mõnda aega. Hakkasin arvama, et Lily oli vaadanud oma käekella ja näinud, et seansi lõpuni oli jäänud vaid mõni minut, ning otsustanud seetõttu selleks korraks lõpetada. Mul oli tunne, et teda polnud enam toas.
Ja siis ütles ta järgmist: „Mulle tuli meelde, kuidas ma internaadis kokku varisesin, kuidas keset ööd koridoris asunud telefoniautomaadist koju helistasin, lutikad sebisid florestseeruvas valguses ja mina nutsin hüsteeriliselt. „Palun, kas ma võin koju tulla, palun, kas võin koju tulla?” Ja mulle öeldi: „Ei, sa ei tohi koju tulla.” Siis läksid asjad aina hullemaks ja ma sundisin end internaati jääma. Aga midagi minus muutus. Mu kokkuvarisemine oli nagu sulatusahi ja see, mis seal ära põles, oli igasugune usk mu enda tunnetesse.”
Kuulasin ta meenutusi ja kuulsin ka tema unenägu, see tüdruk oli hädaohus, kuid keegi ei hoolinud – kus oli selle väikese tüdruku ema? Tema isa?
Lily jätkas: „Isegi nüüd on mul väga raske oma tundeid usaldada. Aga kui teie naerate, siis tean, et näete asju täpselt samamoodi nagu minagi – et teie poleks ei öelnud, teie oleksite lubanud mul koju tulla.”
Kuidas kiitus võib põhjustada enesekindluse kadu
Sisenedes ümber nurga eelkooli klassituppa, et oma tütar koju viia, kuulsin, kuidas abiõpetaja talle sõnas: „Sina oled kõige ilusama puu joonistanud. Tubli!” Paar päeva hiljem osutas ta veel ühele tütre joonistusele ja märkis: „Ohoh, sa oled meil ju päris kunstnik juba!”
Mõlemal puhul olin segaduses. Kuidas abiõpetajale selgeks teha, et eelistaksin, et ta mu tütart ei kiidaks?
Tänapäeval kiidame oma lapsi üsna ohtralt. Üldiselt arvatakse, et kiitus, enesekindlus ja akadeemiline sooritusvõime sõltuvad üksteisest, ent uuema aja uurimused näitavad muud – viimase aastakümne jooksul on mitmes teadustöös tuldud järeldusele, et lapse „targaks” kiitmisest talle koolis kasu ei tõuse. Tegelikult võib see panna ta isegi tegutsema alla oma võimete. Laps reageerib kiitusele sageli sellega, et jätab tegemise katki – miks uut pilti joonistada, kui oled juba „kõige paremaga” hakkama saanud? Laps võib ka tehtud tööd korrata – miks joonistada mingit uut pilti või teha seda uutmoodi, kui vanaviisi tehtu eest kiidetakse?
Nüüdseks kuulsaks saanud 1998. aastal 10–11-aastaste lastega läbi viidud uurimuses lasksid psühholoogid Carol Dweck ja Claudia Mueller lahendada 128 lapsel hulka matemaatilisi probleeme. Pärast esimese komplekti lihtsate ülesannete lahendamist kiitsid psühholoogid iga last tehtu eest ühe lausega. Mõnda last kiideti nende mõistuse pärast – „Sul läks väga hästi, sa oled väga tark.” –, teisi kiideti pingutuste eest –„Sul läks väga hästi, küllap püüdsid väga.”. Seejärel lasksid uurijad lastel katset raskemate ülesannetega korrata. Tulemused olid jahmatavad. Need õpilased, keda kiideti vaeva nägemise eest, näitasid üles suuremat soovi jõuda uute lahendusviisideni. Nad näitasid üles ka suuremat vastupidavust ja pidasid oma ebaõnnestumist ebapiisavast pingutusest, mitte mõistuse puudusest tulenevaks. Need lapsed, keda kiideti nende tarkuse pärast, olid ebaõnnestumise pärast rohkem mures, kippusid valima selliseid ülesandeid, mis kinnitasid seda, mida nad juba teadsid, ja osutusid ülesannete raskemaks muutudes vähem visadeks. Lõpuks andis elevus, mille tingis ütlus „oled nii tark”, maad üha suurenevale murele ning enesehinnangu, motivatsiooni ja sooritusvõime langusele. Kui teadlased palusid lastel oma kogemustest teise kooli õpilastele kirjutada, valetas mõni „tarkadest” lastest, näidates oma tulemusi paremana. Lühidalt, üks kiitust sisaldav lause oli kõik, mida oli tarvis nende laste enesekindluse purustamiseks – see tegi nad nii õnnetuks, et nad pidid suisa valetama.
Miks oleme nii pühendunud laste kiitmisele?
Osalt teeme seda seetõttu, et näidata, et erineme oma vanematest. Oma raamatus „Making Babies”, emakssaamise memuaaris, täheldab Anne Enright: „Vanal ajal – nagu me 1970ndaid aastaid Iirimaal kutsume – laitis ema oma last kogu aeg … „Ta on üks ahvipärdik,” võis ema öelda, või siis: „Väljaspool kodu ingel, kodus vanakurat ise,” või isegi mu lemmik: „See laps viib mu varakult hauda!” Kõik see kuulus lapsest suureks sirgumise juurde maal, kus igasugune kiitus oli tabu.” Muidugi polnud see ainult Iirimaale iseloomulik. Hiljuti ütles mulle keskealine londonlane: „Minu ema ristis mind selliste nimedega, mida ma oma laste puhul eales ei kasuta – nähvits, häbematu, varaküps ja eputaja. Nüüd, nelikümmend aastat hiljem, tahaksin emale hüüda: „Mis siis sellises väljapaistmises halba on?”.”
Nüüd aga kuulete igal pool, kus on väikeseid lapsi – olgu see kohalikul mänguväljakul, Starbucks’i kohvikus või eelkoolis –, taustal kiidukoori: „Hea poiss, hea tüdruk, sina oled parim.” Oma laste imetlemine võib ajutiselt tõsta meie enesehinnangut, kuna saadame sellega meid ümbritsevatele inimestele signaali sellest, millised imelised vanemad me oleme ja millised imetoredad lapsed meil on, ent lapse enesetunnetusele pole sellest eriti kasu. Püüdes nii väga oma vanematest erineda, teeme tegelikult suures osas sama, mida nemadki – jagame välja tühja kiitust samamoodi nagu vanem generatsioon jagas välja mõttetut kriitikat. Ja kui me teeme seda, et vältida mõtlemist lapsele, tema maailmale ja sellele, mida meie laps tunneb, siis väljendab meie kiitus lõpuks täpselt samuti nagu kriitikagi meie ükskõiksust.
Ning see toob mind tagasi algse probleemi juurde – kui kiitusega ei ole võimalik lapses eneseusaldust tekitada, siis millega on?
Varsti pärast seda kui minust sai psühhoanalüütik, arutasin eelpool kirjeldatut 80-aastase naise Charlotte Stiglitziga. Charlotte – Nobeli majandusteaduste preemia laureaadi Joseph Stiglitzi ema – tegeles Indiana osariigi loodeosas pikki aastaid lugemisõpetusega. „Ma ei kiida väikest last selle eest, mida ta peaks olema suuteline tegema,” ütles ta mulle. „Kiidan neid siis, kui nad midagi tõeliselt rasket teevad, kui nad näiteks kellegagi mänguasja jagavad või kannatlikkust üles näitavad. Ma arvan ka, et tähtis on öelda „aitäh”. Kui mul läheb lapsele suupiste andmisega aega või ma ei jõua neile kohe appi ja nad on kannatlikud, siis tänan neid. Aga ma ei kiidaks last, kes mängib või loeb.” Mitte mingeid suuri autasusid, mitte mingeid kohutavaid karistusi – Charlotte keskendus sellele, mida laps teeb ja kuidas ta seda teeb.
Kunagi jälgisin Charlotte’i ühe nelja-aastase poisiga, kes joonistas. Kui laps lõpetas ja Charlotte’ile arvatavasti kiitust oodates otsa vaatas, naeratas naine ja ütles: „Sinu pildil on palju sinist.” Poiss vastas: „See on mu vanaema maja juures olev tiik, seal on sild.” Ta võttis pruuni viltpliiatsi ja ütles: „Ma näitan sulle.” Charlotte rääkis lapsega kiirustamata, ent veelgi tähtsam oli asjaolu, et ta pani tähele, ta kuulas last. Ta oli lapse jaoks olemas.
Lapse jaoks olemas olemine tekitab lapses enesekindlust, kuna selle kaudu anname lapsele teada, et ta on väärt, et temast mõeldakse. Ilma selleta võib laps hakata arvama, et ta tegevus on vaid vahend kiituse teenimiseks, mitte midagi muud. Kuidas saame loota, et laps oleks tähelepanelik, kui me ise pole tema vastu tähelepanelikud olnud?
Olemas olemine, olgu siis laste, sõprade või isegi iseenese jaoks, on alati raske ülesanne. Kuid kas pole siis tähelepanelikkus ja hoolivus, tunne, et keegi püüab meile mõelda, midagi niisugust, mida ihkame rohkem kui kiitust?
Valu kui kingitus
Härra N. helistas mulle ühel päeval juunikuu alguses, sest mitu nädalat tagasi oli tema 21-aastane poeg Matt sihtinud laadimata stardipüstoliga politseinikku, kes püüdis teda märatseva käitumise tõttu arreteerida. Nüüd oli Matt kautsjoni vastu vabaduses, teda süüdistati tõsises seaduserikkumises seoses tulirelva käsitsemisega ja ta käitus jätkuvalt hoolimatult. Kautsjoni tingimusi rikkudes jõi ta sõpradega hiliste õhtutundideni, mõnikord ei ilmunud mitu päeva koju. Ta sattus kaklustesse. Vanemad, kes töötasid mõlemad õpetajatena, hakkasid juba aktsepteerima fakti, et arvatavasti tuleb tal vanglasse minna.
Matti vanemad olid ta kaheaastasena adopteerinud. Matti isa rääkis mulle, mida ta tema endisest elust teadis: varsti pärast Matti sündi oli ta oma 17-aastase bioloogilise emaga selle vanematekodust lahkunud, kõigepealt läksid nad varjupaika ja sealt edasi ühest kohast teise. Matti bilooogiline ema, narkomaan, polnud suutnud lapse eest hoolt kanda.
Alatoidetud