sooje tervitusi saadab oma kallile Poisule Isa.»
20. aprillil 1928 sai Ingmar Bergman kirja emalt. Ema kirjutas, et ta tunneb väga head meelt, et poeg vanaema juures Uppsalas on, sest ta teab, et tema eest kantakse seal hästi hoolt. «Ma tean, et keegi ei poputa sind paremini kui tema, nii et sinust saaks tõeliselt rõõmus ja tugev laps.» Mõistagi igatses ta poja järele, tema järele igatsesid kõik: «Täna hommikusöögilauas kurtis Dag, et tal on väga igav, kui Poisut kodus ei ole, ja ka Nitti virises, sest Poisut ei olnud. Aga ma tean, et Poisul on kõige parem olla seal, kus ta on, ja ma räägin seda kõigile.»
Mõni päev hiljem kirjutas Karin Bergman: «Kullakallis Poisu! Suur tänu sulle Emalt armsa ja toreda kirja eest! Ema rõõmustas tõesti selle üle. Aitäh, kallis Poisu! Mul oli nii hea meel, kui kuulsin mõni päev tagasi telefonis su häält. Sa olid reibas ja rõõmus.»
Augustis viibis Erik Bergman Öregrundis ja ta kirjutas oma nooremale pojale: «Armas Poisu, aitäh kirja eest, mis Isa meelt nii väga rõõmustas! Isa arvab, et sa kirjutad hästi ja su õigekiri on laitmatu. Tore, et sulle meeldisid asjakesed, mis Isa sulle sünnipäevaks leidis! Ma sooviksin, et saaksid koos Dagiga siin Öregrundis minu juures olla. Sa oled ehk kuulnud, et üürisin väikese paadi, käin sellega iga päev järvel. Kui Ema ära sõidab, võtan õnge ja lähen kalale. Siin on häid ahvenakohti [sic!]. See pakuks kindlasti ka Dagile ja sinule huvi!»
Juulis 1929 olid mõlemad vanemad ära sõitnud ja ei saanud kodus poja sünnipäeva tähistada. Nad elasid Kopenhaagenis hotellis Central ja Erik Bergman muutus nostalgiliseks, kui ta mõtted kandusid pojale, kes sai kolme päeva pärast üksteist:
Mu armas pisike Poisu, kuidas küll tahaksin sind sünnipäeva puhul emmata ja soovida head uue eluaasta algust, mu kallis poiss. Ma teen seda nüüd mõtetes ja loodan, et järgmine aasta tuleks sulle tõeliselt hea; et oleksid terve ja et sul läheks koolis hästi. Ma oleksin tahtnud sulle sünnipäevaks pisut raha saata, aga Ema arvab, et sulle meeldiks rohkem saada Taanist pakk. Aga võta postmargid, mis siin on, tee need rahaks ja osta endale midagi toredat. Su sünnipäev on kindlasti tore. Usun, et kõik kodused aitavad igati sul seda tähistada. Tänavu, samamoodi kui aastal 1918, kui sa sündisid, on su sünnipäev pühapäeval. Ma mäletan, kuidas sa onu Joppe haiglas ilmale tulid – see oli just nagu eile. Esimene, mida sinust nägin, oli pisike punane pamp, mille range tädi Becker, haiglaõde, jalad ülespidi kraani alla pistis ja puhtaks pesi. See oli varasel pühapäevahommikul. Seejärel pidi Isa Stockholmi sõitma ja Hedvig Eleonora kirikus jutlust pidama, aga kui ma pühapäeva pärastlõunal Uppsalasse tagasi jõudsin, oli mul rohkem aega sind silmitseda: sa lebasid silmi kissitades Ema kõrval ja õppisid sööma. Nüüd oled sa suur mees, juba teise klassi jõudnud ja hinded on sul head. Kuidas küll aeg on läinud.
1930 sai Ingmar Bergman 12-aastaseks ja vanematel ei olnud taas võimalik tema sünnipäeva tähistada. Karin 12. juulil:
Mu kallis Poisu! Jah, nüüd juhtus jälle nii, et Ema ei saanud sinu sünnipäevast osa. Ma usun, et sa tead, Poisu – see vaevab minu hinge vähemalt sama palju kui sind. Aga ma lohutan end sellega, et oled vanaema juures. Ma tean, et sul on seal hea ja su sünnipäev saab kindlasti olema tore. Loodetavasti on selleks ajaks üpris suur pakk Stockholmist juba kohale jõudnud. Sa vist tead, et Isa ei tahtnud sulle grammofoni kinkida. Ja ainus su soov peale selle oli liumägi. Ma loodan nüüd tõesti, et sa soovisid endale just niisugust. Ma jooksin Stockholmi suurimad mänguasjade kauplused läbi, enne kui Forsnerist selle leidsin.
12. juulil kaks aastat hiljem kordus sama. Ema Karin ei jõudnud poja sünnipäevale. Erik Bergman kirjutas: «Mu armas suur 14-aastane poiss! Sa ehk kujutad ette, mis tunne on Emal, et ta peab ka tänavu olema oma Poisust kaugel ega saa tema sünnipäeva korraldada. Minu ainus trööst on see, et võtan sellest topeltsünnipäevast osa ja katan siis sinu sünnipäevalaua.» Erik Bergman jutustas, et Ingmar saab temalt ja Karinilt kingituseks autoreisi, ja ta loodab, et see õnnestub. Poeg sai ka noorte muusikaentsüklopeedia «Ungdomens Melodibok» esimese osa. «Soovin oma suurele pojale õnne sünnipäevaks ja järgmiseks aastaks head tervist. Ja loodetavasti jätkub tervist ka Emale, sest Ema on see, kes sinu eest kogu aasta hoolitseb ning oma lapse jaoks reibas ja rõõmus on.»
Teise kirja, mis kannab samuti kuupäeva 12. juuli 1932, kirjutas isa «Armsale Ingmarile». Poeg oli nüüd juba ilmselt piisavalt vana, et teda enam mitte lapsepäraselt Poisuks kutsuda: «Ma räägin sulle vaid seda, kuidas ma sinust hoolin ja kuidas sa oled alati Isale rõõmuks olnud.» Ta lubas pojale, et viib ta sügisel ooperietendusele. «Kas see meeldib sulle?»
Need olid nopped armastavate vanemate aastakümne kestel kirjutatud kirjadest kallile pojale. Mis aga toimus sügavamal, fassaadi taga? Õde ja vennad Bergmanid on kõik edukalt loonud pildi kohutavast pastorikodust, kus valitsesid karistused, hirm, petmine ja ebakindlus. Kuidas abikaasad Bergmanid tegelikult omavahel läbi said? Kuidas nad lastega läbi said? Mis on see, millest need kirjad ei räägi?
Ingmar Bergman jutustab «Laterna magicas», kuidas ta silmitseb 69-aastaselt ema fotot, uurib luubiga tema näojooni ning tunnistab, et ta on väga kaunis ja veetlev. Ja ta meenutab, kuidas ta nelja-aastaselt ema armastas, ilmutades tema vastu koeralikku andumust. Tema vajadus armastuse ja poolehoiu järele oli mõõtmatu, kuid ema tõrjus teda eemale. Poja õrnuseavaldustega vahelduvad ägedad tundepuhangud häirisid ja ärritasid teda. Ta vastas jaheda irooniaga, nii et poeg nuttis vihast ja nördimusest.
Ta pidi välja mõtlema midagi muud, sest kiindumus ei andnud oodatud tulemust. Ingmar teadis, et haigete vastu muutus ema otsemaid osavõtlikuks. Kuivõrd ta oli haiglane laps, kujuneski see ema helluseni jõudmise teeks. Teine viis ema tähelepanu pälvida oli mängida ükskõiksust ja seljapööramist, sest ta ei talunud seda – «See oli ju tema enda relv.» Häda oli vaid selles, et poisil ei tekkinud iial võimalust maski kõrvale heita, ema embusse langeda ja vastamist leidnud armastust nautida. Palju aastaid hiljem tunnistas Karin Bergman pojale, et tolle lapsepõlvekirg oli teda vaevanud, kuid ta järgis kuulsalt lastearstilt saadud nõu, kes oli tal soovitanud tema sõnutsi «haiglased lähenemiskatsed» otsustavalt tagasi tõrjuda, sest vähimgi järeleandlikkus võinuks Poisule eluks ajaks saatuslikuks saada. See on niisiis kohutav paradoks, et ema tundekülmust tugevdas tegelikult väljendamata mure poja vaimse tervise pärast.
Erik ja Karin Bergmani tundmused vaheldusid lootusest meeleheiteni ja armastusest igatsuseni, kuid õigupoolest kannatasid mõlemad lõputu väsimuse ja ülekoormatuse all. Sõnadega üritasid nad säilitada näilisust, et kõigest hoolimata leiavad nad kord teineteist taas; et hea tahe on selleks tõeliselt olemas.
Karin tundis end ajuti üpris inimlikult, kuid vahepeal oli ta «nii väsinud, väsinud». Naine teadis, et ta peaks olema ärksam ja elust rohkem rõõmu tundma, kuid vaid Dalarnas Våromsi suvilas viibides koges ta hingelist tervenemist. Tal oli kolm last ja ta pidas neid imetlusväärselt suureks rikkuseks, millest oleks pidanud piisama, et elule mõte anda. Näib, nagu oleks ta ennast pisut süüdistanud. Ta ei saanud Erikult seda, mida vajas, ja kirjutas oma salajases päevikus: «Ma ütlen iseendale: ma tahan, ma tahan. Kuid ma ei saa midagi parata, et hing muudkui kaebab ja hädaldab, palub elult natuke rohkem õnne, seda sügavaima hingesopi õnne – ühtekuuluvust teise inimesega.»
Ema Anna Åkerblom üritas teda lohutada, kuid kinnitas ühtlasi tütre kõhklusi, mis olid seotud tema abieluga ja tundmustega abikaasa Eriku vastu. Ta mõistis, et Karinit ei suuda rõõmustada mõte taasühineda oma mehega, sest väljavaade, et too end muuta võiks, oli üpris kesine. Ta nimetas Erikut kergesti solvuvaks. Arvamuste konfliktid haavasid mehe enesearmastust, ta sulgus endasse ja takerdus iseenese argumentidesse. Karini ema hindas tema võimalust areneda ja uueneda minimaalseks. Erik Bergman ei soovinud suhelda teistega peale nende, kes olid temaga sama meelt. Ei, suur pastor ei olnud sugugi kuulav inimene ja seepärast polnud ta ka mõistev.
«Kaitse end iga päev selle eest, mis haavata võib, sunni oma ustava kohusetäitmisega Erikut austama sind ja sinu tööd,» kirjutas Anna Åkerblom kirjas tütrele veebruaris 1924 ja andis talle soovituse, mis on väidetavalt iseloomulik kõrgetasemelisele naiselikule psühholoogiale: «Anna järele kõiges ebaolulises, kuid hoia rahulikult kinni kõigest sellest, milles tunned endal olevat õigus. Ühesõnaga, tee kõik, et sisimas