldav, neist õhkus nii palju energiat, et sellega oleks võinud kas või “Forwardi” mootorit kütta; nende elastsed liikmed ja puhas ning õitsev jume tegid nad võimeliseks taluma tugevat külma. Nad olid usaldusväärsed ja ettevõtlikud inimesed, täis pulbitsevat teotahet. Neil oli hea kehaehitus, kuid nad polnud kõik ühtmoodi tugevad. Mõned neist, näiteks madrused Gripper ja Garry ning harpuunija Simpson, oleksid peaaegu palkamata jäänud, sest nad tundusid Shandonile veidi kõhnadena, aga et nende kehaehitus oli arenenud ja süda soe, võeti nad vastu.
Kõik meeskonnaliikmed olid protestandid. Ühine palvetamine ja ühised piiblitunnid liidavad sageli pikkadel meresõitudel erinevaid iseloome ning aitavad rasketest tundidest üle saada. On ju väga tähtis, et meeste tõekspidamistes ei esineks lahknevusi. Shandon teadis kogemuste põhjal, kuivõrd vajalikud on usutalitused ja missugust mõju nad meeskonnale avaldavad. Eriti polaarvetesse talvituma sõitvatel laevadel on nad alati kasutamist leidnud.
Meeskond värvatud, asusid Shandon ja ta mõlemad ohvitserid hankima toidutagavarasid. Nad jälgisid täpselt kapteni antud instruktsioone, mis olid selged, napisõnalised ja üksikasjalised ning kus oli ära toodud kõige väiksemategi esemete väärtus ja arv. Tänu komandöri käes olevaile volitustele maksti kõige eest sularahas kaheksaprotsendilise hinnaalandusega, mille Richard kandis hoolikalt K. Z. krediidile.
1860. aasta jaanuariks olid koos niihästi meeskond, varustus kui ka laadung. “Forwardi” ehitustööd hakkasid samuti lõpule jõudma. Shandon ei jätnud ühelgi päeval Birkenheadi minemata.
23. jaanuari hommikul oli ta harjumuse kohaselt ühel neist suurtest aurupraamidest, mille igas otsas on mõla, et vältida triivimist, ja mis sõidavad pidevalt Mersey mõlema kalda vahet. Jõe kohal hõljus, nagu tavaliselt, tihe udu, sundides meremehi orienteeruma kompassi järgi, kuigi sõit kestis vaevalt kümme minutit.
Tihedale udule vaatamata märkas Shandon siiski väikest, võrdlemisi paksu, peente näojoonte ja rõõmsa ilmega meest. Mees sammus tema juurde, võttis ta mõlemad käed ja raputas neid “lõunamaalase innu, tormakuse ja südamlikkusega”, nagu oleks öelnud prantslane.
See isik küll ei pärinenud lõunast, kuid ta sarnanes väga lõunaprantslasega. Ta rääkis ja žestikuleeris vahetpidamata, sest ta mõtted pidid endale maksku mis maksab väljapääsu leidma, muidu oleks ta lihtsalt lõhkenud. Ta väikesed, targa inimese silmad ja suur, alati liikuv suu olid nagu klapid, mille kaudu kõik temas pulbitsev välja pääses; ta rääkis ja rääkis, nii palju ja nii elavalt, et Shandon, peab tunnistama, ei saanud midagi aru.
Ent “Forwardi” vanemohvitser taipas siiski otsekohe, kellega tal on tegemist, kuigi ta seda väikest meest veel iial polnud näinud. Hetkel, kui teine hinge tõmbas, küsis Shandon kärmesti:
“Kas doktor Clawbonny?”
“Tema isiklikult, komandör! Otsin teid juba tubli paarkümmend minutit, küsin igaühe käest ja igalt poolt. Te ju mõistate mu läbematust! Veel viis minutit ja ma oleksin pea kaotanud. Niisiis see olete tõesti teie, komandör Richard? Te olete ikka tõepoolest olemas? Te ei ole mingisugune müüt? Andke oma käsi, andke oma käsi, et ma saaksin seda veel kord suruda! Jah, see käsi kuulub tõesti Richard Shandonile. Kui komandör Richard on olemas, siis, tähendab, on olemas ka prikk “Forward”, mida ta juhib, ja kui ta teda juhib, siis, tähendab, asutakse ka teele, ja kui asutakse teele, siis, tähendab, võetakse pardale ka doktor Clawbonny.”
“Muidugi, muidugi, doktor, mina olen Richard Shandon, ka prikk “Forward” on olemas, ja me asume ka teele.”
“Täiesti loogiline,” vastas doktor, tõmmanud tublisti hinge, “täiesti loogiline. Olen äärmiselt õnnelik, olen ülimal määral õnnelik. Ootasin sellist juhust juba ammu, juba kaua aega igatsesin sellist retke ette võtta. Teiega, komandör…”
“Lubage…” tähendas Shandon.
“Teiega,” jätkas Clawbonny Shandonit kuulda võtmata, “teiega sõidame kindlasti kaugele ja ei tagane mitte sammugi.”
“Aga…” püüdis Shandon jätkata,
“Sest teie, komandör, olete näidanud oma võimeid. Ma tean, kui palju te olete saavutanud. Te olete suurepärane meremees!”
“Suvatsege, palun…”
“Ei, teie vapruses, uljuses ja osavuses ei tohi keegi hetkekski kahelda, isegi teie ise mitte! Kapten, kes valis teid oma abiliseks, on mees, kes tunneb asja, seda ma ütlen!”
“Küsimus ei seisne sugugi selles,” lausus Shandon kannatamatult.
“Milles siis? Ärge piinake mind teadmatusega.”
“Pagan võtaks, te ei lase mul ju rääkida! Öelge mulle palun, doktor, mil viisil teid paluti osa võtta “Forwardi” ekspeditsioonist?”
“Kirja teel, ühe väga kena kirja teel. Siin ta on, selle kirjutas tubli kapten, hästi lakooniliselt, kuid täiesti piisavate sõnadega.”
Seda öeldes ulatas doktor Shandonile järgmise kirja:
Invernessis 22. jaanuaril 1860.
Doktor Clawbonnyle Liverpoolis.
Kui Doktor Clawbonny soovib asuda “Forwardile” ja võtta osa pikast mereretkest, siis ta võib minna komandör Richard Shandoni juurde, kes on saanud tema suhtes juba vastavad instruktsioonid.
“Kiri saabus täna hommikul ja ma võin kas või praegu “Forwardi” pardale tulla.”
“Aga kas te vähemalt teate, doktor, kuhu meie ekspeditsioon suundub?” küsis Shandon.
“Pole õrna aimugi. Ja see mind ei huvita – peaasi, et sõidan kuskile. Minust räägitakse, ma olevat teadlane. Kuid nad eksivad, komandör, ma ei tea midagi, ja kui ma ka olen kirjutanud mõned raamatud, millel on päris hea minek, siis ainult eksikombel. Rahvas on rumal, et ta neid ostab. Ütlen veel kord: ma ei tea midagi; tean ainult seda, et ma midagi ei tea. Mulle pakutakse võimalust end täiendada, või õigemini parandada oma teadmisi meditsiinis, kirurgias, ajaloos, geograafias, botaanikas, mineraloogias, konhioloogias3, geodeesias, keemias, füüsikas, mehaanikas, hüdrograafias – olgu, ma võtan pakkumise vastu, paluda ma end ei lase, seda ma ütlen.”
“Tähendab te siis ei tea, kuhu “Forward” läheb?” küsis Shandon pettunult.
“Siiski, komandör. Ta sõidab sinna, kus on midagi õppida, avastada, uurida, võrrelda, sinna, kus saab jälgida uusi kombeid, uusi paiku, uusi rahvaid nende igapäevases tegevuses; ühesõnaga, ta sõidab sinna, kus ma veel kunagi käinud ei ole.”
“Aga täpsemalt?” hüüatas Shandon.
“Täpsemalt? Räägitakse, et ta purjetavat põhjameredele. Tore, las läheb põhjakaarde!” vastas doktor.
“Aga kas te vähemalt tunnete ta kaptenit?” küsis Shandon.
“Kus sa sellega! Aga uskuge mind, ta on tubli mees.”
Läinud Birkenheadis maale, tutvustas Shandon Clawbonnyt nende müstilise olukorraga. Doktori fantaasia lõi lausa lõkkele. Prikki nähes ta hõiskas rõõmust. Sellest päevast peale ei lahkunud ta enam Shandoni juurest ja tuli igal hommikul “Forwardi” korpust külastama.
Muide, tema eriülesandeks jäi priki apteegi sisseseadmine. Oli ta ju arst, isegi hea arst, kuigi vähese praktikaga. Saanud arstiks nagu teisedki kahekümne viie aastaselt, oli ta juba neljakümneselt tõeline teadlane. Terves linnas väga tuntud, kutsuti ta Liverpooli kirjanduslik-filosoofilise ühingu tegevliikmeks. Ta väike varandus võimaldas tal jagada mõningaid nõuandeid tasuta, mis seetõttu aga sugugi oma väärtusest ei kaotanud. Teda armastati, nagu peabki armastama äärmiselt heasüdamlikku inimest. Ta ei teinud iial kellelegi halba, ka iseendale mitte. Elava iseloomuga ja vahest isegi