Keelest ja meelest. Uku Masing

terminiga, leidub igermaanide hulgas põlvest teise ja igavesti. Setseerimiskuradit nendest ei jaksa väljata ükski kristlus, ammugi siis Jumal, sest see sünnib nendesse koos keelega. See kurat on identne nende maailmapildiga, on see, mida budistid nimetavad dukha “kannatus, rahulolematus, kõhedus”. Vabaneda temast saaks ainult see, kes loobub mistahes igermaanikeelest ja selle meelest, kes enam ei analüüsi, otsusta-defineeri, hinda-liigita-mõista kohut-süstematiseeri. Et iga kurat käib ümber nagu “möiraja lõukoer”, keda peetakse väga üllaks ja õilsaks, siis ta võib siseneda igasse muussegi inimesse. Et need oma keelelt ja meelelt on erinenud igermaanest, siis just sellised ohvrid eriti hoolsalt ja endohverdavalt püüavad pälvida neisse seestunud deemonit. Enamasti muutuvad nad vaimuhaigeiks, sest igermaan on ühtlasi pärinud teatava immuunsuse: temaga ta kurat elab sümbioosis, igale võõrale seesama kurat on ohtlik parasiit või halvaloomuline kasvaja. Ta kohtab, näiteks, sugrilase pärisperemeest, ja just see pahaaimamatu olend võimaldab talle oivalise pinnase vohamiseks. Igermaan võib süstematiseerida tähed mitme kriteeriumi järgi (mass, tihedus, spekter jne.) ja nendest katsuda kujundada üldsüsteemi iga üksiktähe biograafia puuduva osa ennustamiseks. Midagi taolist võib teha keemik (elektronarv, elektronikestade täidetus, isotoopide struktuur ja arv, elemendi esinemissagedus kosmoses jne.), biokeemik, botaanik, zooloog jne. Teatavasti on kõigil taolisil teaduse“põldudel” tegevus“väli” üsna avar, sest vähemal või suuremal määral tuleb ju arvestada evolutsiooniga. Ei tule selle printsiibiga arvestada ainult biosfääris, vaid elementide geneetikas ja genealoogiaski. Täpselt samuti võiks talitada ka inimese psüühikaga sõna üldisimas mõttes. Seda ongi hakanud tegema strukturalistid ja semiootikud. Kuid nad liiguvad – võrreldes loodusteadlastega – üpris algelisel staadiumil ja hoopis rohkem kobamisi. Pole küll, näiteks, botaanikuil rahuldavat ja üldtunnustatud “sugupuud” taime“riigile”. Teatava taime karakteristikuid võib pidada reduktsiooni tulemusiks või täävitada neid lähtepunktiks keerukama toimega tüüpidele, üheidulehelisi võib tuletada kahelistest või vastupidi, perekonde ja liike võib kreierdada peaaegu suva järgi, sest ei ole ühelgi sümpoosionil otsustatud, mida pidada essentsiaalseiks karakteristikuiks ja täävitada muudetamatuiks dharmadeks. Kuid olukord neil teaduse“põldudel” on siiski tunduvalt selgem. Inimese“väljal” on seisukord kaunis tobe ja sant, eriti muidugi ta psüühika“põllul”. Sest siin pole hoomata katsetki nähtele läheneda võimalikult objektiivselt, ilma tabude ja eelarvamusteta.

      Öeldu võib tunduda ebaeetoslik ja inimvaenulik liialdus, mida oma suust ajab välja üks enfant terrible. Oh, kui ta oleks see! Aga: genealoogid teatavasti koostavad sugupuud meesjoones, ehkki igaüks teab, et inimene ei lähtu ainult isast. Säärane sugupuu võib olla tulus peaaegu tervel SAE alal teatava perekonnanime levinemiskäigu jälgimisel, otsimisel, millise aadliku või välismaalase “naturaalne” poeg on olnud kellegi esiisa – seesama muidugi tähendab, et esiema on eksinud kehtiva moraali vastu, jne. Analoogselt lihtsustatud meetodit harrastavad strukturalistid ja semiootikud oma postulaatidega, mis õigupoolest samuti eelarvamused ja tabud. Nende postuleeritud primaarses antiteesis isane pool toodab ainult isast, emane emast!

      Igermaanide katsed sellel “põllul” on rahuldanud seni ainult väga kitsaid “koolkondi” filosoofide, psühholoogide ja teoloogide hulgas. Kõigil on kalduvus kuidagi taanduda mütoloogiaks. Avastatud struktuur personifitseeritakse ja “isiksused” paigutatakse mingisugusesse genealoogiasse. Talitasid umbes nõnda abhidharmistid, talitas E. SWEDENBORG makrokosmost mikrokosmostades, talitas W. BLAKE mikrokosmost makrokosmostades, talitas S. FREUD, talitas C. G. JUNG, leppides mõlemad küll vähema arvu jumalustega. (Muidugi pidid analoogselt talitama sotsioloogidki, sest inimese kohta kehtiv ei saa olla täiesti kehtimatu inimkonnas!) Olnuks muidugi võimalik jatkata “hippokrateslikult”. Kui eeldada, et inimene koosneb “instinktidest”, siis ei tarvitse neid mingil moel isikustada. Instinkte võib pidada elementideks ja millisttahes inimese “hingehoiakut” siis võiks keemiavalemina, millele vastab teatav nimetus. Instinktide arvu ei tarvitse – ei saagi ehk – teha nii suureks kui elementide oma. Päälegi on tegemist miski orgaanilisega ja orgaanilises keemiaski ei kehti kommutatiivsuseseadus absoluutselt. Teatava molekuli peegeldus ei tarvitse olla identne temaga. Seepärast on inimese kogu psüühika teoreetiliselt ja SAElikult koostatav võrdlemisi vähedest põhielementidest. Kui aga dharmasid on vähe, siis võib analüüsitud psüühika süstematiseerida üsna suurepäraselt. Süstematiseerimisjuhendina saab kasutada mõnd biosfääri kirjeldamisel juba kasutatavat terminoloogiat. Säärase tööga inimpsüühika kallal tuleks toime täiesti ateistlik (personifitseerimiskirest vaba) abhidharmist või – igatahes palju julgemalt ja usklikumalt – SAE setseerimiskuradit toitev ja tema hävitatav sugrilane. Sest säärane inimene paratamatult tegutseb “kõik või eimidagi”, “elu või surm” ajel. Teda kihutab see kurat ületama kuradit ennast!

      Tsiteerin ühe näite, mis on siis sugrilase igermaanlik võit selles “keeletõeluses”, mis eksisteerib ainult igermaanile, ja selles “keeletõeluse” osas, mis hõlmab inimpsüühikat, kõiki ta reaktsioone ja endaavaldusi. Nagu kõik taolised SAE võidud on seegi Pyrrhose võit. Selles on eeldatud 9 dharmat: TAHE, LIIKUMINE, TEADVUS, AISTING, TUNDMUS, TUNNETUS, SUBSTANTS, MATEERIA, ABSOLUUTSUS, mida botaanika terminoloogiale vastavalt nimetatud klassideks ja tähistatud sümbolitega ladinakeelseist nimetusist, näiteks, TAHE on V(oluutas). Neist on võimalik moodustada 81 sugukonda (VV jne.), milledel igal 3 perekonda (teisel sümbolil võib olla indeksiks 1, 2, 3 sõltuvalt sellest, kas ta suundub üheleainsale, paljudele või kõikidele), seega kokku 243 perekonda. Igas perekonnas on 36 liiki (lisaneb kolmas dharmasümbol, millel jällegi võib olla indeksiks 1, 2, 3), seega üldse 8548 liiki. Neljas dharmasümbol võimaldab veelkordselt korrutada 36’ga ja nõnda sugeneb lõpptulemuseks 307 728 vormi (näiteks: VV₁ V₂ V₃). Normaalses keeles ei esine tavaliselt nii palju sõnu, kuid on kujuteldav nii paljude “mõistete” olemasolu, mida ju saab väljendada mitmesõnaliselt või – nende olemasolu on seni vaid teoreetiline, nad tulevad alles avastada. Selline skeem peab võimaldama sama, mida Mendelejevi perioodiline tabel. Teisi sõnu, koostaja on veendunud, et kõik need “vormid” eksisteerivad reaalselt inimese psüühikas ja väljaspool. Olen veendunud, et koostaja ise ja kõik SAE mentaliteedis kasvanud inimesed taipavad kohemaid, kuidas toimub metabaasis seest välja. Minu mentaliteet on nii “madalal arenguastmel”, nii vähe kodu abstraktses maailmas, et ma ei tunneta seda iial. Möönan vaid, et nõnda võib toimida inimpsüühikaga. Dharmasid ei tarvitse eeldada 9 või 7, tuleks toime ka abhidharmistide kombel 5 dharmaga. Vaieldavaks jääb – nagu igas SAE taolises süsteemis – kas teatavat “reaalset nähtust” tähistada selle sümboliga või mõne teisega. Vaieldavaks jääb ikkagi siis “mis ta on?”. Kuid vastupidigi: milline “reaalne nähtus” vastab juhuslikult valitud sümbolitekombinatsioonile? Kui siirduda – sümbolite analoogsuse tõttu keemia omadega – “tegelikkuses” esinevate kivide juurde, siis teatavasti, iga kivi võib koosneda mitmest enamvähem keerulise koostisega mineraalist. Ei ole ju millegagi tagatud, et millinetahes inimpsüühika avaldus tingimata on mineraal ega ole kivi. Botaanika terminoloogia kasutamise pärast tohib küsida: kas pole klassist siis kõrgemaid abstraktsioone ja vormist madalamaid? Kuid kõike sama võib küsida iga SAE süsteemi kohta. Selle näite sees ilmneb aga veel midagi. Ta koostaja sugrilisus ei ole hõivatud täiesti ega moondatud igermaansuseks. Ta loodab, et 9 dharmat peaks esinema keemiaski: Mendelejevi tabeli peaks kujundama selliseks, et kõikide elementide “põhielementideks” oleks 9 seni defineerimata printsiipi, mis siis muidugi homoloogsed inimpsüühika 9 dharmaga. Analoogselt võiks talitada bioloogias, sest on mõeldavad 9 põhilist elusolest või 9 ürgtaime, 9 ürgseent, 9 ürglooma jne., kes homoloogsed omavahel ja inimpsüühika 9 dharmaga. Ilmselt on homoloogiaprintsiip sobimatu süsteemiprintsiibiga, sest esimene piirdub taolisestamisega, teine nõudleb samastamist. Juuri ja oksi võib pidada homoloogseteks jäsemetega, samastatavad nad ometi pole. Inimest võib praegugi veel pidada homoloogseks tema õnnepuuga või nagualiga, teise saatus võib sarnleda teise omaga. Identsus on võimatu säärasel puhul.