teevad. Oi, nad on ikka pahased siis, aga vennas sõidab ringi, kuulid vilisevad ja plaksuvad, ise peab peenikest naeru. Ei temal häda vähematki!»
Heldur on soomustakso uksed avanud, me istume sisse. Irmagi on rahunenud. Ma ei hooma täpselt, aga ta vist tukub klaasi najal. Habekakk on kah vait. Kas tema ka tukub, tont sest aru saab, esiteks on ta pime, teiseks on prillid pea pidevalt ees. Tea, kas pimedad üldse unenägusid näevad? Kui, siis milliseid? Alleaa üritab läbi kuulikindla klaasi ööd vaadelda. Aeg-ajalt ta ohkab.
«Mõtled oma Redost?»
«Mhm… Tead, mihuke kergendus see oli, kui too neetud roomaja ära kadus!»
«Sa Rosalindi mõtled?»
«Võäh, mida siis veel?»
«Ta on tegelikult väga armas, kui sa teda tundma õpid. Umbes nagu kutsikas.»
«Ma lihtsalt jälestan igasugu reptiile ja roomajaid!»
«Iraak on neid täis. Ise kavatsesite sinna minna.»
«Moonipõllul pole ühtegi, ma tean. Nende lillede feromoonid ei sobi roomajatele, aga parte võib seal kohata üpris tihti! Nende ühendusest sünnivad luufid. Moonikarvalised õielehtedega kaetud pardid, kes kahjuks on ise suguvõimetud. Nagu muuladega on, tead ju küll.»
«Aga kuidas neid kutsutakse, kes vastupidi paaruvad?»
«Mis mõttes,» küsib Alleaa.
«Noh, hobudel ja eesleil on ühte pidi muul, aga teist pidi hobueesel.»
Alleaa naerab äkki heledalt. Tal on väga ilus naer.
«Teistpidi lihtsalt ei saa!»
«Mis moodi ei saa?»
«Moonil pole nii pikka emakasuuet,» seletab tüdruk asjalikult. «Isapart ajaks ta lõhki.»
«Aga kuidas siis teisipidi need asjad käivad?» tunnen huvi.
«Kärbsed… Kärbsed tolmeldavad. Aga mitte IGAT emaparti. Kiindumus peab olema vastastikune.»
«Nii et see prantslaste laul on siis vale?»
«Võib ka nii öelda, aga OSALISELT. Pööra asjad ümber ja kõik saab paika. Oleneb vaatenurgast.»
«Teil on tuhatkordselt õigus, preili,» tähendab Habekakk. «Pööra asjad ümber ja kõik saab paika. OLENEB VAATENURGAST!»
«Aga need pööratud, kes tänavatel tuiavad. Kas neid saab tagasi pöörata?»
«Ehhee,» virgub Habekakk oma endisesse elementi. «Auväärsed, ehk on asjad sootuks vastupidi.»
«Mis mõttes vastupidi?» ei saa ma pihta.
«Selles mõttes, austatud proua, et ÄKKI oleme meie need pööratud, aga teised eksisteerivad normaalis edasi. Kas te sedapidi pole olukordi vaadelnud!»
«Vabandust, aga nüüd te, härra Kannike, ajate küll üsna segast juttu, et mitte öelda sula sitta suust välja…»
«Oh, mis kaunis algriim, proua!» hõiskab Habekakk.
«Mu laps ja lapselaps on mõlemad Kalasadamas, kus mingid pööratud ilmselt praevad praegu tuleriidal angerjaid. Elektrit neil pole, kõikjal tuiavad ringi mingid poolemeelsed! Ja TEIE väidate, et asi võib olla ümberpöördult? Kuulge, mina olen täie mõistuse juures ja ma tean, MIDA ma tunnen või räägin.»
«Siin Kalasadamas on ikke miskit ullu lahti,» kommenteerib piiksuv Heldur olukorda, mis esiaknast avaneb.
Majad seisavad tummalt ja pimedalt, uksed õieli, tänaval pole hingelistki, tuiajatest rääkimata.
«Kus su tütar elab, Irma?» iniseb betoonjalamees.
«Libutrippide kümme,» vastab naine virgudes.
«Ega ma seda kanti peris täpselt ei tunne,» seletab Heldur. «Ma olen ju pigem vee- kui maamees. Kas see läheb sealt mööda Tripperi trotuaari ja siis läbi Roiskrootsu paremale?»
«Peaaegu,» seletab Irma. «Aga ära sa Roiskrootsust mine, kääna parem Pärakust ära ja siis siirdu Lima mööda alla.»
«Mis mõttes?» imestab Alleaa.
«Nimed sihukesed,» itsitab Heldur asjalikult. «Kalasadam oli vanasti vaene kant. Eks nimesidki jagatud vastavalt sellele. Pürstisadamas on kõige uhkemad nimed, mõned kogunisti võõrkeelsed, aga siin olid odavad libud, kalahais ja purjepaikajad. Vaene rahvas… Aga kuningas Eefraim I Pikksukk elas siin oma vanaduspäevil. Võõrastemaja pidas. Nüid on tema järgi tänav.»
«Kuningas Eefraimi?»
Peene häälega Heldur kaldub naerdes küündimatutesse kõrgustesse.
«Ei,» ütleb Irma asjalikumalt. «Neegriikalduse.»
«Olemegi kohal,» piiksub Heldur. «Noh, mis, nüüd on siin bürood ja pangad. Kõik on minevik. Nime’ omma õnnõ jäänü’,» kasutab ta äkitselt ugandit.
Seisame oma soomustaksoga pisikesel pimedal väljakul, mida ümbritsevad erineva kõrgusega modernsed hooned. Klaasist aknad peegeldavad kuuvalgust. Kõik uksed on õieli ja pimedusest pungil. Heldur lülitab autotuled välja. Peaksime õue astuma, aga kuidagi ei tihka. On tunne, nagu piidleksid meid pimedast tuhanded silmad. Kusagilt nurga tagant vilksataks nagu apelsinikarva vari.
Viimaks ei pea Irma pingele vastu. Ta rebib autoukse lahti ja tormab hoonesse. Pimedas tuleks nagu apelsinikarva laike juurde. Mis meilgi siin enam passida. Liigume pundis hoone poole. Habekakk ei laula ega vilista, lihtsalt plõksib vaikselt keelega. Helduri betoonjalgade ast kajab nagu kahuripaugud majadelt vastu. Süda taob kurgus ja kohutav kalakärsakas tahab hinge matta.
Alleaa pigistab mu kätt ning sosistab pelgalt hingeõhuga: «Nägid?»
Vaatan osutatud suunda. Nurga tagant hiilib meie poole mingi apelsinikarva kogu. Sööstame hoonesse ja litsume ukse kinni. Me ei näe, kus on Irma. Äkki patsatab miski vastu ukseklaasi. Tõmbume Alleaaga instinktiivselt eemale. Mehed seevastu seisavad paigal kui müür. Veel üks platsatus… Ja kolmaski. Läbi klaasi ning pimeduse vahivad meile näkku näod, mis polegi näod… See on pigem kui mass valget kitti, millesse on vajutatud mustav munakujuline suu ja kaks pisikest silmaava. Neil kõigil on seljas apelsinikarva kapuutsidega tormikuued.
«Mis, kurat, need veel on?» pärib Alleaa ärevalt.
«Mis? Kus?» küsib Habekakk.
«Nood, seal, klaasi taga.»
«Ma ei näe ju.»
«Ah, nüüd sa siis jälle ei näe… Lülita oma silmad siis kõrvast sisse!»
Habekakk turtsatab: «Ennekuulmatult loll jutt. Ükski pime ei saa oma nägemist sisse lülitada! Saati veel kõrvast.»
Läbi klaasi hakkab meieni kostma kummaline kähin. Teritame kõrvu.
«Näolised… Näolised… Näolised…»
Näib, nagu viipaksid olendid kohugi pimedusse.
«Nüid on asi ikke peris habras,» piiksatab Heldur äkki.«Mismõttes?»
«Need on mol’od.»
«Misasjad?»
«Mol’od.»
«Mol’od – arvatavalt süvamerelist päritolu inimesesarnased olendid, kes võivad tegutseda rannikualadel, ööpimeduse katte all,» saab ka Habekakk nüüd tagasi oma elementi. «Nende peamine eesmärk on otsida inimesi ning eraldada neilt näod.»
«MIDA nad inimeste nägudega teevad?» küsib Alleaa.
«Nad koguvad neid, ladustavad need vanadesse laevavrakkidesse ja kasutavad inimeste nägusid juhul, kui neil on tarvidus õhtutundidel kuival maal sisseoste sooritada või ööklubides käia.»
Mol’osid koguneb klaaside taha veelgi.
Alleaa vahib neid õõvastusega.
«Kas sa tahad öelda, et ma võin olla mõne SIHUKESEGA ööklubis tantsinud?»
«Vägagi