Havai jutud. Jack London

vangistavad meid Molokaile. Meie sündisime Kauail. Me oleme olnud teistel saartel, mõned siin, mõned seal, Oahul, Mauil, Havail, Honolulus. Kuid tulime alati Kauaile tagasi. Miks me tagasi tulime? Selleks pidi olema põhjus. Et me armastame Kauaid. Me oleme siin sündinud. Siin me elasime. Ja siin me sureme – kuid siiski – siiski – on meie hulgas nõrku südameid. Niisugusi me ei taha. Nad sobivad Molokaile. Ja kui niisuguseid leidub, ärgu jäägu nad siia. Homme randuvad kaldal sõdurid. Las nõrgad südamed lähevad nendega. Nad saadetakse ruttu Molokaile. Mis puutub meisse, siis me jääme ja võitleme. Kuid teadke, et me ei sure. Meil on püssid. Te teate kitsaid radu, kust mehed peavad ronima, ükshaaval. Mina üksi, Koolau, kes ma olin kord kauboi Niihaus, suudan hoida rada tuhande mehe vastu. Siin on Kapalei, kes oli kunagi kohtunik inimsaatuste üle, kuid kes on nüüd tagaaetav rott nagu teie ja mina. Kuulake teda. Ta on tark.”

      Kapalei tõusis. Kunagi oli ta olnud kohtunik. Ta oli Punahous kolledžis käinud. Ta oli käinud kohtumas lordide ja pealikega ja võõrvägede kõrgete esindajatega, kes kaitsesid kaupmeeste ja misjonäride huve. Niisugune oli olnud Kapalei. Kuid nüüd, nagu Koolau oli ütelnud, oli ta tagaaetav rott, olend väljaspool seadust, vajunud nii sügavale inimliku õuduse rappa, et ta oli samal ajal seadusest kõrgemal ja ka madalamal. Ta nägu oli joonteta, peale haigutavate avauste ning laugudeta silmade, mis põlesid karvutute kulmude all.

      “Me ei tee tüli,” alustas ta. “Me palume, et meid rahule jäetaks. Aga kui nad ei jäta meid rahule, siis nad ise kahetsevad ja saavad karistada. Mu sõrmed on läinud, nagu te näete.” Ta sirutas välja oma käeköndid, et kõik võiksid näha. “Siiski on mul üks pöidlalüli alles ja see võib suruda päästikule sama kindlalt, nagu tema kadunud naaber vanadel aegadel. Me armastame Kauaid. Elagem siin, või surgem siin, kuid ärme lähme Molokai vanglasse. Haigus pole meie süü. Me pole patustanud. Mehed, kes on palvetanud Jumala ja Rummi sõna, tõid haiguse orjadega, kes töötasid varastatud maal. Olen olnud kohtunik. Ma tean seadust ja õiglust ja ma ütlen, et on ebaõiglane varastada mehe maad, nakatada teda hiina haigusse ja siis panna ta eluajaks vangi.”

      “Elu on lühike ja päevad valuga täidetud,” ütles Koolau. “Joogem ja tantsigem ja olgem õnnelikud, kui suudame.”

      Ühest kaljukoopast toodi pudelkõrvitsaid ja lasti ringi käia. Pudelkõrvitsad täideti ti-taime juure kange leotisega, ning kui vedel tuli voolas neist läbi ja kerkis nende ajudesse, siis nad unustasid, et olid kord olnud mehed ja naised, sest nad olid mehed ja naised veel üks kord. Naine, kes nuttis põletavaid pisaraid avatud silmatühikutest, oli tõesti elav naine, kui ta plõnksutas ukulele keeli ja tõstis häält metslaslikuks armuhüüuks, mis oleks võinud kosta eelajaloolise maailma pimedaist metsasügavikest. Õhk värises ta hüüdest, vaikselt tungivast ja võrgutavast. Mati peal, seades oma rütmi naise laulu järgi, tantsis Kiloliana. Ta oli suurepärane. Armastus tantsis kõigis ta liigutustes, ning ta kõrval, temaga matil tantsimas, oli naine, kelle täidlased huuled ja lopsakas rind varjutasid ta haigusest puretud nägu. See oli elavate surnute tants, sest nende lagunevates kehades armastas ja igatses elu ikka veel. Isegi naine, kelle pimedaist silmadest voolasid põletavad pisarad, kordas oma armuhüüet, ikka veel liikusid tantsijad soojas õhtus ja ikka käisid pudelkõrvitsad ringi, kuni kõigi nende ajudes elasid mälestused ja soovid. Ja koos naisega matil tantsis sale neiu, kelle nägu oli ilus ja rikkumata, kuid kelle väändunud käed, mis tõusid ja langesid, näitasid haigusekahjustust. Ja kaks idiooti, itsitades ning kummaliselt häälitsedes, tantsisid eraldi, grotesksed, fantastilised, parodeerides armastust, olles ka ise elu paroodiad.

      Kuid naise armuhüüe katkes poole peal, pudelkõrvitsad langesid ja tants lakkas, kui kõik vahtisid kuristikku mere kohal, kus lõõmas rakett nagu kahvatu fantoom läbi kuuvalge õhu.

      “Need on sõdurid,” ütles Koolau. “Homme tuleb võitlus. Parem magame, et valmis olla.”

      Pidalitõbised kuuletusid, roomates oma kaljukoopaisse, kuni vaid Koolau järele jäi, istudes liikumatult kuuvalgel, vintpüss üle põlvede, kui ta vaatas kaugeid paate rannale jõudmas.

      Kalalau oru kaugeim nõlv oli hästi pelgupaigaks valitud. Peale Kiloliana, kes teadis järskude nõlvade tagateid, ei saanud ükski mees kurusse jõuda teisiti kui noaserva taolist seljandikku pidi. See teelõik oli sada jardi pikk. Parimal juhul oli see napilt kaksteist tolli lai. Kummalgi pool haigutas kuristik. Libastumine paremale või vasemale, ning mees võis surnuks kukkuda. Aga kord üle jõudnult leidis ta end maapealses paradiisis. Taimestikumeri uhtus maastikku, valades oma rohelisi laineid seinast seina, tilgutades kaljusuudelt suuri ronikasve ja heites sõnajalgade ja epifüütide vahtu lugematuisse lõhedesse. Paljude kuude jooksul Koolau valitsemisajast olid tema ja ta alamad võidelnud selle taimemerega. Lämmatav džungel õitemässuga oli tagasi löödud banaanide, apelsinide ja mangode juurest, mis kasvasid metsikult. Väikestel lagendikel kasvas metsik aroruuditaim; mullakihiga täidetud kiviterrassidel olid lapikesed taro ja melonitega, ning igal lagendikul, kuhu tungis päikesepaiste, olid papaiapuud, koormatud oma kuldse viljaga.