on värvikirevad, kuid neid on enamasti kirjeldatud publikut võita püüdvate hetkvõtetena – need ei jääks kunagi märkamatuks terapeudi teravale kõrvale. Kuid hävitustöö peale, mis petetud naiste ja mahajäetud laste näol temast järele jäi, ei mõtle ta kuigi tõsiselt. Jutustus on, nagu öeldud, meelt lahutav ja vastab seega peamistele püüdlustele kõigis tema tegudes – see peab olema lõbus, muidu publik ei tule.
Raamatus on kõigest 337 lehekülge – see on pisut iseäralik, et Bergmani või tema kirjastaja meelest ei pidanudki see paksem olema. Kuid suhteliselt väike maht tugevdab kujutluspilti mehest, kes pisut hajameelselt jagab ümbritsevale maailmale seda, mida peab nende jaoks piisavaks. See on hoolikalt koostatud valik kontrastirikastest sündmustest. Bergman oli kõigest 69-aastane, kui raamat 1987. aastal ilmus, ja täiesti võimalik, et ta ei olnud siis veel endasse süvitsi sukeldumiseks küps. Ja ennekõike ei olnud ta täielikuks aususeks küps. Aga see, et Bergmani kui inimest, Bergmani kui režissööri ja isegi Bergmani kui müüti omavahel segamini aetakse, on ilmselt kaua kestnud ja see on väga sügavale juurdunud. Täiesti võimalik, et isegi 20 aastat hiljem, aastal 2007 surivoodis olles ei oleks ta oma elu algust teistmoodi kirjeldanud.
Siiski on üks oletatav seletus, mispärast Ingmar Bergman oma sünnist nõnda jutustas: nimelt võis Karin Bergman kirjutada tõesti nii, nagu poeg väidab. Kuid seda lehekülge ei ole enam päevikus. Kui silmitseda hoolikalt päeviku traadiga köidetud selga, on näha, et sellest pole mitte üks, vaid lausa mitu lehte välja rebitud või lõigatud.
«Taas on vahele sattunud rikutud ja loetamatuks muutunud lehekülgi, kuid ma tahan need alles hoida, sest need räägivad omal viisil palju,» kirjutas ta Ernst Ingmari sünniga seonduvaid ülestähendusi tehes oma salajasse päevikusse. Karin Bergman oli end varem tsenseerinud, temas võitlesid tahe kirjutatut alles hoida ja tung seda hävitada. 1917 kirjutas ta:
Jälle on aasta möödas. Pikk aasta täis võitlust ja vaeva. Ma ei kirjutanud oma päevikusse ridagi. Ma kartsin tohutult kirjutada sinna midagi, mis tuleks ehk hiljem välja rebida, nii nagu juhtus eelmise lehega. Ma ei taha neid lehekülgi täita pikkade kurtmistega hädadest ja viletsustest, ma tahan, et siia jääks midagi sellest kogutud jõust, mida tunnen endas kasvamas pärast võideldud lahingut.
Mis juhtus sel juhul tema salajasest päevikust väljarebitud lehega – sellega, kus ta kirjeldab oma poega Ingmarit kui «väikest luukeret, kellel on suur tulipunane nina», kes sai kohe kõrge palaviku ja raske kõhulahtisuse ja kes «keeldub kangekaelselt silmi avamast»? Siin võib teha üksnes oletusi.
Vaevalt et maailmakuulsa režissööri sünni ja esimese elunädalaga seotud asjaolud praegu väga suurt tähtsust omavad, ent ometi on need paeluvalt müstilised ja paistab, et selleks need ka jäävad.
Poisu
Pime korter Skeppargatanil ei olnud sugugi tervisesõbralik paik. Söögituba avanes hämara tagahoovi poole, kus oli kõrge telliskivimüür, välikäimla, prügitünnid ja vaibakloppimisraam. Ja nagu öeldud, lihavad rotid. Vendi Bergmane vaevasid alatasa näärmepõletikud ja poisid saadeti aeg-ajalt vanaema juurde Uppsalasse, et nad Trädgårdsgatani päikselises korteris terveneksid.
Kuid mitte ainult sellepärast. Meeleolu kodus oli muutlik ning õhk vanemate kasvavatest muredest ja hirmudest paks. Erik Bergman oli kaotanud iseseisvuse, mis tal Forsbackas oli. Seal oli ta Pastor, koguduse ainus hingekarjane, kes kuulus kõigile. Stockholmis ei olnud tal täisväärtuslikku vaimuliku tiitlit. Esimestel aastatel oli ta hierarhias madalal ja see ei sobinud talle. Ta oli kõigest adjunkt ja pidi oma samme kenasti vanemate pastorite järgi seadma. Ta ägas töökoormuse all ja tundis oma jutluste pärast Hedvig Eleonora kirikus muret: «Ma kuulsin oma südant kloppimas, kui suur kirikukell jumalateenistusele kutsudes kumisema hakkas ning mina, vaesekene, seisin ja oma töö algust ootasin. Ma ei saanud oma hirmust kuidagi vabaks.» Erik Bergman sõitis Sigtuna Sihtasutuse usulise ärkamise keskusesse puhkama ja kirjutas sealt abikaasale, kuidas ta tema järele igatseb ja kui mures ta tema tervise pärast on.
Karin Bergmani isa Johan Åkerblom suri järgmisel aastal, mais 1919. Kui Karin oma vanemate suhetele tagasi mõtles, tundusid need olevat eeskujulikud. Mees laskis oma abikaasal olla vaba ja käitus temaga rüütellikult – Karin Bergmani silmis oli see vältimatu eeldus, et kahe oma iseloomuga inimese abielu koos püsiks.
Karin Bergman pani oma mõtted kirja päevikusse, ennekõike sellesse, mida ta salajas hoidis, ja kirjades emale. Ta tundis end nurkasurutuna, jälitatuna ja tagaaetuna – eriti vaevas teda ta oma perekond – ja ta põgenes abikaasa kombel Sigtunasse, et sellest pääseda. «Neil päevil, kui Erik tuleb, ei ole mul puhkust loota,» kirjutas ta. Samas igatses ta laste järele, kes elasid järjest sagedamini emaema juures Uppsalas. See tekitas pingeid proua Åkerblomi ja Erik Bergmani vahel, sest mees ei kannatanud, et vanaema oli laste kasvatamisel nii suure võimu saanud. Anna Åkerblom omakorda kaebas väimehe despotismi üle ja väitis, et too on «füüsiliselt ja psüühiliselt nõder». Karin Bergmani lõhestas püüd olla lojaalne ühest küljest emale, kellel oli talle suur mõju, ja teisalt ka oma mehele.
Erik Bergmani kirjad abikaasale, keda ta kutsus Kajks, olid armastusväärsed ja neid iseloomustas lausa piinlikust tekitav nunnutamine. Mees nimetas teda «mu kalliks lapsukeseks» ja Sigtuna Sihtasutusest kirjutas ta 1918. aasta sügisel:
Mu armas Kaj, pastor Bergman ja Kaj vestlevad ju telefonitsi kolm korda iga päev – aga ometi, kulla Kaj, on nii palju, mida ei saa välja öelda sihtasutuse kantseleis, kus inimesed sisse ja välja jooksevad. Kõigepealt: et sa teaksid, kui kohutavalt raske on olla, kui Kajd siin ei ole. Mõtted kanduvad alatasa Kajle. Mõnikord võtab mu üle võimust suur mure: mis siis, kui Kaj haigestub ja sa temast ilma jääd? Aga siis mõtlen ma niiviisi: äkki on Kaj endale tööga liiga teinud! Sa vajaksid siinviibimist ja puhkust palju rohkem kui mina. Pastor tunneb Kajle mõeldes hellust ja pehmust. Armas, kallis Kaj, kanna enda eest hästi hoolt – nojah, ei ole ju mõtet sind paluda.
1920. aasta sügisel lahkus perekond jubedast Skeppargatani olustikust ning kolis suurde ja päikselisse, kuid väga kallisse korterisse aadressil Villagatan 22, mis lõhnas värske värvi ja poonitud parkettpõrandate järele ja kus oli päikesekollase linoleumpõrandaga lastekamber ning heledad rüütlilossi ja aasalillede motiiviga rullkardinad.
«Ema käed on pehmed ja ta leiab aega muinasjutte rääkida. Isa astub ühel hommikul voodist üles tõustes ööpotti ja sajatab: «Ah sa sinder!» Köögis askeldavad kaks Dalarna neidu, kes laulavad sageli ja meeleldi. Meie vastas üle trepikoja elab minuealine mängukaaslane, tüdruku nimi on Tippan. Ta on leidlik ja algatusvõimeline. Võrdleme oma kehaehitust ja leiame huvitavaid erinevusi. Keegi satub meile peale, kuid ei ütle midagi,» kirjutab Ingmar Bergman «Laterna magicas» uue kodu kohta. Ta oli varaküps laps. Kolimise ajal oli ta vaid kaheaastane ja juba toona või ehk ka aasta hiljem, kui ta sai kolm täis, tundis ta vastassoo vastu küllalt suurt huvi huvi, et võtta ette niisugune põhjalik ülevaatus.
Erik Bergmanist peeti koguduses lugu ja tal avanes ootamatu juhus oma edasisele karjäärile alus panna, kui õukonnavaimulikul Josef Källanderil tuli viimasel hetkel midagi vahele ja ta ei saanud Drottningholmi lossikapellis jumalateenistust pidada. Bergmanil õnnestus oma ülemust väga hästi asendada. Gustaf V kiitis teda jutluse eest, sest see oli lühike ja kuningas sai igast viimasest kui sõnast aru. Kuninganna Victoria lausus hiljem: «Pastor peaks sagedamini käima meile jutlust pidamas.»
Kas mured olid nüüd lõppenud? Vastupidi. Erik Bergman oli hämaras orus, nagu ta kirjutas abikaasale augustis 1921. Teda vaevasid mure ja teadmatus, ta igatses kaugemale «sellest kohutavast Stockholmist», kus ta pidi enne jutlusi «taluma põrgupiinu». «Kõik minu sisimas kisendab siit ära – kui vaid Taevaisa mulle teed näitaks.» Erik Bergman oli lühidalt öeldes läbi põlenud. Tema enda sõnutsi «end tühjaks jutlustanud». Ja haigused muudkui möllasid perekonnas. Pastor ise haigestus angiini ja tal oli kõrge palavik, Dag aga jäi sarlakitesse ja ta tuli nakkushaiglasse viia. Poiss oli nii haige, et kardeti tema elu pärast, ja Ingmar saadeti nagu ikka vanaema juurde, et ta ei nakatuks. Karin Bergman oli magamata öödest kurnatud ja ilmselt vaevas teda ka kahtlus, et ta on taas rasedaks jäänud.
Kuid Uppsalast kostis rõõmsaid hääletoone.