Ma kükitan tema ette maha. Tüdruk ümiseb midagi.
«See on uni, see on uni, teen silmad lahti, kõik on möödas…» leelutab ta.
«Hei,» panen käe talle õrnalt õlale.
Tüdruk kargab püsti kui ussist nõelatud.
«Aaaaaa!» kisendab ta. Näen tema nutetud silmi, need on õudusest pärani.
«See on minu uni ka,» ütlen talle rahustavalt.
«Ja minu oma,» lisab Irma.
«Ja Habekaku oma,» osutan trotuaari poole.
«Ehhee, minu oma see küll ei ole,» hõikab mees üle muru. «Mina unestun hoopis mujal!»
«Ta on pime,» seletan tüdrukule. «Või see… Valikuline pime. Praegu ta näiteks näeb.»
«Enam ei näe, mööda läks,» hüüab Habekakk reipalt ja paneb prillid ette tagasi. «Täpselt neli minutit ja seitsekümmend ja pool sekundit! Teisipäevade rekord!»
Tüdruk langeb mulle kaela ja undab mu õla najal: «Redoredoredo… Me olime koos, kui SEE pihta hakkas, ja nüüd ma ei tea, kus või mis ta on.»
Pisaravesi lahmab mu õlale.
«Sinu koer või?» pärib Irma.
«Mis koer,» prahvatab tüdruk hüsteeriliselt. «Redo on minu poiss!»
«Vabandust,» kohmab Irma. Ilmselgelt piinlik.
«Mu asjad on ka kõik tema pool. Hambahari ja puha. Me pidime homme kooliekskursioonile Iraaki lendama. Aga siis ta läks imelikuks, tuias minema ja võtmed on ka ju tema käes…»
«Iraaki? Te olete mingid militaarid või?»
«Ei! Botaanikud oleme. Ma olen morfeoloog. Võid ka magunoloog öelda. Moone uurime.»
«Kas te kannikesi ei uuri?» hõikab Habekakk.
«Ei,» vastab mõnevõrra rahunenud tüdruk.
«Kahju,» hüüab Habekakk. «Mina kui Kannike olen igati uurimist väärt subjekt.»
«Kannike?» imestab tüdruk.
«Tal on selline nimi. Habekakk Kannike.»
«Selge. Imelik perekonnanimi ikkagi see Kannike…»
«Me pärineme Õlleõue külast. Seal olid omal ajal peaaegu kõik Kannikesed. Välja arvatud üks perekond, kelle nimi oli Sinkting.»
«Olgu…»
«Olgu,» hõikab Habekakk. «Hakkame minema, kui tahame ohutuks ajaks Joodikute mere äärde jõuda.»
Tüdruk võtab murult oma märsi ja tuleb meile järele.
«Mis me sinna Joodikute mere äärde lähme?»
«Irma elab seal.»
«Irma kes?»
«Mina.»
«Aa. Ja mis sinu nimi on?»
«Kiip.»
«Konserv või?»
«Mhm.»
«Ossa, vat see on pauk!» rõõmustab tüdruk. «Ma tegelt tundsin su pea kohe ära, kui silmad ette tulid, aga ega ma’i uskund küll õieti! Mis sa siin linnas teed.»
«Tükki.»
«Ah, õige küll! «Seitsmes sapipööre», onju? Ma tahtsin seda peaaegu vaatama tulla.»
«Aga miks sa ei tulnud siis?»
«Noh, meil kiskus Redoga intiimi,» itsitab tüdruk.
Habekakk hakkab undama mingit monotoonset jidišikeelset matuselaulu. Mulle see eriti ei meeldi. Mitte et mul oleks midagi juutide vastu, aga antud pala kipub kontekstile andma õõvastavat mõõdet.
«Miks ta nii teeb?» küsib tüdruk.
«Ta näeb helidega.»
«Aa. Aga kas ta ei võiks näha mõne vähem judinofoonilise pala saatel»
Kehitan õlgu.
«Habekakk, kas te saaksite, palun, laulda mõnd teist laulu?» ei pea ka Irma vastu.
«Ahsoo. Ma poleks osanud arvatagi, et see teid häirib. Mulle endale see lugu meeldib. Väga sügavmõtteline tekst, aga kui teil on asjast teine arvamus, siis ma vabandan siiralt,» kahetseb Habekakk ja läheb üle tirooli joodeldusele.
«Palju parem,» nendib tüdruk.
«Vist küll… Muide, mis sinu nimi on?»
«Alleaa.»
«Misasi?»
«Alleaa.»
«Miks?»
«Et miks Alleaa. Oh, mu vanemad on mitmendat põlve koorijuhid ja isa on Lydia Koidula täpne koopia, muide! Aga ema viis hälli heinamaale.»
«Arusaadav.»
Kõnnime väikest aega vaikides. Veider, aga kõikjal tuiutavad inimesed ei näita mingeid väsimuse märke. Ühes kohas lakub üks poisiohtu sell rentslist mahavoolanud õlut. Siin-seal jääb silma sihitult ekslevaid kummitsaid. Mõned vibulevad mingis endale teadaolevas suunas. Vahel seisab otstel püsti fffitavaid gruppe. Mind nad enam miskipärast ei tülita. Hea seegi. Mul on nende suhtes mõningane tõrge.
«Ee, mis need on,» küsib Alleaa, kui esimest kummitsat silmame.
«Kummits,» vastab Irma minu eest.
«Mhm,» teeb tüdruk ja rohkem ta õnneks nende vastu huvi ei tunne. Tema erialaks on moonid ning mina ei taha kuulda veel üht loengut neist tähelepanuväärsetest olenditest.
«Kuulge, aga teab siin keegi, millest see tuli?» küsib Alleaa hoopis.
«Kummits või? On teadlasi, kes on arvamisel, et meie laiuskraadidel laiutav kummits võib olla ka urglitest arenenud või isegi a-re-ta-tud,» teatab Habekakk salapäraselt.
«Mis urglitest?» küsib Irma.
«Urglid on need tillukesed vurrudega varustatud ussikesed, kes varjavad endid näiteks tualettides prill-laudade all. Kui tuleb sobilik inimpersoon situatsiooniakti sooritama, varitsevad nad õige hetke ning poevad inimesele pärakusse. Seal nad elavad ja toituvad, ent kuna urglid on varustatud märkimisväärsete vurrudega, tekitavad nad sel viisil peremeesloomale talumatut kõdi ja sügelust päraku piirkonnas. Urglite vastu võideldakse urglitangidega, mis…»
«Ei,» peatab Alleaa teda. «Ma mõtlen, et mis INIMESTEGA juhtus. Millest see tuli?»
«Sellest, et ma lavale hiljaks jäin.»
«Ausalt ka või?»
«Kuulge, ärge vahtige mind nii, ma tunnen end kirjeldamatult sitasti! Jumala eest, kui ma kuidagi saaksin seda tagasi pöörata, siis ma teeksin seda!» karjun ma neile näkku.
«Ahaa!» ümiseb Irma ohtlikult. «Või siis see kõik on sinu süü!? Ja mina arvasin, et see tuli sellest, et ma kogemata poes hikukese pooleks murdsin…»
«Mis kuradi hikukese?»
Irma silmad lähevad lausa puurakile pähe.
«Mis sa oled ikka päris loll või? Kummitsaid näinud ei ole, nüüd väidad, et pole ka hikukestest midagi kuulnud?»
«Olen loll, jah! Taevapäralt, säästke mind sellest loengust, mida te kaks mulle jälle pidada tahate,» osutan Habekakule ja Irmale.
Mees on juba avamas oma tarkustest pungil suud, kui Alleaa vahele astub.
«Heakene küll, sinu süü, tema süü… Ärme pidurdame siin enam. Me oleme kõik samas kuses ja peame keskenduma sellele, kuidas situatsioonist valutult väljuda, eksole!»
«Ei, ma tahan PRAEGU teada, KES siin süüdi on. Mina või tema. Tema, eks ju,» nõuab Irma Habekakult.
«Ehhee,» teatab Habekakk reipalt. «Muidugi tema!»
Oigan õudusest ja häbist: «Einoh, aga miks mitte Irma