Näiteks olgu: “olema” aspektide sõnaline lahutamine, mille puudumine euroopa filosoofias on põhjustanud kohutavalt palju segadusi ja mõttetut tööd; protsessi, protsessikäigu ja protsessitulemuse lahutamine, mis euroopa keeltes võimalik vaid paiguti, ehkki nende filosoofiad taotlevad ranget kausalistlikkust. Veelgi jonnakamad ja vahel pöörasuseni arutud on sel pinnal sotsioloogid, kes iga hinna eest, küpsi küüsi ja ammuli sui kaitsevad üksnes oma eelarvamusi ja kõik neile vastased tõigad eksegeesivad olematuks. Kultuur ja sellele omane ühiskond ei sõltu otseselt muidugi keelest. Piisab SAPIRi näitest: dene keelkonnas on vähemalt 4 kultuuri (jahindus Alaskas, Lääne-Kanadas; piisonikultuur /Sarcee/; rituaalne kultuur poolpõllunduslik /Navajo/; isepäraseks kujunenud kompleks /Hupa Kalifornias/), kuid Hupa kultuur on identne kahte hoopis omaette keelkonda kuuluva Karoki ja Yuroki omaga (SAPIR 1921: 213–214). Kui dene keelkonna “filosoofiline skeem” olekski avaldanud mõju kõigile keelkonda kuuluvaile hõimudele, ei ole see üldloomus hakanud silma ometi ühelegi etnolingvistile. Tavaliseks vastuväiteks on sellised: ingliskeelt kõnelev neeger pole inglane, saksastunud juut jääb juudiks jne. Taolisil puhkudel on vassing ilmne: kui rahvuse määrab keel, siis on juut sakslane ja neeger inglane, kui tõug või usund, siis nad pole. Euroopa kultuuri allosade olemusest järgneb vaieldamatult, et kultuuri määrab keel, ei loe aga kuigi palju (kui üldse!) ühiskondlik-ajalooline käik: pole spetsiifilist austria kultuuri, ehkki oli Austria riik, on olemas itaalia kultuur, ehkki Itaalia riigina on väga äsjane nähe. On samuti ilmne, et pole identsed katoliiklik ja protestantlik sakslus kultuurilt, ja seda rõhutavad sakslased isegi. Siin on erinevad dogmaatikad tinginud erinevad valikud sõnastikust, erineva suhtumise teatavaisse sõnadesse, teisendanud meelt ja keelt. Samasugust mõju võivad avaldada igasugused modernid “aseusundid”, kui nad mõjuvad küllalt kaua. Igavesti jääb säärasel pinnal vist aga otsustatamatuks “enne” ja “pärast” (euroopa keeleuususes “kausaalsuse probleem”), sest arutlejad ei saa arutella selgelt. Minu meelest eksisteeris “protestantlik terminisüsteem” enne nendesamade terminite rakendamist sotsioloogiasse relvana prelaatide ja kõrgaadli vastu. Vajadus ehk “tungiv tarvidus” mingi uue järgi võib kuskil süttida ja käärida rahulolematusena teadvuse läve all, kuid alles sõnastatult jutlusteks ja neist lihtsustatult ideoloogiaks suudab selline “ebamugavus” kujuneda aktiivseks teguriks ajaloos. Karjuskirjanduse unistused muundusid ROUSSEAU ja taoliste isikute kaudu prantsuse revolutsiooni ideoloogiaks, mis soodustas rahvusriikide tekkimist mõlemas Ameerikas (ka sääl, kus polnud rahvusi, vaid ainult erinevaid hispaanlasi!) ja Euroopas (Türgi tükeldumine!). Ühiskondlikult küljelt vaadatult olid muutused Ladina-Ameerikas ja Balkanil “noneksistentsed”. Mingid analoogsed tulemused võivad kunagi olla nonsenskirjandusel, kui ta kunagi arendatakse ideoloogiaks, milles “Entfremdung”, “Geworfensein”, “Schicksal” muidugi soodustavad ja “õigustavad” igasuguseid totalitaristlikke diktatuure. Sellega ei ole siis öeldud, et “enne” toimuvad muudatused keeles (häälikuis, sõnavaras, struktuuris) ja “pärast” muutused ühiskonnaskultuuris, kuid primum movens paratamatult peab olema keele pinnal, sest muidu poleks “ürgtõuge” kommunitseeritav. Edasises võib keel “jääda maha” ühiskondlikkultuursest käigust ja siis hakatakse teda kujundama ümber enamvähem teadlikult, et ta “vastaks kaasaegsele kultuuritasemele”. Samuti on lugu teiste kommunikatsioonivahenditega ja inimeste omavahelise suhtlemisega. Seejuures alati tendeerivad püsima teatavad “vormid”, kuid nende “funktsioonid” seletatakse ümber. Keegi ei kahtle, et eksisteerima peavad “ – istlikud kombetalitused” ja “traditsioonid”, keegi ei küsi, milleks neid tarvis, kuid püütakse igati täpsustada nende detaile ja mõtestada neid lahti! Samuti koheldakse keeli. Sotsialistlikes keelis ei roogita iial välja maskuliini ja feminiini (ehkki tunnistatakse võrdseiks, üheõiguslikeke jne.), vaid need äärmiselt tarbetud rudimendid seletatakse ümber, nad hakkavad väljendama absoluutselt tähtsat ja kosmiliselt vajalikku, võimalikult äärmuslikku seksuaalset dimorfismi! Ja nõnda kujuneb maailma taas üks kurioosum ehk “ajaloo iroonia”: just need teadurid, kes eitavad keele ja kultuuri vastastikust sõltuvust, unistavad ühestainsast “õigest” inimkonnakultuurist, mis kasutab muidugi ühtainsat “õiget” ja täiuslikku keelt, mis seepärast muidugi üksüheses vastavuses atomaarsete tõdedega ja – ei mitte ainult struktuurilt, vaid ka foneemidelt “õige” nimetus objektile ehk mõistele “isane koer” erinevana “emasest koerast”, siis on ju loomulikult sobimatu ja lubamatu, et mõni killukene inimkonda sedasama olendit nimetaks kuidagi teisiti. On loomulik ka, et siis lubatakse pidada vaid ühtainsat tõugu koeri, sest muidu võiksid taas kerkida esile kurikuulsad separatistlikud tendentsid. Mis kunagi viisid “Paabeli keeltesegaduseni” ja lõhestasid ürgühiskonna vastavalt tollal eksisteerinud vaimulike arvule. Kaugest minevikust unistatakse sedasama, mida enamvähem kaugest tulevikust: üht keelt ja üht meelt.
Minu arust pole õige kumbki äärmus. Olen veendunud aga, et teoreetiline kaklemine selle probleemi kallal seni on tulutu, kui pole kuidagi väljendatavad need parameetrid, midapidi oleksid mõõdetavad mistahes keele mõjud seda kõnelevale inimesele või tema iseloomule, temperamendile, käitumisele ja tegevusele. On selge küll, et teatava inimese (või rahvahõimu) tundmaõppimiseks või tema uurimiseks pole lootuslikumat teed tema keele uurimisest. Käitumise uurimisel teatavasti paratamatult uurija muudab iseend, uuritavat ja tema käitumist, kuid “linguistic behavior is largely unconscious and automatic”9 (KLUCKHOHN 1955: 369) ja seepärast on väljatud vähemalt osa eksimisvõimalusi. Kuid uurija pole palju paremas olukorras grafoloogist. On selge, et iga indiviidi käekirjas avaldub tema isiksus (üürikesed tujud pideval põhjal), samuti ka teatava kultuuri, rahva ja ajastu iseloom. Ehkki paleograafiliselt on vahel aastakümnete piires määratav kirjutise aeg ja sageli kirjutamiskoht, ei ole ometi hõlpsalt öeldav, milliseid nähteid kajastab kirjaduktus. Grafoloog taipab teise iseloomu, sõltuvalt oma praktikast, vähemrohkem täpselt, kuid enamasti on iga selle taibu sõnastus juba ekslik või vigane. Teine grafoloog võib sõnastada teisiti ka siis, kui tema taip väga ei erinegi. Et ta aga paratamatult pole esimesega psüühikalt absoluutselt identne, projitseerub ta sõnastusse ka tema enda mõtteviis. Hääks näiteks selle kohta, kuidas muudab lingvisti enda hoiakut pidev püüd tõlgendada kogutud tõiku aina vähem eelarvamuslikult, on võrrelda SAPIRi arvamusi 1921 ja 1928/29. Esiteks ta seletab:
“It would be very difficult to prove that “temperament”, the general emotional disposition of a people, /kuid ta siin lahutab “native/national temperament” ja “customary behavior, the effect of traditional ideals of conduct”, mis ei tarvitse ühtuda; inimesel “natural tendency to the display of emotion” on, kuid seda võib takistada ja keelustada kultuur, mis “does not look kindly upon demonstrativeness”/, is basically responsible for the slant and drift of a culture… But granted that temperament has a certain value for the shaping of culture… it does not follow that it has the same value for shaping of language. It is impossible to show that the form of a language has the slightest connection with national temperament… Language and our thought-grooves are inextricably interrelated, are, in a sense one and the same. As there is nothing to show that there are significant racial differences in the fundamental conformation of thought, it follows that the infinite variability of the linguistic form, another name for the infinite variability of the actual process of thought, cannot be an index of such significant racial differences… The latent content of all languages is the same – the intuitive science of experience. It is the manifest form that is never twice the same, for this form, which we call linguistic morphology, is nothing more nor less than a collective art of thought, an art denuded of the irrelevancies of individual sentiment… Nor can I believe that culture and language are in any true sense causally related. Culture may be defined as what a society does and thinks. Language is a particular how of thought. It is difficult to see what particular causal relations may be expected to subsist between a selected inventory of experience (culture, a significant selection made by society) and the particular manner in which the society expresses all experience… If it can be shown that culture has an innate form, a series of contours, quite apart from subject-matter of any description whatsoever, we have a something in culture that may serve as a term of comparison with and possibly a means of relating it to language. But until such purely formal patterns of culture are discovered and laid bare, we shall do well to hold the drifts of language and of culture to be non-comparable and