igapäistest asjadest ja Pühamehi ei huvitanud mullasonkijate madal elu. Nemad hoidsid oma päid veristes pilvis ja ootasid keerduvaid torme, et nahast tuulelohede kurrutusis lenneldes mediteerida. Mida rohkem torme, seda enam õndsust.
Käänuöö järgsel päeval tulidki jälle Pühamehed. Nad müristasid külaplatsil ja inimesed varjasid haigutusi, sest uneaeg oli napiks jäänud. Viimaks käskisid nad kõigil kaasa võtta kirved ja köied, seejärel suundusime küla lääneserva, kus pidime maha võtma imeilusa popiilosalu, mis küla silmi rõõmustas ja talvetuiske eemal hoidis.
«Tuulelapse teed on siin tõkestatud!» müristasid Pühamehed.
Mehed kiristasid hambaid ja naised nutsid, kui köisi ümber hukkuvate tüvede sidusid. Miski ei aidanud. Pühamehed said alati oma tahtmise. Viirikud vudisid kohale ja lakkusid end mullitavast popiilomahlast purju. Pühameestele tegi see kõik kangesti nalja. Nad püüdsid viirikuid paljaste kätega ning lõid vastu kive puruks. Lapseootel naised pöörasid pilgud ära, kui loomakeste soolikad taeva poole lendasid.
Kogu selle möllu sees ei pannud keegi tähele külakaevu lähedal punguvat maapinda, millest upitus kahvatu väät nagu uppuva lapse käsi. Semm märkas seda alles pool nädalat hiljem, kui oma trakuud jootes varba valusasti vastu könti ära lõi. Mees sõimas tükk aega hullusti ning tõngus terve jalaga veidrat paiset tanumapinnas.
Õhtu eel kogunesid küla mehed imelikku kühmu uudistama.
«See on kurja kaetus,» arvas vana Huko.
«Tea, kas kaevu vesi enam tarvitada kõlbabki?» küsis Rehk murelikult.
Alati vaikne ja tõsine Uso tõi kodunt terava kivilabida ning asus sellega jundi ümbert maad kaevama. Poole tunniga sai selgeks, et jäme juur läheb sügavamale, kui inimese käsi ulatub, ja labidas lööb rondist vaid sädemeid välja.
«See ulatub ehk lausa maa südamesse välja,» arvas Peus ning sülitas.
«Tea, kas kaevu vesi enam tarvitada kõlbabki,» muretses Rehk juba mitmendat korda.
Nõukas Moot pakkus kõigile oma paunast hüva punast nuusikut. Mehed tõmbasid ninatäie.
«Semm, kuidas su trakuu ennast tunneb?» küsis ta, kui aevastused järele jäid.
«Polnud tol ennist vähimatki häda,» vastas see.
«Äkki peaks jundi ümber soola raputama, see kuivatab sel ehk südame seest,» arvas Temu.
«Mine sa hullu, kust me nii palju soola välja võtame!» sülitas Peus. «Ehk aitab sandisoolikapulber.»
«Ise ajad ka hullu suust välja,» õiendas Luit. «See aitab sul satikate ja trakuude sõraseente vastu. Vahest peaksime ta surnuks kusema.»
«Kes kaevu juurde kuseb, sellel mädaneb riist küljest,» hoiatas Huko.
Nõndaviisi arutasid mehed pikalt kuni teise kuu loojumiseni, saamata aruotsa kätte.
Viimaks otsustati kaevumeistrile sõna saata ja seni lättest vett tuua. Semmi trakuu tundis end hästi, ainult kui talle kuljused külge seoti, kippus loom ümisema.
Kaevumeister saabus nädala pärast, vilistades, kaasas sinised kellukestega ehitud vitsad ja lahtivõetud kaevupuur, mida vedasid vankril kaks paari võimsaid sekelle. Need olid uhked udukarva loomad, kelle sarnaseid siin kandis harva nähti. Meie põldudel piisas trakuudestki. Sekellid olid tasandikuloomad ning nende kolbast välja kasvavast seitsmest sarvest moodustunud võimas kroon oleks metsa kinni jäänud. Ilusad vaadata olid elajad sellegipoolest.
Kaevumeister tegi oma tööd vilistades ja ajas meie tüdrukutel päid segi. Esimesel päeval käis ta oma siniste kuljustatud keppidega küla mööda, otsides uut kaevukohta. Parim paik leiti vana Huko tare taga, keset tema löpamugulate põldu. Kahetses Huko, mis ta kahetses, aga külaelanikud lubasid oma saaki temaga jagada ning lõpuks vana mees isegi rõõmustas, et nii lähedalt oma vee kätte saab. Eks oli selle heameele taga Kita, Huko naine, kes taadi meele ära pööras. Mõtle, kõik need pesude ja palakate veed, mis kaugelt kanda tuli, ning tema pole ka enam teabmis noor.
Sekellid sonkisid Huko põllu täiesti mutta, aga kaevumeister oli tubli mees ja oma tööd mõistis ta hästi. Vähem kui nädalaga sai vastne kaev valmis ja vesi, mida see andis, ei jäänud vana omast põrmugi maha. Me maksime kaevumeistrile ausalt rohkete silmakividega, mida kummaline mägimees talvel naiste näputööde vastu vahetas. Mees läks vilistades oma teed, aga midagi jättis ta endast peale kaevu veel külla maha. Kellelgi polnud aega seda märgata, sest ajad läksid kiireks. Shuudele ja trakuudele tuli talvesöök varuda, maharaiutud popiilosalu asemele ehitasid mehed madala kividest aia ning terve suve aurasid hoovidel naiste värvimispütid.
Saabus sügis. Me kogusime aidad ande täis, pügasime shuudelt villa. Veider ront vana kaevu man kasvas omasoodu edasi. Rahvas tegi, nagu ei märkakski nad seda, kui tee veidrast jundist mööda viis. Suve lõpuks sirgus too mehekõrguseks ja nägi tahutud vaia või saua moodi välja.
Lehed langesid, mehed kolkisid usinalt shuuvilla, naised kudusid üksteise võidu ilusaid värviliste kirjadega rõivatükke. Näis, nagu võistleksid nad omakeskis mustrite ilus ja kirkuses, sest mõned asjakesed oli mägimees eelmisel talvel välja praakinud. Need käkiti häbenedes kirstude põhja või põletati kolletes tuhaks.
Madi hoidis teistest eemale, ei lõkerdanud enam neidudega voki veeres ega lõõpinud külapoistega. Tema kandis kaevumeistri vilja. Tüdruku põskedel õitsesid roosid ja vaikselt ümisedes kudus ta kinnastesse, vöödesse ja sukkadesse armu.
Langesid esimesed helbed. Kogu küla ootas mägimeest. Temu jooksis igal õhtul joogitarre, tuli sealt koju simasena, aga uudiseid polnud. Kiina tänitas õhtuti mehe kallal, ent rohkem selleks, et oma pettumusest üle saada.
Ühel taolisel vaiksel eeltalveõhtul saime Madiga vana kaevu man juhuslikult kokku. Õhtu oli hall nagu kaevumeistri sekellid. Helbed hõljusid kui uni lapse laugudele – hellalt ja tasa.
«See on tore, et ma sind siin kohtan,» ütles Madi ja naeratas.
Valged räitsakad proovisid kinni katta ta kirevat mütsi, mis meenutas õitsvat lilleaasa.
«Tahaksin sulle midagi kinkida,» jätkas Madi.
«Vabandan, et ma su uhke hurikelluka tookord ära rikkusin. Ma tõepoolest püüdsin ettevaatlik olla.»
«Ah see,» naeris tüdruk. «Mul polnud enam meeleski.»
«Mis sest lillest sai?»
«Mis tast saama pidi? Ära närbus!»
«Muidugi,» nõustusin mina.
«Ahjaa, ma tahtsin sulle kingi üle anda,» lausus ta pärast väikest pausi, kobas kasukapõues ning tõmbas välja paari imelisi tuliuusi käpikuid. Madi hakkas neid mulle ulatama, kui tõmbus järsku kööku. Käsi, mis oli kinnastega minu poole ulatumas, kobas õhku ja toetus kummalisele jundile, mis kaevu kõrvalt välja sirutus. Samba seest kostus ümin, see lõi kergelt kumama ning siis hakkas kostma imeline lugu, millist me kunagi veel kuulnud polnud. See kumises taevastealusel ja tarede uksed läksid valla ning meile näis, et kvilfid on taas tagasi.
KELLE UNI SEE ON?
Kõik algas tegelikult sellest tobedast vabaõhutükist, kus ma Kadri Adamsoni asemel püstolisse sattusin. Ega seal tegelikult palju teha polnudki, teksti oli vähe, aga jama seisnes selles, et kahe pealemineku vahel tuli kibekiiresti vahetada kostüüm, panna pähe uus parukas ja joosta umbes kakssada meetrit. Selles mõttes, et ühe hoone tagauksest välja ja teise sellega nurgeti seisva hoone alumisest otsauksest sisse. Tegelikult oli tegu kahe eri rolliga.
Päevases proovis sujus kõik ideaalselt, ent õhtuse etenduse ajal juhtus miskit ennekuulmatut – kellegi kurjad käed olid lahti lammutanud mu pika blondi paruka või täpsemalt krunni, mis kukla peal. Raisk, raisk, raisk! Veidral kombel oli ka juuksuritibi kuhugi kadunud. Ah jaa, nad tegid mõlemad teises majas kiiret vahetust. Õnneks seisis peeglilaual karp spilkadega. Püüdsin siis siva miskit viisakat kokku krousida. Jooksuga uksele… Oh üllatust,