ning folkloristika ja lingvistika esimesed korüfeed olid seetõttu kuidagi romantikud. Prantsuse ja inglise imperialistid esmalt (J. A. de Gobineau, A. Comte, Ch. Darwin, H. Spencer jt.) võidu, siis võisteldes preislastega, kes oskasid kirglikult suurepärast hegelianismi, püüdsid igati naeruvääristada romantikute mõtteviisi. Prantsuse Teadusteakadeemias peeti ettekandeid Aafrikas avastatud sabadega inimeste kohta, kes muidugi ei kõnelenud, nagu juba J. SWIFT oli prohvetikombel näinud ette (enne ahvijandi algust), Ch. Darwin tõemeeli otsis kõnetuid inimesi ja pidas nendeks tulemaalasigi, liiatigi siis tekstiiliga hävitatavaid austraallasi ja tasmaanlasi, kellede sõnu ei pidanud nende eneste sõnadeks, ning A.D. 1929 avastas preislane R. N. Wegner Boliivia piirimail indiaanihõimu, kelle vaikimisest ta järeldas, et kõik vähemalt on tummad, kui pole eelkeeleealised! Ei tule ka unustada C. G. Caruse rassiteooriat, mis ühtmoodi suurepärane tundus natslikele preislastele, kui nende järglastele DDRs. Ja hoopiski mitte ei tohi panna ükskõikselt ad actas Ch. Darwini ja A. R. WALLACEi riiuasja, mille kestel Darwin polnud ainult oma tavalisel kombel auahne, vaid ülbe ja leppimatu paavst. Darwin teatavasti väitis ju, et inimese “mõistus” ja selle säärased avaldused, nagu keel, on anglosaksi kõrguseni, täpsuseni, keerukuseni, ohtruseni ja peenuseni arenenud aegamisi ja kauases kaklemises (struggle) hästi äraolemise eest. Wallace, kellest teatavasti ei teata, väitis vastu – sest ta oli elanud oma paremad aastakümned Indoneesias – et madalaimagi primitiivinimese ajumõistus ja ta keel sõnavaralt ja grammatikalt on ometi juba niisama täiuslikud ja keerukad instrumendid nagu inglase omad. Darwini arvates aju kasvas ja kurrustus olemiskakluse tõttu aina kaalukamaks ja keerukamaks ning koos temaga keel. Wallace leidis, et kuitahes primitiivse inimese aju on ta igapäevsete tarvete jaoks liialt täiuslik ja ülearu keerukas ega saa seepärast üldse olla olelemiskakluse produkt. Samuti on ta meelest lugu keeltega. Need on nii sõnaohtrad ja täpse struktuuriga, et “lihtne inimene” igapäevses elus säärast rikkust üldse ei rakenda ega vaja. Vohamisnähteks või halvaloomuliseks liiglihaks ometi ei saa pidada aju ega keelt. Wallace’il ei jäänud oma targemuse tõttu teist teed, ta pidi väitma, et aju-mõistus-keel kujunesid väljaspool kaklemist olelemise eest ja sõltumata sellest. Ja endakindlal Darwin’il polnud teha muud kui omast rumalusest käratada vastu: Ei! Ometi on ilmselt selles asjas õigus Wallace’il. Leidub ehk praegu ja leidus muidugi hõime, kel oli vaid tuhatkonna sõna ümber, kuid säärased hõimud elasid väga hajusalt üpris väikeste salkadena (mitte üle pooletosina koos) ja ohtlikus ümbruskonnas, milles tulusam vaikida. Samuti on võimalik alati sedastada vastupidist. Prantsuskeele sõnaküllus ja grammatika keerukus (vähemalt konjugatsioonisüsteemis) on igapäevseks vahendiks ainult vähestele ja neilgi pole iial võimalik kasutada aktiivselt kogu oma keele sõnavara ega ta grammatika lubatud võimalusi. Inglasele endalegi piisab täiesti Basic English oskamisest, ka Darwini sõnavara pole kuigi suur. Ja ometi ta arvas, et Inglismaa vaesemate inimeste keel on vaesem! Umbes nii nagu meil ühes Pärnu kohvikus paarikümne aasta eest tõusikdaamidest “raffas” otsustas, et kalhosnikule suunatavas kirjanduses ei tohi esineda üle 300 sõna, sest ta on “lihtne inimene”, kuigi ametlikult “keeruka psüühikaga”. Kuid tollalgi oli “talupoja” sõnavara ohtram ja keerukam selliste kirjastustegelannade omast. Kuid tuleb tunnistada, et meie juhtivad tegelinskid tollel perioodil ikkagi ületasid Darwini saavutised, sest meil polnud ega tule rahuldavat sõnastikku. Muidu olnuksid võimatud sellised kurioosumid, nagu, et “hüüs” on Aaviku konstruitud sõna, “käärima” tähendab ainult pärmiseente tegevust, kuid mitte inimese askeldamist varrukate kallal jne. Lõpetuseks on õpetlik lugeda taas SAPIRilt: “Many primitive languages have a formal richness, a latent luxuriance of expression, that eclipses anything known to the languages of modern civilization. Even in the mere matter of the inventory of speech the layman must be prepared for strange surprices. Popular statements as to the extreme poverty of expression to which primitive languages are doomed are simply myths”2 (SAPIR 1921: 22). Mu meelest just kõrgkultuuride keeled kipuvad vaesestuma ja degenereeruma, sest nivelleeruvad teatavaks standardiks. See protsess on eriti ilmselt jälitatav Egiptuses ja Hiinas, kus “rahvakeel” mitu korda on kõrvaldanud endise kirjakeele. Standard tekib siis, kui ei taheta või ei tohita kasutada kõiki tuttavaid sõnu. Sellised tabud võivad olla üpris mitmesugused, näiteks, et teatav sõna on “vanarahva” oma, “labane”, “ebamäärane”, “mitmetähenduslik” jne.
Darwini kohta öeldu ei ole suurvaimu väikese veakese ülespuhumine keskse tähtsusega küsimuseks. See on ainult üks Darwini aristotelesliku mõtteviisi ränki vigu, millel täiesti puudub teiste natukene lepitav koomilisus. Paneb muigama ju ometi, kui jälgida, kuidas USAs A.D. 1967 ägedalt vaieldakse, kas Darwinil on õigus, et “the reduction in the size of the canines… was the consequence of employing stones and clubs for fighting”.3 Siit ju järgneb, et “inimene kui niisugune” oma “üldinimliku” psüühikaga eksisteerib just sest hetkest pääle, mil ta vaenlase vastu enam ei juurutanud praktikasse kihvu, vaid eesrindlikke relvi. Pole põrmugi võimatu, et mõni ameeriklane ehk on väitnud koguni kihvu takistuseks häälikulise kõne tekkimisele. Rõhutada tuleb tingimata, et Darwini tõeks-pidamise järgi ahv ei kujune inimeseks tööriista leiutamise õlul, vaid relva leiutamise tõttu.
Kehtigu keelte suhtes monogenees või polügenees, ilmne on üheltpoolt, et nad on nii “immensely ancient heritage of the human race”4 (SAPIR 1921: 23) ja teiselt, et nende iga sturktuuri keerukus on üpris erinev teise omast. Ja nii erinev, et glottokronoloogia eeldused – kohutavalt pikk aeg “ürgkeele” ja praeguste vahel – pole piisavad selle kummalise nähte mõistmiseks. Välimuselt erinevad inimesed hoopis vähem kui keelelt, ka siis, kui inimkonda pidada tekkinuks polüfüleetiliselt. Peaks nüüd olema loomulik mõlgutella: kui antropoloogidele on võimatu vastata, mis värvust oli “ürginimese” üldinimlik nahk, millist laadi olid ta juuksed jne., ehkki erinevused on tühised, kuidas siis saaks olla võimalik öelda, milline oli see “ürgüldinimlik” keel, mis omakorda “a mountainous and anonymous work of unconscious generations”5 (SAPIR 1921: 220), mis mõtet üldse on küsida “What is universal in all of human experience regardless of languages?”6 Mis mõtet on tahta öelda sõnadega mistahes praeguses keeles seda, mis oli enne keelt või üldinimlikus ürgkeeles? Ons see praegustes keeltes võimalikki? Kuid see loomulik mõlgutus on tundunud ebaloomulik lingvistidele ja filosoofidele ning nad on juurutanud väga erinevaid aksioome ja meetodeid, et rahuldada oma mõttetut soovi: taibata seda, mis juba oma loomult taibatamatu.
Lihtne küll on väita: mis kõigis keelis ühine, on üldinimlik; teisiti: on olemas “keeleuniversaalid” (mõiste on sisultki keskaegse skolastika saadus). Sellesama meetodiga on oldud usundiloo ehk mütoloogia ja moraali kallal, ehkki lähtutud üsna erinevaist filosoofilisist kontseptsioonest, nagu J. G. FRAZER, S. FREUD, C. G. JUNG ja nende koolkonnad. Teda on rakendatud ka kitsamalt kui üldinimlikult olgu siis indogermaanide või semiitide jne. kohta. Meetod näib paljutõotav, kuid ta tulemused on kasinad ja kesised, on äärmiselt üldist laadi abstraktsioonid. Praegu ollakse küll loobunud eeldusest, et inimkonna käik on läinud abstraktsest konkreetsele (F. M. MÜLLERi aegu ei peetud seda võimatuks!) ning suvatsetakse arvata ja väita, et selle meetodiga saavutatavad abstraktsioonid ei ole kunagi eksisteerinud teadlikult inimkonna tunnetuses, seda tervenisti hõivanult, vaid väidetakse need üldinimlikuks, paratamatult kaasasündinud mudeliks. “Keeleuniversaalid” on siis sellised teadlikkuse-eelsed suhtumised, milleta ei saa olla ühtki keelt. Ja “relationships that are paid attention to in all languages may be presumed to constitute the subject matter of universal logic”7 (KLUCKHOHN 1955: 372). Nende hulka kuuluvad säärased nähted, nagu foneemid (segmendid häälikkonnast, mis foneetiliselt kõikuvad), “sõnad” üksüheses vastavuses reaalsuse segmentatsiooni tulemustega, nende teatav järjestus, mis annab laused; kuid siia kuuluvad ka korrastamisvõtted segmenteeritud reaalsuses, näiteks, paaristamisprintsiip (mida igermaanid oma mõttelaadi järgi nimetavad “vastandamiseks”: paremvasak, ülal-all, ees-taga, kaugel-lähedal, liikuv-seisev jne.), järjestamisprintsiip (mida võib pidada avardatud paaristamiseks), hulgastamisprintsiip (palju-vähe-üks-eiühtki) ja mõned muud