Direktor. Ühe turu erastamise lugu. Andres Anvelt

paari nädalat sisseelamist kutsus Tema ta jälle personaalselt välja ning tundis huvi, kuidas Toomasel ka läheb, kas on mingit abi vaja ja kas asi hakkab selgemaks saama. Toomas ei olnud kade ka põrutama, et kogu süsteem venib nagu tatt ning sellise tempo juures ei saa ta kuidagi aru, kuidas lumi linnatänavatelt üldse sügiseks ära koristatud saab.

      Tema oli selle peale ainult muhelenud ja arvanud, et sellega küll ei peaks Toomas oma pead vaevama. Küll lumi kaob koristusfirma või jumala abiga. Toomase asi on mõelda sellele, kuidas Erakonda edasi arendada, liikmeskonda suurendada ja olemasolevat kinnistada. See kõik vajab ressurssi ja koostöös linnarahvaga on võimalik seda saavutada kõige paremini.

      Toomas ei hakanud sellele vastu vaidlema ning uuris oma rolli sellise ressursi kasvatamises. Selle peale piidles Tema teda kaua silmanurgast ja soovitas siis olla lihtsalt avatum ja suhelda rohkem nende inimestega, kellega suhtlemine käib tema tööülesannete ehk linnavara erastamise valdkonna hulka, seista nende murede eest linnavalitsuse istungitel ja küll ta näeb, asjad hakkavad arenema ise.

      Seda juttu võttis Toomas tõsiselt ja järgmisel päeval seadiski ta sammud oma ühe peamise kliendi ehk turu direktori juurde. Sekretär oli viisakalt ette helistanud ning leppinud talle kokku kohtumise. Toomas küll tundis varasemast ajast põgusalt Direktorit, kuid tänane külaskäik toimus täiesti teises formaadis, see oli nagu uus tutvumine – ühelt poolt linna suurimat turgu erastav Direktor ja teiselt poolt selle erastamise eest vastutav abilinnapea. Turule jõudes võtsid ta väravas vastu ilusas ja korrektses vormis turvamehed, kes küll vigases, kuid ikkagi eesti keeles Toomase turu keskmes asuvasse ülimaitsetusse peamajja ehk südamesse juhatasid. Maja oli kaetud roosa kahhelkivi ja osaliselt mingi veel koledama ruudukujulise moodustisega. Rohked tumedad plekid sellel tuletasid Toomasele meelde täpilist, tselluliidikihi all vohavat rasvunud tagumikku.