päeva hiljem tuli Matt minu juurde konsultatsioonile. Ta räntsatas minu vastas olevasse tugitooli ja hakkas üsna avameelselt mõnest oma probleemist rääkima. Ta rääkis kahest mehest, vendadest, kes elasid ta naabruses ja jälitasid teda – need olid ohtlikud mehed ja olid pussitanud kedagi, keda ta tundis. Matti olukord oli ärevusttekitav, ent kui ta rääkis, hakkasin aru saama, et mina eriti ärevust ei tundnud. Tema sõnades polnud millestki puudu, ta jutt oli energiline ja selge, ent mul oli raske sellega kaasa minna. Mu tähelepanu kaldus kergesti väljast kostvatele autohäältele ning tabasin end mõtlemast mingitele asjatoimetustele, mis mul lõunapausi ajal plaanis olid. Tegelikult tundus mulle iga katse ta sõnu tähele panna sama raske kui unenäos mäest üles joosta.
Selline lõhe sulle räägitava loo ja tunde vahel, mida see sinus tekitab, pole sugugi ebaharilik. Mõelge näiteks olukorrale, kui sõber helistab teile siis, kui olete masendunud. Ta räägib julgustavaid ja toetavaid sõnu, ent pärast kõne lõppu tunnete end veelgi halvemini. Matti sõnade ja tunde vahel, mida need minus tekitasid, oli tohutu vahe. Ta kirjeldas hirmuäratavat elu, aga ma ei tundnud tema pärast hirmu, olin lausa ebaharilikult osavõtmatu.
Püüdes aru saada oma ükskõiksusest Matti ja tema olukorra suhtes, kujutasin ette pildikesi tema esimestest elukuudest. Nägin pisikest beebit nutmas – mul on nälg, anna mulle süüa; olen märg, vaheta mul mähkmeid; olen hirmul, hoia mind – ja kõiki neid palveid ignoreerivat osavõtmatut ema. Tekkis mõte, et üks Matti varases lapsepõlves üleelatu tulemusi võis olla, et ta ei teadnud, kuidas kedagi enda pärast muretsema panna, sest ta ei õppinud seda oma emalt. Tundus, et ta ei olnud omandanud oskust, mida me kõik vajame: võimet panna teine inimene meie pärast muretsema.
Ja mida Matt tundis?
Ta ise tundus samuti oma olukorra suhtes ükskõikne olevat. Kui küsisin temalt, mis tunne tal nüüd arreteerituna on, vastas ta: „Olen rahulik. Miks te seda küsite?”
Tegin uuesti katset. „Tundub, et sa enda pärast väga ei muretse,” ütlesin. „Sind oleks võidud maha lasta.”
Ta kehitas õlgu.
Hakkasin aru saama, et Matt ei registreeri oma emotsioone. Meie kahetunnise vestluse jooksul tundus, et ta kas võtab kasutusele ja ekspluateerib minu kirjeldusi oma tunnete kohta või tuletab oma emotsioone teiste käitumisest. Näiteks ütles ta, et ei tea, miks ta püssi politseinikule suunas. Pakkusin, et ta võis vihane olla.
„Jajah, olin küll vihane,” vastas Matt.
„Mida sa tundsid, kui sa vihane olid?” küsisin.
„Teate ju küll, politseinikud, nad olid minu peale väga vihased. Mu vanemad olid minu peale väga vihased. Kõik olid mu peale väga vihased,” vastas ta.
„Aga mida sina tundsid?” küsisin.
„Tegelikult nad kõik suisa karjusid mu peale,” ütles ta mulle.
Tavaliselt tuleb potentsiaalne patsient konsultatsioonile oma vahetu kannatuse survel, sel korral helistas konsultatsiooni asjus Matti isa, mitte Matt ise. Matt oli väga väikesena õppinud oma tundeid suretama ning kahtlustama inimesi, kes talle abi pakkusid. Ka meie kohtumine kulges sama rada. Matt ei tundnud piisavalt emotsionaalset valu, et oma kahtlustest üle saada ja nõustuda minu ettepanekuga uuesti kohtuda.
Arst Paul Brand avastas 1946. aastal pidalitõbiste sanatooriumis töötades, et leproommoonutused polnud tingitud mitte niivõrd sellest, et nad haigusele sisemiselt omased olid, vaid pigem toimus infektsiooni ja vigastuse progresseeruv laastamistöö seetõttu, et patsient ei tundnud valu. 1972. aastal kirjutas ta: „Kui mul oleks üks kingitus, mida pidalitõbistele anda saaksin, siis oleks see valu.” Matt kannatas teatud psühholoogilise leproosia all: kuna ta ei suutnud omaenda emotsionaalset valu tunda, siis ähvardas teda alati oht endale pidevalt, võimalik, et fataalselt, kahju põhjustada.
Kui Matt lahkus, siis tegin enne märkmete kirjutamist seda, mida mõnikord pärast eriti keerukat ja mind puudutavat konsultatsiooni ikka teen. Kõndisin ümber nurga, et tuua endale üks kohv, mispeale siirdusin tagasi oma konsultatsiooniruumi, et end internetis jututubades ringi vaadates välja lülitada. Kogu asja võiks kokku võtta selliselt: igaühes meist on killuke Matti. Ühel või teisel hetkel püüavad kõik inimesed oma valusaid emotsioone alla suruda, aga kui meil õnnestub saavutada olukord, kus me mitte midagi ei tunne, siis kaotame ühtlasi ainsa meie käsutuses oleva vahendi, mis annab meile teada, mis meile haiget teeb ja miks ta seda teeb.
Ohutu kodu
„Oodake,” ütleb ta. „Unustasin panna uksele sildi „Mitte segada!”.”
Kuulen, kuidas mu patsient paneb telefonitoru käest, läheb üle toa, avab ja suleb ukse. Kuulen tasaseid samme telefonile lähenemas ja kujutan ette tema hotellituba. Arvutan, mis kell seal praegu olla võib – Brüsselis on kell 17.45.
Ta võtab toru. „Vabandust, oleksin pidanud seda enne helistamist tegema. Mõtlesin millestki.”
Kuulen, kuidas ta tassist kohvi rüüpab ja seejärel tassi alustaldrikule asetab.
„Kas te teate, mis asi on turvamaja?” küsib ta. Ta räägib mulle, et oli vaadanud BBC kanalilt üht osa ameeriklaste kohta käivast seriaalist, kus ehitatakse turvatube või luksuslikke turvamaju.
„Võite ette kujutada seda halvustamist, seda Ameerika-vastast tooni: „Vaadake, millele need peast põrunud naeruväärsed ameeriklased nüüd oma raha kulutavad.” Ent mulle mõjus see otse vastupidi produtsentide kavatsustele. Mind see liigutas.”
Eriti mõjus talle üks stseen, kus isa ja ta teismeline poeg istusid isa magamistoa põrandal. Isa näitab pojale mõnda asja, mida ta voodi all kartongkastis hoiab – veepuhastuskomplekti, patareidel töötavat mitme lainealaga raadiot ja õngenööri rulli. Ta ütleb pojale, et pärast apokalüpsist ei ole enam mingeid supermarketeid, kust oleks võimalik kala osta. Mu patsient tunneb selle mehega lähedust. Isa kulutab kõik oma säästud oma perekonna kaitsmisele. Ta soovib vaid end turvalisena tunda.
„See on hullumeelne, ta on hull, aga ma mõistan teda.” Patsient räägib mulle, et ta ise sarnaneb selle isaga, valmistub alati mingiks suureks õnnetuseks.
Kuulen teda teist lonksu rüüpamas.
„Olen täpselt sama hull, mõtlen alati oma majast Prantsusmaal,” ütleb ta. „Ma ei ole sellest teile kunagi rääkinud.”
Esimene asi, mida ta tahab oma majast rääkides rõhutada, on see, et maja pole väga suur. See pole mingi imposantne härrastemaja, tegelikult on see talumaja, mida ümbritsevad põllud ja metsad. Seal on sellist sügavat vaikust, millega võib kokku puutuda Šotimaa metsades – täiesti Londoni vastand. Pole müra, keegi ei häiri sind. Ta ei ole seal sunnitud vahtima oma naabrite suuri pankurimaju.
Tegelikult sai ta paar nädalat tagasi linnanõukogult kirja, mis puudutas tema Londoni naabrite palvet arendada edasi oma juba niigi vulgaarset, ülepakutud linnamaja. Ta oli nii vihane, et ei suutnud sellele mõeldagi. Muidugi, ta oleks pidanud nõukogule kirjutama ning avaldama oma vastuseisu.
„Kuid ma ei saanud seda teha. Minu naine pidi seda tegema. Mõtlesin majale Prantsusmaal, see rahustas mind.”
Ja siis on sellised korrad – just nagu nüüdki, paar minutit tagasi –, kui ta naine läheb enne tema seansi algust hotellist välja, hetked, kui ta on üksi, ja siis kujutleb ta end oma Prantsusmaal asuvas majas olevat.
„On veel vara teile helistada, tekib hetk aega, auk, ja juba ma olengi kadunud – kaon oma hullu arhitektuuri sisse ära.”
Küsin temalt, mida ta mõtleb sõnaga „hull”.
Ta ütleb, et hulluks teeb asja tema lakkamatu vigurdamine, ümberkujundamine. Ta mõtleb uuele sisekujundusele, uuele konstruktsioonile – tubade, uste, akende lisamisele.
„Mismoodi maja välja näeks, kui muudaksin selle toa kuju, pööraksin maja selle vundamendil ringi või viiksin selle naabruses asuva mäe otsa? Mõtlen palju sellesarnaseid mõtteid ja siis veel see kauplemine.”
Ta ütleb mulle, et tal on sellest väga raske rääkida, palju raskem kui rääkida