elu, omad sõbrad. Emale see ei meeldigi, et ma enam kogu aeg tema juures kodus ei passi. Halab, et ma hakkavat temast kaugenema, et me pole enam nii lähedased kui varem. No mis asja? Peangi jääma ainult tema sabas sörkima või? Tema tahaks jah, et me samamoodi pidevalt koos jalutamas käiksime ja õhtuti telekat vaataksime nagu siis, kui ma väiksem olin. Ja kui ma selle asemel Eeva, Merilini ja Dagnega välja lähen, on ta kurb ja pahane.”
Olin natuke kade, et Saara omale nii lähedased sõbrad on leidnud.Teadsin küll juba foorumist, et tal on sõpru – ta oli mitu korda maininud, kus ta nendega koos käis või mida tegi. Ja ometi olin vist kuskil südamepõhjas ikkagi lootnud, et ta on peaaegu sama üksildane kui mina. „Räägi nendest tüdrukutest,” palusin kerget pettumust alla surudes. „Millised nad on?”
„Nad on ägedad. Näevad head välja, nad on julged ja nendega on lõbus. Käivad igasugustel huvitavatel üritustel ja pidudel… Kutsuvad vahel mind ka kaasa, aga no mu lollakas ema ei luba ju.Tema arust olen ma liiga noor. Kuigi…” Saara tegi kavala näo pähe. „Ühe korra olen ma välja hiilinud. Ema läheb nii varakult magama, mingi nats pärast kümmet juba. Ja uni on tal sügav. Korra ma siis tegingi, nagu läheks tubli lapse kombel vara magama, ja siis kui ema toas kõik vaikseks jäi, panin ennast valmis ja hiilisin salaja uksest välja.Ta ei kuulnud mitte midagi!”
„Lahe,” ahhetasin. „Kus te käisite siis? Ja kuidas sa tagasi said?”
„Merilinil olid vanemad paariks päevaks ära sõitnud ja tema juures oli väike pralle. Mitte midagi suurt, lihtsalt mõned nende sõbrad olid seal. Niisama chill. Aga nad kogunesid alles pärast kümmet sinna ja ma teadsin nagunii, et emale pole mõtet rääkidagi – see minestaks ära, mis sest et oli reede õhtu. No ja tagasi tulin jala, Merilin ei ela minust üldse nii väga kaugel.Ta vend saatis mu koju, et oleks julgem minna.” Viimase lause peale tõmbus Saara näost punaseks ja jäi vait. Ma ei öelnud viisakusest midagi, ootasin, et ta ise jätkaks.
„Tal on lahe vend,” ohkas Saara lõpuks. „Rasmus on nimi, tal on tume siilipea ja hästi tumedad suured silmad. Selline vaiksem poiss.Aga ta on peaaegu kaheksateist ja tal on oma tüdruk olemas, nii et minul pole siin loota midagi.”Ta naeratas mõrult.
„Hmm. Nojah, aga ikkagi sul veab, et sul on nii lahedad sõbrad.”
„Seda küll. Ehkki, jah, päris kõigest ma nendega ikkagi rääkida ei saa.” Saara ohkas, kägardas tühja friikatepaki burgerikarbi sisse ja lükkas sinise kandiku endast eemale. „Emast näiteks. Sa ei kujuta ette, kui häbi mul sellise iidvana kanaema pärast on! Ma pole kellelegi julgenud rääkida, milline ta on, kuidas ma kuskile minna ega midagi teha ei tohi. Mul oleks tüdrukute ees nii piinlik… Sellepärast ma seal foorumis käingi, et seal keegi ju ei tea, kes ma olen, ja saab vabalt kõik ära rääkida.”
„Mul samamoodi,” kostsin ohates. „See on ainuke koht, kus saab asju arutada, kuigi ega ma oma emast seal väga rääkima ei kipu.Aga näiteks raamatutest on seal väga mõnus teistega rääkida, nendega, kes ka loevad.”
Saara noogutas. „Nojah, vat see on teine asi, millest ma nende kolmega väga rääkida ei saa. Nad pole erilised lugejad, sinna luuleõhtule sattusid ka ainult sellepärast, et üks nende klassiõde esines seal ja nad tulid lihtsalt vaatama, mis värk on. Sellepärast ma mõtlesingi, et oleks tore sinuga kokku saada. Et meil oleks nii paljust rääkida. Sinuga on nagu teistmoodi, sul on endal ka emaga jamad ja ma ei pea enda oma pärast nii palju põdema. Sa saad aru.”
„Muidugi saan,” tunnistasin. „Ja mulle väga meeldib sinuga rääkida.”
„Mulle ka,” kinnitas Saara õhinal. „Kuidagi kergem hakkab… Kuule, aga räägi nüüd sina, ma olen nii palju laterdanud juba. Kuidas sul emaga on nüüd?”
Olin vahepeal Saara muresid kuulates enda omad peaaegu ära unustanud, nüüd aga tuli eelmisel õhtul ukse taga kuuldu valusalt meelde. „Emaga on ikka päris kehvasti,” laususin nukralt. „Eile küpsetas ta mulle pannkooke ja mõtlesin, et asi hakkab paremaks muutuma, aga siis…” Rääkisin Saarale lühidalt, mida olin kuulnud. Kui olin lõpetanud, vangutas ta kurvalt pead. „Oeh, ma ei oskagi sulle mingit nõu anda, see on nii jube lugu. Palju hullem tegelt, kui minu ema case. See võib ikka õudne olla küll, kui järsku jääd niimoodi vigaseks. Minu emal pole häda midagi, aga lihtsalt vingub ja viriseb, et ma „ei taha temaga enam üldse aega veeta”. Nagu see sundimine ja vingumine mind seda tahtma paneks!”
Mõtlesin endamisi kurvalt, et mina oleks oma emaga suurima heameelega tahtnud igasuguseid asju koos teha, ainult et mul polnud see kuidagi võimalik.Välja ütlema ma seda aga ei hakanud, sest Saara oleks võinud solvuda. Selle asemel viisin jutu mujale ja küsisin, mida ta viimati oli lugenud. See oli hea lüke, sest Saara muutus otsekohe rõõmsamaks ja hakkas jutustama kolmest raamatust, mille ta eelmisel päeval oma kooli raamatukogust oli võtnud. Neist ühte, „Marley ja mina”, oli ta juba lugema hakanud ja rääkis, et see pidi olema üks naljakas ja äge raamat perest, kes endale kutsika võtavad. Olin aga ise ka seda lugenud ja seepärast teadsin Saarat hoiatada, et lõpp tuleb küllaltki kurb. Raamatud oli hea jututeema ja me lobisesime nendest ikka kohe päris kaua. Nii kaua, et kui ma ühel hetkel kella vaatasin ja nägin, kui palju see juba on, hakkas mul väga kahju. „Pean täna õe lasteaiast ära tooma,” ütlesin ohates. „Kasuisal pidi tööl natuke kauem minema. Aga me näeme ju ikka veel?”
„Muidugi,” naeratas Saara. „Jube kurb, et juba minema pead!”
Kurb jah, aga midagi ei olnud parata. Me kallistasime kergelt, lubasime kirjutada ja helistada, ja lahkusime siis Hesburgerist üks ühele, teine teisele poole.
Bussiga Kaisa lasteaia poole sõites oli mul üle pika aja tõeliselt hea tuju ja kerge olemine. Ma poleks eluilmaski osanud arvata, et Saaraga koos nii tore võib olla. Kogu koolijama oli peast läinud ja kodused mured tundusid kah hoopis pisemad kui enne, nüüd kus olin saanud neid kellegagi jagada. Mul oli nüüd järsku sõbranna! Sõbranna, kellega oli nii huvitav ja lahe rääkida ja kes tahtis just minuga veel kokku saada, ehkki ta suhtles ise ka nende kolme keskkoolitüdrukuga, kes ilmselt olid sada korda põnevamad inimesed kui mina…
Bussiakna vastu krabistas järjest kõvemini vihma, aga mina olin rõõmus ja rahul.Tol hetkel oli mul tunne, et kõik jamad võivad nüüd, pärast Saaraga tutvumist kuidagi iseenesest ära laheneda. Paraku nägin juba samal õhtul, kui rumal ja lapsik selline mõtlemine oli olnud.
5
Olin hommikul jätnud emale köögilaua peale kirja, et saan pärast kooli sõbrannaga kokku ja tulen seega natukene hiljem, aga toon Kaisa kindlasti ilusti lasteaiast ära, nii et ärgu ta üldse muretsegu. Kui õega koju jõudsime, polnud ema kuskil näha ja magamistoa uks oli kinni, sellest järeldasin, et ega ta muretsenudki, vaid küllap magas päeva jälle lihtsalt maha.Tegin Kaisale ja endale mõned võileivad, mis said üsna hädised selle tõttu, et külmikus polnud peale mõne kuivanud juustuviilu, pooliku mahla, paari tomati, munade ja või mitte midagi söödavat. Saia vähemalt jätkus ja ma mõtlesin, et seda võib ju ka munaga praadida, kui kõht natukese aja pärast tühjemaks peaks minema. Ja ehk tuleb ka Marko varsti koju ja toob poest midagi head.
Magamistoa suletud ust vaadates muutusin jälle kurvemaks. Nii oleks tahtnud emaga rääkida sellest, kui toreda tüdrukuga ma täna tuttavaks olin saanud. Äkki on ta siiski ärkvel ja loeb näiteks midagi? Võib-olla saaksime siis ikka natuke juttu ajada? Ettevaatlikult paotasin ust. „Emps? Kas sa magad?”
Ei mingit vastust. Ma pistsin pea ukse vahelt sisse. Ema lebas kõhuli voodil päevateki peal ja näis esmapilgul lihtsalt kõige tavalisemat und magavat, nii et ma oleksin äärepealt ukse uuesti kinni tõmmanud, kui poleks märganud väikest sinist tabletipurki, mis poolenisti tema padja alla oli peitunud. Paar valget tabletti vedeles ka teki peal. Külm paaniline hirm uhtus must üle, sest ema polnud kunagi mingeid rohtusid tarvitanud, see purk ei saanud seal lihtsalt niisama olla. „Emme?” Ma tormasin ta juurde ja hakkasin kõigest jõust raputama. „Emme, mis sa tegid? Mida sa nüüd ometi tegid?!”
Isegi oma täielikus paanikas sain ma aru, et ema siiski ei ole surnud, vaid hingab raskelt. Kiirabi! Just sinna tuli mul nüüd kohe helistada, ehk saavad