Igavesti sõbrad. Ketlin Priilinn

ikka on ta nõus seal haiglas kellegagi rääkima,” avaldasin arglikult lootust. „Midagi tuleb ju ette võtta, et ta rohkem sihukest asja teha ei üritaks.”

      „Loomulikult. Sa oled hea tüdruk, Stella.”

      „Mis mul muud üle jääb.Tuled sa varsti koju?”

      „Mm, jah. Mingi aja pärast.” Selle ebamäärase lubadusega meie vestlus lõppeski.

      Üritasin veel natuke telekat vaadata, klõpsisin kanaleid, aga kuskilt ei tulnud midagi huvitavat ja ega ma nagunii poleks olnud suuteline keskenduma kah. Kaisa ärkas ka varsti üles ja hakkas uniselt virisema, nõudes küll emmet ja küll issit.Tegin talle selgeks, et kumbagi pole hetkel kuskilt võtta ja seepärast tuleb tal minuga läbi ajada. Eriti õnnelik ta selle üle ei paistnud olevat, aga päris jonnima ja kisendama õnneks ka ei hakanud. Nõudis hoopiski veel süüa ja nii ma praadisingi meile mõlemale munaga saiu – muud polnud ju midagi võtta. Mul olid tegelikult oma taskurahast veel mõned mündid alles, aga poodi poleks nagunii viitsinud minna. Pealegi olin päris kindel, et Marko tuleb varsti ja toob miskit.

      Aeg läks, Markot polnud paraku aga kuskil. Ma pesin nõud ära, aitasin Kaisal kleepsuraamatusse taluloomade pilte kleepida ja kui kell sai üheksa, ajasin ta pesema ja voodisse. „Kus issi on?” nõudis ta, kui olin talle teki peale pannud. „Miks ta ei tule?”

      „Ju tal siis oli vaja kuskile veel minna.” Mida muud ma talle öelda oleksin osanudki? Mul polnud aimugi, kus Marko on, ja helistama ei tahtnud ka hakata – võib-olla ta mõtleski, et nüüd kus ema kodus pole, on hea aeg omale üks vaba õhtu võtta ja sõpradega välja minna. Mis see üldse minu asi oli? Ega ma ta naine või päristütar ei olnud.Tehku, mis tahab, mina saan üksi ka väga hästi hakkama. Kuigi, jah, Kaisast muidugi oli kahju. Kõigepealt viidi ema ära, nüüd on isa kah kadunud…

      Ega ma salata ei saa, et mures ma tegelikult ikka olin. Mõtlesin, et järsku juhtus nüüd temaga ka mingisugune õnnetus, sõitis emaga juhtunust vapustatuna autoga kuskile hunnikusse või keeras kellelegi ette või mis kõik veel võis olla… Filmides juhtus ju selliseid asju tihtipeale inimestega, kes äsja mingi koleda uudise olid saanud. Ei suutnud enam keskenduda, ja oligi kõik. Marko oli ka alati rääkinud, kui tähtis on autoroolis kõike tähelepanelikult jälgida. Oli ta seda praegu võimeline tegema? Kahtlane.

      Oma toas voodil lebades ja järgmise päeva ühiskonnaõpetuse tööks õppida üritades kujutasin juba ette, kuidas me Kaisaga kahekesi elama hakkame, kui Markoga peaks midagi juhtunud olema, ja mõtlesin, kaua me minu umbkaudu kolme euro eest süüa saaksime osta. Õppimisest kui sellisest ei tulnud muidugi jälle midagi välja. Olin kindel, et see töö läheb samuti aia taha.

      Kell oli üksteist läbi, kui mu silmad lausa vägisi kinni hakkasid tikkuma ja pea iga natukese aja tagant õpiku peale vajus. Seepärast leidsin, et oleks tark tegu ära magama minna, nagunii ei saanud ma ju hetkel midagi ei ema ega Marko heaks ära teha.

      Tulin parajasti vannitoast, kui Marko sisse astus. Õigem oleks vist siiski öelda – vaarus.Ta oli totaalselt juua täis, see oli kohe näha, sest ta ei seisnud ju õieti püstigi. Seinast tuge otsides tiris ta omal suure vaevaga jope seljast ja kingad jalast ning tema ümber hõljus vastik terav alkoholihais.Terve esik oli seda nüüd täis.

      „Tere, Stella,” pobises ta mulle ebamääraselt. „Sa ei magagi veel.”

      Ma seisin oma roosas kassidega pidžaamas keset esikut ja vaatasin Markot, oma haisvat ja kohmakalt lahtiriietuvat kasuisa. „Sa oled täis.”

      „Mis täis – istusin ühe sõbraga natuke aega pubis,” seletas Marko laulval häälel. „Jätsin auto tema poole ja homme lähen hommikul taksoga tööle. Sõber elab mu töökoha lähedal, see pole mingi probleem sealt pärast auto võtta.”

      „Kaisa ootas sind.” Ma pidin ennast vägisi tagasi hoidma, et mitte talle käratada: leidsid ka aja purjutada! Kas enda täisjoomine oli tähtsam emast, tähtsam Kaisast? Ma ei saanud lihtsalt aru – siiamaani olin Markot purjus peaga näinud vaid paaril korral, mingitel sünnipäevadel. Ja isegi siis ei olnud ta nii täis kui praegu, vaid lihtsalt natuke vindine. Mis mõttes temast nüüd järsku sihuke joodik oli saanud? Nüüd, kus mul ja Kaisal teda kõige rohkem vaja oleks olnud?