küsib “mis on JOOKSMINE?” ning siis alustab laia kampaaniat analoogsete küsimuste vastamiseks, sõnade analüüsimiseks, defineerimiseks ja süstematiseerimiseks. Filosoofidel taolised päritlemised lähevad käes aina abstraktsemaiks ja paratamatult lõpevad viimati sellistega, nagu “mis on OLEMINE?”, mis on EKSISTENTSIALISEERIMINE?, kus juba ilmselt “mis” on mõttetu, sest “olemine” ei saa olla veel midagi muud pääle “olemise”.
Analüüsimine ehk tunnetamine toimus loomulikult igermaanikeeletele pärisomase aristoteleseloogika järgi. ARISTOTELESe kolm seadust ladinakeeleseina võivad kõlada ilmutuslikult, teisiti sõnastatuina on nad lihtlabased leksikaalsed normid igale dihhotoomiat eeldavale keelele. Identsuseseadus (A = A) tähendab ju, et iga sõna on üheainsa, reaalselt eksisteeriva eseme või nähte adekvaatne sümbol. Ta “ütleb ära” selle tervenisti ega osuta midagi muud. Teised seadused õigupoolest on juba selle seaduse juurutised igermaani ühiskondliku mentaliteedi praktikasse. Vasturääkivuseseadus (on A, on mitte-A) nendib ainult: et A on täpselt A, siis kõik muu kogetav on täiesti lahus A’st, on mitte-A. Igermaanikeelte ja meele iseärasuseks sellise väite puhul on eeldus, et mitte-A on täpselt samuti reaalne ja identne iseendaga nagu A. Ei ole väidetud A puudumist teatavas aegruumi sfääris, vaid mitte-A olemasolu. Eituse kasutamine sääraselt antiteetiliseks dihhotoomiaks ehk opositsiooniks on igermaanikeelis iidvana ja üldine vist (kreeka ambrotos, sanskriti amrta jt.). Seepärast võib teist seadust sõnastada veelgi lihtsamalt ja öelda: Tõelus on lõhestatav antiteetilise dihhotoomia kaudu, on binaarne, on dualistlik, on “vastandatud”. Kolmas seadus (on vaid A või mitte-A) on lõppjäreldus: Trihhotoomiat ei ole, kolmandat võimalust pole. Ei saagi olla seepärast, et ainuõigeks on juba täävitatud dihhotoomiline meetod! Ühtaegu see väide rõhutab identsuseseadust, tõsitab, et ükski pole korraga kaks (näit. jumalik-inimlik ühtaegu) ega koosne vastandeist kahasse.
Tihtipääle ei olnud igermaanel analüüsimisel (ja defineerimiselgi vahel) kasutada dihhotoomiat eituse varal, sest keeles juba eksisteerisid antiteesi tähistavad sõnad. See olukord ei olnud filosoofidele eriti soodne, sest neile valmistas vahel tõsiseid raskusi küsimus: ons need sõnad antiteetilised või pole. Lihtsam olnuks muidugi, kui keel juba ette tunnistanuks teatava komplekti sõnu teesideks ja moodustanuks nende antiteesid eituste varal. Aga ükski igermaanikeel pole suutnud seda unistust tõelistada täiesti. Küllap seepärast, et oraatorid eelistasid kõnelda paljusõnaliselt ja segaselt ei suudetud otsustada, mida kuulutada primaarseks. Seetõttu muutus eituse kasutamine vahel hoopiski segavaks. Taolisis ridades, nagu “pikk”–“mittepikk”–“mittelühikene”–“lühikene” peaksid Aristotelese loogika järgi “mittepikk”=“lühikene” ja “mittelühikene”=“pikk”, kuid kahtlen, kas selliste väljendite kasutajad annavad endale üldse aru või lobisevad huupi täiesti teadlikult.
Sellest raskusest on igermaani keeled vabastanud nende põhjal koostatud esperanto. Primaarseks on selles maskuliinid ja “positiivsed” nähted. Feminiinid on moodustatud sufiks -in- abil (patro-patrino) ja kõik “negatiivne” prefiks mal- abil (granda-malgranda). Feminiinide puhul on lugu lihtne, kuid paljude eituste puhul pole kerge öelda, mis on “positiivne”. Kumba puhul, näiteks, kasutada mal-, kas “kuiv” (= mittemärg) või “märg” (= mittekuiv)?
Üldtuttav on mazdaistide ja gnostikute radikaalne dualism, millest naiivsemad uurijad ikka arvanud, et moraalsel pinnal Tõde-Vale (Aša-Druj) vastandamine “reflects a concrete political and social situation”35 (ZAEHNER 1961: 84). Naiivsed seepärast, et teatavasti on iga taolistlaadi situatsiooni võimusnikel kuulutada selleks, mis meeldib neile. Hoopis tõenäolisem on, et selliste abstraktsuste personifikatsioon reaalsusteks on kõigile igermaanele iidseks tavaks. Päriselt dualismiks ei peetagi ikka veel zurvanistide ajutist ja hegeliaanide evolutsionistlikku dualismi. Need mõlemad eeldavad ürglätteks ÜHT (VAIMU), mis laguneb (olgu või “endatunnetamiseks”) vastandkvaliteetideks, nagu kuum-külm, märg-kuiv, isane-emane, Ohramazd-Ahriman. On kaheldud, kas zurvanism Iraanis pole tekkinud India filosoofia mõjul, sest upanišaadid arutlevad umbes samuti, ainult ilma mazdaismi vastandjumalusteta. Näib, et vastuseks jääb: mentaliteet zurvanismiski on iidigermaanlik. Kreeka filosoofia käsitlemisel on enamasti püütud mööduda tõigast, et dualistlik oli kreeklastegi mentaliteet. Alles XX s-il on kujunenud suurmoeks paljastada kreeklaste mõtlemist ja mõtestada ta lahti (J. CUILLANDRE 1943, P. THIEME 1952, G. E. R. LLOYD 1966, V. N. TOPOROV 1967: 2032–2049) ning näidata “the use of pairs of opposites to symbolize certain important religious or spiritual distinctions”36, nimelt, selliste: parem-vasak, kuumkülm, märg-kuiv (LLOYD), hää-halb, elu-surm, ülal-all, taevasmaa, maa-vesi (meri), päev-öö, suvi-talv, valge-must, kuivmärg, mees-naine, vana-noor (jumalik-inimlik, vaba-mittevaba), ilmne-mitteilmne, algus-ots, sirge-kõver, tervis-haigus, küllastumus-nälg, puhkus-väsimus, rahu-sõda, ilus-näotu, üks-palju, üldine-isiklik, tervik-mittetervik, siinolek-eemalolek, ühendamine-lahutamine, kooskõla-lahkheli, see-too, logos-phronesis, sarnane-vastandlik, jaotatav-mittejaotatav, mõistuslik-tundeline, kõrge-madal, kestev-üürikene, vokaal-konsonant, kultuurne-metsik jne. (TOPOROV vihjab C. RAMNOUX tööle (1959), kus võrreldud ka Pythagorase, Parmenidese ja Empedoklese “opositsioonide püstitusi”.)
Esimesel pilgul võib jääda arusaadamatuks, mis sääraseil naiivseil paaritamisil üldse on tegemist mõtlemisega või filosoofiaga. Võib öelda neid väljaselgitavate ja paljastavate teadlaste kohta ning samuti kreeklaste kohta, et on tegemist nõrgaandeliste õppeasutisega ja korrata SAPIRi sõnu: “the strong craving for a simple formula (if possible, a triune formula) has been the undoing of linguists. There is something irresistible about a method of classification that starts with two poles, exemplified, say by Chinese and Latin, clusters what it conveniently can about these poles, and throws everything else into a “transitional type””37 (SAPIR 1921: 122–123). Ainult: siin on lugu veel nigelam SAPIRi aimatust. Kreeklased ehk ei arvanud kõik, et mõnekümne “opositsiooniga” on kirjeldatav kogu tõelus, kuid strukturalistid ja semiootikud peavad seda võimalikuks ja ainuõigeks SAE “tõetruul” pinnal. Kõik igermaani keeled on oma dihhotoomiatee käinud ära selle kaunis kurva otsani, tuhandeid radu pidi takerdunud tihnikusse. Strukturalistid tahaksid nad juhtida tagasi “primaarsete opositsioonide” verstapostini, kus SAE veel tundis, et tal on rahuldav ülevaade tõelusest.
Nagu ilmnes tsiteeritud loenditest, on lihtsaim tee analüüsimiseks ja setseerimiseks eituse kasutamine. Sest “Identity does not consciousness possible: it is only separation, detachment and agonizing confrontation through opposition that produces consciousness and insight”38 (C. G. JUNG – (K. KERÉNYI) 1949). Meetodi voorused ja puudused ilmnevad ühesainsas lihtsas näites. Olgu meil analüüsida ja tunnetada “mis on LOOM?”. Toimida tuleb järgmiselt. Ilmselt on sellel, mida nimetame nõnda ja osutame, mitmeid eraldatavaid jäsemeid, kusjuures primaarse tähtsusega on suguosad. Seepärast LOOM = suguosadmittesuguosad; MITTESUGUOSAD = kere-mittekere; MITTEKERE = saba-mittesaba; MITTESABA = jalad-mittejalad; MITTEJALAD = pää. Muidugi võib sama meetodit samal puhul rakendada teisitigi ja vaielda, milline viis tulusaim analüüsimisel täpsemate ja rohkemate andmete saamiseks, kui kaugele tuleb jatkata analüüsi jne. Oluline on sellises lõikumises, et ta võib katkestada mistahes astmel ning seetõttu juba NIMETUS on täpselt samuti konkreetne tõeluses nagu NIMETUSEEITUS. Loom võib koosneda “suguosadest” ja “mittesuguosadest”; teine pool definitsioonist on täpselt samuti reaalne nagu nimetav pool, on piisav ja adekvaatne, kui ei vajata rohkem. Loomulikult eeldab meetod, et analüüsimisel saadud “tükkidest” on koostatav see tervik, mida lõhestati defineerimiseks ehk tunnetamiseks “mis ta on?”. Kui ta poleks koostatav uuesti, siis oleks jäänud midagi avastamata ja nähtavasti just midagi OLULIST, mis eseme teeb selleks “mis ta on”. Siit tuleneb paratamatult vajadus setseerimistulemused süstematiseerida esmalt “päriseiks” (propria)ja “juhuslikeks”, “lisanenuiks” (accidentia). Esimesed on teatavale esemele või nähtele hädavajalised, paratamatud, konstitueerivad karakteristikud, teised võivad tal olla ühised mõnede muude nähete või esemetega. Siit lähtudes on edasi võimalik kõikidest olemasolevaist “keeletõeluse”