Hetkega kukutan end kruusasele liivale ja sirutan kroku poole käed.
«Rosalind, Roosikene, Linnukene, kust sa nüüd siia said?»
Habekakul on suu mingit adrut täis, mida ta nüüd välja puristab. Heldur on üldse vist väikese jutuga, Irma ei oska midagi öelda.
«Oled sa hull või?» karjub Alleaa Helduri peast. «Tule ära sealt, jookse sikksakki, ära puutu seda looma! Kas sa ei tea, et nad on ohtlikud?»
«Linnu pole kellelegi ohtlik.»
Krokodill nuusib mu kätt ja hõõrub end usaldavalt selle vastu.
«Vaata nüüd ise!»
«Sa tahad öelda, et tunned seda türannosaurust?» küsib Alleaa uskumatult.
«Muidugi! Roosikene on harilik küünekrokodill. Ta elas kunagi Imre voodi all. Siis, kui ta veel pisike, roosa ja abitu oli.»
«Ahhaa, küünekrokodill!» huvitub Habekakk. «Seda haruldast isendit tahaksin ma oma silmaga näha. Peaks vist nägemise hetkeks sisse lülitama.»
Mees keerab oma vasakut kõrva sada kaheksakümmend ja pool kraadi, tõstab siis prillid laubale ning kummardub Roosikese kohale.
«Kui küünekrokodillid sünnivad, või õigemini kooruvad, on nad täiesti paljad ja roosad. Teised krokodillid suhtuvad neisse seetõttu äärmiselt halvasti. Neile saavad osaks mõnitused ja alandused. Seepärast peab pisike küünekrokodill endale kiiremas korras soomused hankima. Kuna ükski olevus vabatahtlikult oma soomustest ei loobu, asuvad küünekrokodillid elama väikeste laste voodite alla. Taoliste krokodillide eesmärgiks on hankida lastelt varbaküüsi, iseäranis hinnalised on loomulikult suure varba küüned, nende katvuse pärast. Hm, antud isendil on kuklapiirkonnas roosakas triip. Kas ei jätkunud peremeeslapsel piisavalt küüsi või kasvas krokodill vanadest küüntest õnnetult välja.»
«Ei seda ega teist. Imre sai liiga ruttu suureks ja tema küüned ei kinnitunud enam hästi Linnukese kaelale.»
Rosalind lausa röhib õnnest, olles nii rohkest tähelepanust silmnähtavalt meelitatud.
«Ahhaa, ka see seletab muidugi asja… Ent nüüd pean ma taas oma silmad välja lülitama,» teatab Habekakk ja käänab taaskord oma vasakut kõrva.
«Miks te siis kogu aega oma nägemist sees ei hoia?» tunneb Irma huvi.
«Harimatu küsimus,» turtsatab Habekakk. «Sisseja välja lülitamine on põrgulikult valus.»
«Ei, ma mõtlen, MIKS te kogu aeg oma silmi sees ei hoia?» uurib Irma edasi.
«Kulla proua, ma kulutaksin oma limiidi läbi, kui ma silmi pidevalt sees hoiaksin, pealegi pärsiks see oluliselt mu teiste meelte toimimist. Ning lõpetuseks: oleks ju kirjeldamatult narr käia ringi, vasak kõrv peas, jalad ülespidi. Ma olen lugupeetud kodanik. Mida inimesed must niimoodi arvaksid?»
«Võin ma siit alla tulla?» tunneb Alleaa ettevaatlikult huvi. «On see ikka kindel, et see elukas ei hammusta?»
«Kulla preili,» seletab Habekakk nagu lapsele. «Küünekrokodillid toituvad peaasjalikult konnadest, ent vahel võivad nad õnneks võtta ka mõne sea, juhul, kui see juhtub lähedal olema»
«Aahah,» teeb Alleaa ja hakkab Heldurilt maha ronima.
«Muidugi, tarvitavad küünekrokodillid teatud tingimustel ka inimjäsemeid…» jätkab Habekakk.
«Novot, novot, seda ma kartsin,» on Alleaa taas Helduri peas tagasi.
«Aga SELLISEL juhul peavad need olema eelnevalt AMPUTEERITUD! Varem peeti vahel küünekrokodille jäsemete utiliseerimise tarbeks kliinikute juures. Äärmiselt barbaarne komme minu arvates!» lõpetab Habekakk. Alleaa ronib üliettevaatlikult Heldurilt maha.
«Noh, Linnu, kus siis Imre ise on?»
Küünekrokodill haugatab. Tema haugatuse peale kustuvad viimsedki linnatuled, mis senini Joodikute merd ja randa kuidagi valgustasid. Veidikese aja pärast lülitab end viivitusega sisse kuu, aga küünekrokodill Rosalind on selle aja peale tundmatusse kadunud. Ma tõesti ei taipa… Kas Imre on ise ka selles linnas ja kui, siis millises olekus? Tööl ta igatahes olema ei pidanud ju.
«Kalasadamas on vist tulekahju,» piiksub järsku Heldur täiesti ebamehelikult ja asetab Irma liivale.
«Kas siin on mingi kalasadam?» pärin.
«Muidugi,» viiksub Heldur uhkusega. «Meil on merelinn. Siin on igasugu sadamaid. On Kalasadam, on Sajusadam, Köiesadam, Rööpmesadam, lisaks veel moodsad õuna- ja banaaniterminalid.»
«Mis sa ütlesid praegu, Heldur? Kalasadamas on tulekahju?»
«Loogiline ju. Angerjad lülitusid välja. Ja tuul kannab merelt kalapraadimise lõhna.»
«Oh taevas, oh taevas!» hädaldab Irma. «Ma pean kohemaid sinna saama!»
«Ehhee, ma arvan, et antud hetkel pole see kuigi mõistlik mõte,» arvab Habekakk. «Igati targem ja ohutum oleks siinsamas hommikut oodata ning koidikul teele asuda.»
«Ei-ei-ei. Mitte mingil juhul!»
«Irmal on Kalasadama kandis tütar ja lapselaps,» piiksub Heldur oma betoonjalgu vaevaga liivast välja venitades.
«Austatud proua Irma, ma toonitan veelkord, et antud tingimustes pole see kõige ratsionaalsem käitumine,» püüab Habekakk selgitada, ent Irma ei kuula.
«Persse see ratsionaalsus!» röögatab ta. «Kui teie ei tule, lähen või üksi!»
Ja Irma asub südilt rannapromenaadi poole teele.
«Me ei saa ju tal niimoodi üksi minna lasta,» sõnab Alleaa.
«Teie vaatepunkt on ilmselt tõene,» nõustub ka Habekakk viimaks. «Aga ma olen hoiatanud, et meid võivad seal ees oodata ÄÄRMISELT ebameeldivad seiklused.»
«Kuulge, ma viin teid oma autoga ära,» piiksub Heldur. «Irma, oota, pea kinni,» röögatab ta järsku nagu udupasun. Hüütav tardub ja potsatab kivile maha. Sumpame läbi märja liiva Irma juurde. Naine on pea kätele vaotanud ja soiub vaikselt.
«See on uni, see on uni…» leelutab Irma tasakesi nagu Alleaa tunde tagasi, kui me ta leidsime.
«Muidugi on see uni,» piiksub Heldur ja tõstab Irma sülle.
«Aga see pole ainult minu uni,» ahastab naine. «See on tema uni ka… Ja tema!» osutab ta meie peale.
«Lubage toonitada, et minu oma siiski mitte,» tähendab Habekakk.
«Novot. TEMA oma mitte. Aga kuidas sinuga on, Heldur? On see sinu uni ka? Või ei ole?»
«Kust mina tean. Ma olen ju enamus aega peaasjalikult vee all. Harva, kui üles tulen. Kust mina oskan öelda, kas uni on siin või mere põhjas. See oli üldse üks õnnelik juhus, et joodikutsunami mind välja tõi, muidu oleksin seal all edasi old ja töötand. Viimati käisin maa peal puhkusel pool aastat tagasi. Hehee, pidin kannaga jää sisse augu peksma, et välja saada. Ei, tore puhkus oli! Uisutamas käisin ja kelguga lasin kellatornist alla!»
«Aga mina ei taha olla kellegi teisega koos samas unes,» ajab Irma edasi. «Tahan, et mul oleks oma isiklik uni ja et ma saaksin ennast sellest üles äratada.»
«Oh, see on tehniliselt üsna lihtne,» asub Habekakk taas teoretiseerima. «Sa kas programmeerid end enne und mingil konkreetsel ajahetkel üles ärkama või tarvitad seks otstarbeks äratuskella.»
«Palun, lõpetage,» soiub Irma. «Heldur, ütle talle, et ta lõpetaks.»
«Ei. Ärge nähke vaeva, ma võin lihtsalt laulda ka,» konstateerib Habekakk solvunult ja hakkab vilistama mingit üpris ebamäärast viisi. Irma tihub. Mina mõtlen Imrele.
«Kuule, Heldur, kas nende betoonjalgadega on raske elada?» küsib Alleaa.
«Eks ma ole nondega lapsest saati ühes old. Mis ma oskan kosta. Jooksus ma pole kunagi kibe käsi old, aga kaugushüppes… Ohohoo! Noorte tšempion olin! Vat niiviisi. Aga jalgrattasõitu ei saandki selgeks. Kõik pedaalid lagunesid kohe ära