seda ma mõistan,” sõnas Percival Ford kuivalt. “Kuid mina ei teadnud seda enne tänast õhtut.”
Ta poolvend ootas piinlikult järgnevas vaikuses, mille jooksul Percival Ford kaalus külmalt oma järgmist käiku.
“Sa mäletad seda esimest korda, kui ma kooli tulin ja poisid mind kiusasid?” küsis ta. “Miks sa mulle appi tulid?”
Ta poolvend naeratas häbelikult.
“Sest sa teadsid?”
“Jah, sellepärast.”
“Kuid mina ei teadnud,” ütles Percival Ford sama kuival toonil.
“Jah,” sõnas teine.
Jälle tekkis vaikus. Teenrid hakkasid lanail tulesid kutsutama.
“Sa tead… nüüd,” sõnas poolvend lihtsalt.
Percival Ford kortsutas kulmu. Siis vaatas ta teist uurivalt.
“Kui palju sa nõuad, et lahkuda saartelt ja mitte kunagi tagasi tulla?” nõudis ta.
“Ja mitte tagasi tulla?” kogeles Joe Garland. “See on ainus maa, mida ma tean. Teised on külmad. Ma ei tunne teisi maid. Mul on siin palju sõpru. Teistes maades ei ütle ükski hääl: Aloha, Joe, mu poiss.”
“Ütlesin, mitte kunagi tagasi tulla,” väitis Percival Ford. ““Alameda” sõidab homme San Franciscosse.”
Joe Garland hämmeldus.
“Kuid miks?” küsis ta. “Sa tead nüüd, et me oleme vennad.”
“Just sellepärast,” kõlas vastus. “Nagu sa ise ütlesid, kõik teavad. Tasun sulle selle eest.”
Kogu kohmetus ja piinlikkus kadusid Joe Garlandist. Sünd ja ühiskondlik seisund lähenesid ja muutusid vastupidisteks.
“Sa tahad, et ma läheksin?” nõudis ta.
“Ma tahan, et sa läheksid ega tuleks enam kunagi tagasi,” vastas Percival Ford.
Ja sel hetkel, välgataval ja põgeneval, anti talle näha tema venda kõrgumas tema kohal nagu mäge, ning tunda teda ennast kahanemas ja kängumas mikroskoopiliselt tähtsusetuks. Kuid pole hea, kui keegi näeb end niisugusena, nagu ta on, nii ei saa ka keegi end kaua vaadata ja ellu jääda, ning ainult sel välgataval hetkel nägi Percival Ford ennast ja oma venda, nagu nad tõesti olid. Järgmisel hetkel valitses teda ta kõhnuke ja täitmatu ego.
“Nagu ütlesin, maksan su vaeva kinni. Ära muretse. Ma maksan hästi.”
“Hästi,” ütles Joe Garland. “Ma lähen.”
Ta valmistus lahkuma.
“Joe,” hüüdis teine. “Sa näed homme hommikul mu advokaati. Viissada kohe ja kakssada kuus, niikauaks kui sa eemale jääd.”
“Sa oled väga lahke,” vastas Joe Garland vaikselt. “Sa oled eriti lahke. Ja siiski arvan, et ma ei taha sinu raha. Lähen homme “Alamedaga”.”
Ta kõndis minema, kuid ei jätnud hüvasti.
Percival Ford plaksutas käsi.
“Poiss,” ütles ta jaapanlasele, “limonaadi.”
Ja limonaadi kohal naeratas ta endamisi kaua ja rahulolevalt.
Pidalitõbine Koolau
“Oleme haiged, seepärast on meilt võetud vabadus. Oleme seadust täitnud. Me pole teinud midagi halba. Ja siiski pandi meid vangi. Molokai on vangla. Seda te teate. Näete, Niuli siin, tema õde saadeti Molokaisse seitse aastat tagasi. Ta pole teda sestsaadik näinud. Ega näe teda enam kunagi. Ta peab jääma sinna, kuni sureb. See pole tema tahe. See pole Niuli tahe. See on valgete meeste tahe, kes valitsevad seda maad. Ja kes on need valged mehed?
Me teame. Me teame seda meie isadelt ja isade isadelt. Nad tulid nagu lambad, leebelt rääkides. Muidugi rääkisid nad leebelt, sest meid oli palju ja me olime tugevad ning kõik saared olid meie omad. Nagu ütlesin, nad rääkisid leebelt. Neid oli kahte sorti. Ühed palusid meilt luba, meie lahket luba, palvetada meie eest jumalasõnaga. Teised palusid meilt luba, meie lahket luba, meiega kaubelda. See oli alguses. Praegu on kõik saared nende omad, kogu maa, kogu kari – kõik on nende oma. Need, kes palvetasid Jumala sõna, ja need, kes palvetasid Rummi sõna, on kokku saanud ja muutunud suurteks pealikeks. Nad elavad nagu kuningad paljude tubadega majades, arvukate teenritega, kes nende eest hoolitsevad. Need, kel polnud midagi, on nüüd kõik, ja kui teie või mina või ükskõik missugune kanaka on näljane, irvitavad nad ja ütlevad: “Noh, miks te ei tööta? Seal on istandused.””
Koolau peatus. Ta tõstis ühe käe ning kergitas pahklike ja väändunud sõrmedega üles lõõmava hibiskusepärja, mis kroonis ta musti juukseid. Kuuvalgus valas vaatepildi hõbedasse. See oli rahulik öö, kuigi need, kes istusid tema ümber ja kuulasid, nägid kõik välja nagu lahingu läbi teinud. Nende näod olid lõvisarnased. Siin haigutas näos tühik, kus oleks pidanud olema nina, ja seal näitas käekönt, kust käsi oli otsast mädanenud. Need olid väljatõugatud mehed ja naised, umbes kolmkümmend, sest neile oli pandud metslooma märk.
Nad istusid lilledega pärjatult lõhnavas, helendavas öös, ning nende huuled tegid pentsikuid hääli ja nende kurgud krigistasid heakskiitu Koolau kõnele. Need olendid olid kunagi olnud mehed ja naised. Kuid nad polnud enam mehed ja naised. Nad olid koletised – näolt ja kehalt kõige inimliku grotesksed karikatuurid. Nad olid võikalt moonutatud ja sandistatud, ning nad nägid välja, nagu oleks neid aastatuhandeid põrgus piinatud. Nende käed, kui need alles olid, nägid välja nagu harpüia küünised. Nende näod olid nagu maskid või eksitused, mida oli purustanud ja muljunud mõni hull, mängiv jumal elu masinavärgis. Siin ja seal olid näojooned, mida see hull jumal oli poolenisti minema pühkinud, ning üks naine nuttis põletavaid pisaraid kahest õudsest august, kus kunagi olid olnud silmad. Mõned olid valudes ja oigasid vaikselt. Teised köhisid, tehes rebeneva riide sarnaseid hääli. Kaks olid idioodid, rohkem nagu moonutatud, tohutud ahvid, kelle kõrval isegi ahv oli nagu ingel. Nad tegid lõustu ja itsitasid kuuvalgel, kuldsete, longus õitekroonide all. Üks, kelle tursunud kõrvalest laperdas nagu lehvik ta õlal, tõstis suurepärase apelsinikollase- ja punasekirju õie ning kaunistas sellega koletut kõrva, mis laperdas iga ta liigutuse juures.
Ja Koolau oli nende olevuste kuningas. Ja see oli ta kuningriik – lilledega täidetud kuru, rippuvate kaljude ja rüngastega, millelt kostis metskitsede mökitamist. Kolmest küljest kerkisid sünged seinad, mida kaunistasid troopilise taimestiku fantastilised kardinad ning mida lõhestasid koopasuud – Koolau alamate kaljused elupaigad. Neljandast küljest langes nõlv kohutavasse kuristikku, ning kaugel all võis näha väiksemate küngaste ja kaljude tippe, mille jalamil vahutas ja mühas Vaikne Ookean. Ilusa ilmaga võis randuda paat kaljusele rannale, mis märkis Kalalau oru suuet, kuid ilm pidi olema väga ilus. Ja külmavereline mägilane võis ronida rannalt Kalalau tippu, sinna kurusse mäetippude vahel, kus valitses Koolau; kuid see ronija pidi olema väga külmavereline ning ta pidi ka tundma metskitsede radu. Ime oli see, et erinevad vigased, kellest koosnes Koolau rahvas, olid vedanud oma abitud kehad peadpööritavaid kitseradu pidi sellesse ligipääsmatusse punkti.
“Vennad,” alustas Koolau.
Kuid üks lõustu tegev ahvitaoline moonutis tõi kuuldavale metsiku hullusekarjatuse ja Koolau ootas, kuni kime naerulagin kaikus edasi-tagasi kaljuste seinte vahel ning kajas kaugele läbi vaikse öö.
“Vennad, kas pole kummaline? See maa oli meie oma, ja ennäe! See pole enam seda. Mida tegid Jumalasõna ja Rummi sõna toojad selle maaga? Kas olete saanud ühe dollari, vähemalt ühegi dollari, keegi teist, selle maa eest? Kuid see on nende oma ja vastutasuks nad ütlevad meile, et võime nende maal tööle hakata, nende maal, ja mis me oma vaevaga valmis saame, on nende oma. Kuid vanadel aegadel ei pidanud me töötama. Ja kui me oleme haiged, nad võtavad meilt vabaduse.”
“Kes tõi haiguse, Koolau?” nõudis Kiloliana, kõhn ja sooniline mees, kelle nägu oli nii väga naerva fauni moodi, et tema jalgade asemel võis oodata sõrgu. Need olid lõhestatud, see oli tõsi, kuid lõhedes