tundus olevat igermaanistumise lävel. Pidasin võimalikuks, et see igermaanikeeltele suures ulatuses omane -s on jääne kunagisest demonstratiivpronoomenist ja seepärast võrreldav, kui mitte identne, sõnaga “see”. Lisanes veel see sõnavara, mille varal ammugi on katsutud näidata sugrikeelte ja igermaanikeelte ürgsugulust. Ei õnnestunud mul avastada just seda kaukaasiakeelt, mis võinuks olla teiseks komponendiks. Arvatavasti see jääbki võimatuks. Sugrikeeled on teatavas ulatuses taastatavad ajaks u. 2500 e.Kr., kuid sama pole saavutatav arvestatavate kaukaasiakeelte suhtes. On koguni võimalik, et neist praegu pole säilinud otseselt riismeidki, vaid ainult jälgi mõnes keeles, mis ehk praegu aglutineeriv või polüsünteetiline. Oli mulle väga suureks üllatuseks, et igermaan TRUBETZKOY hoopiski erinevail – ja põhilist struktuuri arvestavail – kaalutlusil oli jõudnud väitma seda, mida pidasin üpris võimalikuks. TRUBETZKOY järgi peab keeles olema kuus strukturaalset tunnust, et keelt nimetada igermaanlikuks, osa neid on mediterraansed (M), osa soomeugrilikud (S). Need on järgmised:
1. Ei ole vokaalharmooniat (M).
2. Sõna algsilbi konsonantism ei ole kehvem kui sisesilpide ja lõppsilbi (M).
3. Sõna ei tarvitse tingimatult alata tüvega (M).
4. Sõna võib morfoloogiliselt teisendada vokaalide alternatsioonidega tüvimorfeemis, ei ole vaja afigureerimist (M).
5. Pääle vokaalide alternatsioonide on morfoloogias oma osa ka konsonantide suvapärastel alternatsioonidel (S).
6. Transitiivse verbi subjekti koheldakse samuti nagu intransitiivse oma (S).
Ehkki (6.) vist ei kehti täies ulatuses sugri keelte kohta, sest intransitiivse-(kvalitatiivse) verbi personaalsufiks võib erineda transitiivse omast, lisaneb teisalt veel üks struktuuri iseärasus. Nimelt on – vähemalt – väga paljudes igermaanikeeltes teatavaist tüvedest moodustada erilisi verbe sufiksitega, mis küll pole enam eriti produktiivsed (näiteks: -sk- ja sellised moodustised on normaalsed sugrikeelis).
Maailmas on olnud muidki rahvaid, kes ülbed eneste ja oma keele pärast, kuid igermaanid on sellise šovinismi naljakaimad esindajad. Nemad leiavad igast võimalikust epiteedist lisa oma ülbusele. Peavad end iidürgseiks traditsioonijüngreiks, alati noorteks uuteks ja moodsateks, täiuslikkusele pürgivaiks täiuslikeks ning tõe poole rühkivaiks kõiketeadjaiks või “tegelikkusele” vastavaks kohaneda püüdvaiks tegelikkusetundjaiks. Seejuures iga nende hõim täävitab ainult teda olevat varustatud absoluutselt õige “vaimuga”. Ainuüksi igermaanidega suhelnud sugrilased ja teised taolised siis muidugi korralikult orjates vaidlevad elu ja surma pääle, kas tuleb järgneda “prantsuse vaimule”, “saksa olemusele” või “ameerika elulaadile”, mis muidugi kõik on “kutsutud” ravima maailma, mis väljaspool igermaane on üleni tõbine ja pehkiv. Sellise tunnustamisvajaduse põhjuseks on sisemine kindlusetus loomulikult. Kindlusetus, mis selgemini avaldub tarbes tõestada oma tõelusskeemi tõesust, mis ometi igermaanide eneste loogikaseaduste järgi on circulus vitiosus’e ülistamine ainsaks meetodiks!
Piisab kahest koomilisevõitu näitest. SAPIR jutustab: “One celebrated American writer on culture and language delivered himself of the dictum that, estimable as the speakers of agglutinative tinative languages languages might might be, be, it it was was nevertheless nevertheless aa crime crime for for an an inflecting woman to marry an agglutinating man. Tremendous spiritual values were evidently at stake. Champions of the “inflective” languages are wont to glory in the very irrationalities of Latin and Greek, except when it suits them to emphasize their profoundly “logical” character. Yet the sober logic of Turkish or Chinese leaves them cold.”31 (SAPIR 1921: 124). Võimalik, et siis kõik need igermaanid, kes näevad ega ole rahul oma keelte segaduste ja puudujääkidega, on saanud toime taolise roimaga: ei ole abiellunud flekteeriva naisega. SAPIR ei maini nime, võiks kahelda, et ta lugejate lõbuks luiskab. Aga F. CORNELIUS (1967) pakub analoogset hoopis ohtramas valikus kindlasti tõemeeli ja arvates, et ta väited tõeluse kohta on tõetruud ehk tõepärased. Igermaanid loomuandeilt (Veranlagung) on ületanud kõik rahvad otsemaid. Nemad on avastanud “die Stimme des Gewissens”, mis neile on andnud kohustuse “in seinem Handeln ein Vorbild zu sein, sich tapfer zu benehmen, wie es einem Götterspross geziemte” (13). Samuti on nemad maailmale kinkinud “den Freiheitswillen und den Begriff der Ehre” (13). Nende “õilis veri” tegi nad tarmukaks ja hulljulgeks nõnna, et nad “erweiterten siegreich den Volksboden” ja seda tehes muidugi olid “von Rechtlichkeit durchgedrungen” (16). Seesinane avaldus selles, et nad tundsid olevat “das natürliche Recht des Besseren, Stärkeren, zu herrschen und sich fremde Länder anzueignen” (17). Sest nad pidasid oma kohustuseks (Pflicht), arvasid end kutsutud ja seatud (Sendungsbewusstsein)
“Ackerbau und Gesittung auszubreiten” (17). Väga kõrgel järjel oli, vähemalt õilsais perekondades “die sittliche Zucht im Verhältnis der Geschlechter” (29), lisaks sellele olid nad “geburtenreich, da sie vom Glauben an ihre lichte Abkunft beseelt waren” ja võisid siis vallutada maailma (29, 49). Muidugi “sickerte das Blut der Edlen” pidevalt madalamaisse kihtidesse, sest õilsad austasid alatumaid ajutiste abielude kaudu. Neil on muidugi ärarääkimata palju muidki voorusi, nagu “Sinn für Ordnung”, “… für Gleichheit” (44), need “unbändige, kriegslustige Gesellen” (95) olid ka täis õppimishimu (125) ning nende löömavennaste keelgi oli “mehr als irgendeine andere zum Dichten geeignet” (46). Ainsaiks pahuks ja hukkavaiks nõrkusteks neile olid “die Trunksucht und die Spielleidenschaft” (29). Tekkisid Taanis, Põhja-Saksamaal, Lõuna-Rootsis (49), olid tugevasti egiptusekultuuri mõju all, mille aga arendasid alles tõesti täiuslikuks (11, 33, 42, 71). Säält nad sõjavankrite ja hobustega tungisid kiiresti kuni Bahreini saarteni. Dinaari (alpiidne) rass, millesse kuulub enamik sakslasi vist, põlvneb väikeaasialasist, kes “von heimkehrenden Luwiern verschleppt” (53).32 Kõik noodsinased sõjavangid olnud ka õlle(!)jumalus Sabaziose kummardajad (52)! Siin ei ole vist ühelgi kaduval sugrilasel teha muud, kui tänada Jumalat (või kedatahes asendajat), et tal ei ole “au” kuuluda sellisesse veidrasse inimkonda, kelle “Pflicht” ja “Sendung” on kaklemine, kelle “Gewissen” ei anna talle rahu, kui ta pole riisunud ja laastanud. Muidugi vastaks F. CORNELIUS ja ta mõtteviisiosalised miljonid, et loomulikult ju alatu sugrilane ei ole suuteline taipama igermaani üllust, mis nõuab säärast käitumisviisi, nagu ta XIX s-il nõudis taolist inglaskolonisaatorite ideoloog Ch. Darwini sule läbi. Kummaline on, et igermaanid pole püüdnud omadeks kuulutada Muhammadit ja D‡ingiskhaani, kellede “Sendungsbewusstsein” oli sisult taoline ja rakendas praktikas analoogseid vahendeid.
On võimatu igermaani “keeletõelust” kirjeldada loogiliselt täiesti laitmatult üksikpunktide kaupa. Ehkki olen püüdnud, tuleb katsest ikkagi kirjeldus mingist metalingvistilisest aspektist. Osalt on süüdi asjas ka need keeled ise, sest nad nõuavad küll täpset loogilist liigitamist, täpseid definitsioone ja kõike muud taolist, võib aga olla, et just seepärast, et nende põhiprintsiip ise on väga ähmane. Tundub muude keelte puhul väga lihtne lahutada ilmselt erinevaid küsimusi nähtuste kompositsiooni-kvaliteedi ja eksistentsi kohta. Sageli on küll raske määrata, mida küsivad inimesed siis, kui küsivad “mis (see on)?”, sest “mis?” mahutab väga palju, aga enamasti leidub sellele vastus. Igermaani keelte eelduseks on aga, et juhul, kui mistahes nähtuse kohta üldse saab küsida “mis?” ja kosta midagi, siis see nähtus ipso facto eksisteerib reaalselt tegelikkuses ehk tõeluses. Millisetahes sõna defineerimine, tema kujundamine “mõisteks”, millel paratamatult teatav “olu”, tagab sellelesamale reaalse “olemasolu”. Igermaanid olid need, kes tulid toime ontoloogilise “jumalatõestusega”, kõrgemat järku kurioosumiga filosoofiaajaloos. Ehkki mõned, küllap esmalt need, kes polnud igermaanid, suutsid väitjaile selgitada, et defineeritavus või kirjeldatavus ei taga ometi eksistentsi, pole igermaanid tänini suutnud või tahtnud loobuda sellest printsiibist. Nad käituvad umbes nõnda: Jumalat küll ei saa tõestada olemasolevaks ontoloogiliselt, kosmoloogiliselt, teleoloogiliselt jne., kuid kõige muu mõeldava puhul needsamad meetodid pakkuvat väärtuslikke lisandeid tunnetatu üha kasvavale kvantumile! Ei pane tähele isegi moodsad filosoofid ja semiootikud, millisel ürgsel aloogilisel kombel nad siis