Ants Antsonile silma hakata. Ta andis tol ajal seal tunde. Seda aga ei juhtunud. Hoopis koolis läks kitsaks. Mõned asjad jäid seetõttu ka õppimata. Mõnele jäi ilmselt mulje, et olen laisk. Pealegi käidi mulle väga visalt peale, et valiksin suveala. Mina aga põgenesin endiselt, kui vähegi mahti oli, uisutama.”
Erika Salumäe, 1990
“Kiiruisutamine ja jalgrattasport on väga lähedased alad. Mõlemal alal on edu saavutanud paljud sportlased, sest lihasgrupid, mida neil aladel vaja, on ühed ja samad. Kunagi ju nii tehtigi, et suvel sõideti ratast, talvel uisutati. Alles viimastel aastatel, kui spordialad on aastaringseks muutunud, hooajad pikenenud, tuli sportlastel hakata valikuid tegema. Kõik on muutunud professionaalsemaks ja sellepärast tuleb teha enda jaoks valikuid. Tippsport on amet.”
Erika Salumäe, 2006
“Ants Antson oli mulle spordiideaal, kuni tuli Aavo Pikkuus. Siis kleepisin rattaruumis Pikkuusi pildi seinale ja olin eriti õnnelik, kui sain tema autogrammi oma mütsinokale.”
Erika Salumäe, 2004
“Mäletan, kuidas Elvas Richard Antoniga uisurada korras hoidsime. Ega tal suurt abilisi olnud. Mina käisin peaaegu iga päev rajalt lund rookimas. Antonil oli alati hea meel, kui mind tulemas nägi: teadis juba, et abiline tuleb.”
Erika Salumäe, Eesti Spordileht, 2003
“Tallinna spordiinternaatkoolis oli Erika vaid aasta. Too pealinnareis kodustele ei meeldinud. Juhtus nii, et kaheksanda klassi lõpueksamite asemel võttis tütar telgi ja läks metsa elama. Koolikaaslased, need vähesed, kes asjast teadsid, hakkasid talle sinna söögipoolist tooma…”
Aare Kreilis, raamatus “Viraaž, Erika Salumäe lugu”, Tallinn 1991
“Siis vaevalt küll keegi oleks selle peale tulnud, et temast jalgrattur saab. Aga vundamenti oma sportlasekarjäärile ladus ta alateadlikult kõikjal. Mind hämmastas, et ta oli tohutult mitmekülgne. Kord läksime tiiru VTK norme proovima. Nagu püssi kätte võttis, laskis lamadesharjutuses kas 95 või 96 silma. Mäletan, et ükskord sattus ta mingil võistlusel kuulsa heitja-tõukaja Helgi Partsiga ühte jooksu. Ja võitis. Sport oli talle justkui mingi teine elu, võibolla rohkemgi.”
Treener Heldur Uusen, 1989
“Salumäe andis endast varsti märku uuel alal – VTK mitmevõistluses. 1978. aastal kaitses Eesti koondise värve Jerevanis peetud N Liidu meistrivõistlustel. Aga järgmisel aastal avaldas tütarlaps teiste kaudu treener Jüri Kalmusele soovi minna rattatrenni.”
Tiit Lääne, raamatus “120 aastat jalgrattasporti Eestis”
“On 11. september 1978. Pealkirja all “Massilisus + meisterlikkus = VTK mitmevõistlus” võtab Spordileht kokku äsjased Eesti meistrivõistlused. Teatatakse, et üldvõitja karika viivad endale Tartu rajooni ja Tallinna esindused. Tartumaa edusse on oma osa andnud ka III vanuseastme hõbemedaliomanik Erika Salumäe. Eesti meistrist tallinlanna Tiina Parsi summa oli 133 punkti, provintsineiu kogus 123 punkti. Niisiis on Erika juba teist korda Eestis VTK-pjedestaalil.”
Aare Kreilis, raamatus “Viraaž, Erika Salumäe lugu”, Tallinn 1991
Pealinnas märgati kireva kombinesiooni järgi
“Teistelt kuulsin tema soovist tulla rattatrenni. Mäletasin teda uisutamise ajast hästi, mul polnud tema tuleku vastu midagi. Aga alles sügisel 1979 tuli ta lõpuks trenni. Tahtmine oli tal hirmus, kolm korda päevas tegi trenni. Samas polnud elutingimused sugugi kerged. Teistega ei andnud võrreldagi.
Oskused olid tal aga juba siis head. Mäletan, kuidas rattabaasis võidu ratastel seisti. Erika seisis kohapeal tund ja viis minutit, poisid ei saanud poolt tundigi täis.”
Esimene treener Jüri Kalmus, 2006
“Kui ma jälle täiesti tühi olin, võtsin kätte ja läksin baasi. Lakke riputatud rataste all võimlemismattidel magasin öö ära. Nii elasin nädal aega. Jüri (treener Kalmus – toim.) andis talonge, kuidagimoodi sain kõhu täis. See viimane on küll uhkelt öeldud – mis täis nüüd aga… Arstid ütlesid hiljem, et mul natuke isegi vedas – hambad jäid suhu, kuid igemed said kannatada.
Sel ajal ma enam haiglas ei töötanud. Jõudsin arusaamisele, et meditsiin ei ole siiski minu ala. Asi sai päris selgeks siis, kui ühel mehel jalg amputeeriti. See visati mulle mingi verise nartsu sees hooletult kätte ja öeldi, et viigu ma pamp katlamajja ära. Läksin justnagu purjus. Samas tundsin selgelt, kui raske on tegelikult inimese jalg, mille mina pean nüüd tulle heitma. Järgmisel päeval võtsin lõpparve.”
Erika Salumäe Aare Kreilise raamatus “Viraaž, Erika Salumäe lugu”, Tallinn 1991
“Ratturiteed alustas Erika maanteeratturina ja saavutas seal kohe edu, ka üleliidulisel areenil. 1980. aasta sügisel käis ta esmakordselt võistlemas Tallinna trekil ja näitas kõigile selga.
Erika oli siis veel maaspordiühingu Jõud liige. Käisin sügisel talle toetust küsimas, aga ei antud. Öeldi, et pole tulemusi ja Jõud trekisõiduga ei tegele. Järgmisel aastal meelitati ta juba Kalevisse.”
Esimene treener Jüri Kalmus, 2006
“On 1980. aasta sügis. Kunagi Tartu rajooni laste ja noorte spordikooliga uiskudel tutvust teinud tüdruk on jõudnud ringiga tagasi treener Kalmuse juurde, nüüd juba pärisharjutajate gruppi. Vahepeal on ta töötanud Nõo sovhoosis abikunstnikuna ja ka jalgrattasõitu proovinud. Lihtsalt seepärast, et iga-aastasel eri süsteemide spartakiaadidel toimus maikuus ka naiste rattasõit. Tulnud siis ükskord spordimetoodik Vello Kade ja toonud uhiuue võidusõiduratta. Ise ei olnud kokkupanemisega tuttav ning kutsunud treenijad-poisid appi. Erika saanud “võiduka” endale, sest kolhooside-sovhooside võistlused olid ukse ees. Treenida oli “esietenduseni” aega paar nädalat. Pärast naiste eraldi- ja ühisstardist sõidu võitmist teinud keegi irvhammas ettepaneku, et laske tüdrukul ka meeste klassis kaasa teha. Lubati, ning Erika ei jäänud tolles sõiduski punktideta…”
Aare Kreilis, raamatus “Viraaž, Erika Salumäe lugu”, Tallinn 1991
“Moskva olümpia-aasta kevadel harjutas Erika juba väga tõsiselt. Sel ajal ta kogeski sportlaseks saamise valu. Veendus, et tahtmise korral on võimalik 2-3 korda päevas harjutada. Vahel oli teda lausa kõhe üksinda Elva-Tartu-Sangla-Rannu-Elva ringile lasta. Paljugi, mis kaheksakümne kilomeetri jooksul võib juhtuda. Mõnikord halva ilmaga keelasin teda seda teekonda ette võtmast. Pärast kuulsin, et tüdruk oli ikka ringi ära teinud. Nii et kuulekusega ta just alati ei hiilanud.”
Esimene treener Jüri Kalmus, 1990
“Kui Erika Salumäe ametiühingute üleliiduliste meistrivõistluste starti läheb, on tema treener-assistendiks Väino Treksler. “Ei tea, kas ilm on vahepeal jahedamaks läinud või tulevad külmavärinad lihtsalt pabistamisest,” tunnistab hiljem ise pedaale tallanud Jõu treener avameelselt, kui on Erikale sõnad peale lugenud. Ilm on aga soe nagu enne. Ent esimese nii tähtsa võistluse alguses peabki rambipalavik olema.
Hakatuseks rabab elvalanna asjatundjaid sellega, et tuleb 500 meetri paigaltstardist sõidus pronksmedalile. Aeg 40,40 sekundit. Talle suudavad vastu seista vaid viis-kuus aastat trekisõitu harjutanud Trudi noorikud – Galina Navduševitš 39,70 ja Valentina Gorbunova 39,77-ga.”
Aare Kreilis, raamatus “Viraaž, Erika Salumäe lugu”, Tallinn 1991
“Pirita trekil vaadanud treener Stanislav Solovjov Salumäed ja öelnud: “Kui ilus kirev kombinesioon. Kust see on saadud? See oli Erikal enda õmmeldud ja torkas vaesel ajal tõesti silma. Aga Kalmus juhtis tähelepanu ka tüdrukule, kes riiete sees.
Ja siis nähti Erikas esmakordselt tulevast võidusõitjat. See oli 1981. aasta mais, kui Salumäe ületas trekil ühe Merike Metstaki Eesti rekorditest.”
Tiit