Karin Bergman Thomasele.
Kuid siis tuli tagasilöök. Erik Bergman vihastas äkitselt. Ta mõistis oma abikaasa tunded rivaali vastu hukka, ta mõnitas, naeruvääristas ja sajatas. Ta tuhnis naise palveraamatutes, jahtides pisimaidki märke kõigest, mis võis olla Thomasega seotud. Ta tembeldas nende suhte «religioosseks erootikaks». Karin Bergman kirjutas Thomasele, et tema kooselu pastoriga oli nüüd muutunud põrguks. «Ta on minu vastu kiuslik, tõre ja pretensioonikas. Ta muudkui nõuab ja võtab ühe käega ära kõik, mida teisega poolenisti visates mulle annab. Täielikus teadmatuses, mis edasi saab, lähen mõne nädala pärast Stockholmi tagasi. Võib juhtuda, et mind sunnitakse isegi lastest loobuma.»
Erik Bergmani närvid olid kaua korrast ära olnud. Juba 1926. aasta sügisel, pärast seda kui Karin Bergman oma romansi Thomasega avalikustas, läks ta ravile Uppsala samariitlaste koju. Ta lamas kaks kuud voodis ning kannatas unetuse ja hingepiinade all. Kevadel 1930 haigestus ta taas ja viibis Mössebergi talisanatooriumis Falköpingi lähistel. Siin oli olemas kõik, mida üks nõudlik hing soovida võis: ühiskorterid suurejooneliste salongidega sviitides, suitsetamisruum, piljardisaal, söögisaal ja täielik vesiravikompleks; igal pool oli elekter, keskküte ja vesiklosetid, sisustus oli juugendstiilis.
Pastor oskas valida kohta, kus stiilselt tervist turgutada. Siin kosutasid end Västergötlandi hertsogipaar, prints Carl ja printsess Ingeborg, skald Verner von Heidenstam, kunstnikust prints Eugen, Norra kroonprintsess Märtha, kunstnik ja kirjanik Albert Engström.
Siin oli olemas ka psühhiaater, kellelt pastor abi võis otsida, ja näis, et ta jõudis lõpuks mingisugusele selgusele. Ta kirjutas abikaasale ning palus temalt andeks oma südametuse ja läbematuse pärast, püüdes säilitada kõike seda head, mis neil kõigest hoolimata on olnud. Ja ta jutustas, et on elus armastanud vaid kaht naist: ema ja abikaasat. «See on nii veider ja ma ei ole sulle seda kunagi rääkinud – unes ajan ma teid sageli omavahel segamini. Ja pean üht teiseks.» Oletatavasti ei olnud see päris see, mida Karin Bergman tol hetkel kuulda tahtis. Kirjas sõbrannale rääkis ta oma kinnisideest pastor maha jätta ja seda tolle aja kohta üllatavalt edumeelsel moel: «Ma soovin lahkuda vähimagi võitluseta selle üle, mis minu ja mis tema oma, nõuan vaid ühe grammi oma osa; lapsed võivad valida, kelle juurde jäävad, ning nad võivad tulla, kui saavad ja tahavad. Erik ei ole sugugi halb isa, vastupidi, ja nii toimides oleks laste elu küllap vähem vaevarikas.»
Tema ja Thomase kirjavahetus jätkus ning Karin kirjutas temast oma salajases päevikus. Nad kohtusid mõne korra, näiteks 1930. aasta lihavõtete ajal Engelbrekti kiriku ees, enam-vähem turvalises kauguses abikaasa kogudusest Hedvig Eleonora kirikus. See jäi Karinile meelde iseäralikult valuliku, kuid ometi helge hetkena, kui nende käed ja pilgud suure neljapäeva õhtul kohtusid. «Ma olen enne seda silmapilku pisut kõhklev. Kas söandan uskuda, et kuulume südamesopis ikka veel kokku? Kas söandan uskuda, et see, mida sel hetkel adun, on õigem ja tõelisem kogu meid ümbritsevast karmist tegelikkusest?»
Olukord oli mõistagi kriitiline. Karin Bergman pidi langetama lõpliku otsuse – kas jääda oma pastori juurde ja taluda edasi tema «rahulolematust, mida tilgub minu peale hommikust õhtuni kibedate, haavavate ja piinavate sõnadena,» või temast lahkuda.
1930. aastate algul oli Karin raskelt haige ning vaakus aeg-ajalt elu ja surma vahel. Sophiahemmetis tehti talle alakeha operatsioon ja seejärel haigestus ta kopsukelmepõletikku. Kirjas Thomasele teatas ta, et oli mitu korda arvanud oma maise teekonna lõpule jõudnud olevat, et ta on nüüd selgusele jõudnud, et peab Jumala tahtel läbi käima selle raske tee, teisisõnu abielu jätkama, ja Jumal annab talle selleks ka jõudu.
Otsust kergendas kindlasti see, et Thomas oli selleks ajaks juba teise leidnud. Karin Bergman oli mõistev. Thomas ei saanud ometi ootama jääda, et ta oma perekonna juurest lahkuks, ja naine teadis, kui väga ta vajas inimest, kellega ühte heita. «Ma ei keela teda ka siis, kui see inimene ei ole mina,» tunnistab ta oma salajases päevikus. Ja ta kirjutas Thomasele detsembris 1932:
Kui sinu Helen kunagi kõigest hoolimata tahab teada, kes ma olin, ütle talle siis minu poolt, et soovin olla ja jääda nimetuks, kes siiski palvetab tema, sinu ja kodu eest, mille te ühiselt loote ja mida ühiselt pidama hakkate. Nii et ma tänan sind, Thomas, kõige eest, mis on sinu kaudu mu ellu tulnud. Ma usun, et meenutan oma viimsel hetkel teise suvistepüha hommikupoolikut, kui sa mulle Matteuse passiooni psalme mängisid. Võib-olla ei ole ma sinult kunagi saanud rohkem kui siis.
Nii kaunilt ja suuremeelselt loobus Karin Bergman lõpuks lootusest alata uut ja võimalik, et ka paremat elu.
Tsirkus Palmgren
«Mitte kellegagi teist, lastest, ei ole meil olnud nii palju vaeva ja muret kui Ingmariga,» kirjutas Erik Bergman tütrele Margaretale tema 19. sünnipäeval 1941. See kirjeldab tabavalt, millised olid vanemate suhted algul teismeeas ja pärast täiskasvanud pojaga. Pastori karmid sõnad neutraliseerivad veidi ka seda, mida ta ütles Ingmari kohta samas kirjas mõned read eespool. Ta räägib seal temast kui armsast, rõõmsast ja sõbralikust lapsest, keda kõik armastavad ja kelle vastu ei ole võimalik range olla.
Nüüd aga niisiis vaev ja mure. Ingmar Bergman oli kergesti mõjutatav ja ägeda loomuga, ta hingeline tasakaal oli häiritud. Ta võis mingil hetkel olla karm ja tundetu ning kohe seejärel leebe, õrn ja abitu nagu lapsuke.
Optimistlikku pilti on kerge mõista. Ingmar Bergman oli kõige järgi otsustades võluv, ehkki küll pisut iseäralik laps. Ta mängis õe nukkudega ja koos ehitasid nad midagi nukuteatri sarnast, kuhu olid võetud tegelased Margareta nukumajast. Ingmar Bergman võttis õelt peaaegu et vägisi üle väikese näitelava – see oli hilisemale maailmakuulsale režissöörile esimene. Nad lavastasid ise näidendeid ja Ingmar Bergman saatis vanaemale kinkekaardi, mis andis õiguse sissepääsuks Selma Lagerlöfi näidendi «Udusulis linnupoeg» esietendusele, kasutades ühtlasi juhust ning tänades teda ka diaskoobi eest. «Olen avastanud, et sellest saab välja võluda lausa hämmastavaid efekte,» kirjutas ta Anna Åkerblomile 1928. aasta jõulude ajal. Palju aastaid hiljem kirjutas Erik Bergman tütrele: «Kas mäletate, kuidas te kahekesi teatrit mängisite ja Poisu oli lavastaja? Te alustasite vist nukuteatriga, kui ma õigesti mäletan. Kas te ei etendanud mitte «Linnupoega»? Ja kui toredad stseenid teil olid!» Nostalgia koduse idüllilise pildi järele on täiesti äratuntav.
Kui pastor oli koos poegadega Stockholmis üksi, kirjutas ta abikaasale: «Poiste käsi käib hästi, nad on head ja korralikud lapsed. Ma püüan leida nende jaoks nii palju aega kui vähegi võimalik.» Ta jutustab Verner von Heidenstami «Karoliinide» ettelugemisest, kinos ja kondiitriäris käimisest.
Ingmar Bergman oli juba väiksest peast tundnud huvi klaverimängu vastu ja vanemad pidasid nüüd aru, kas mitte hakata talle tunde võtma. «Akadeemias on pooletunnise muusikatunni hind 75 ööri. Ma rääkisin Erikuga, et peaksime laskma Poisul proovida. Kui ta teeb edusamme ja on visa, siis võib ju edaspidi jätkata juba kõrgema kvalifikatsiooniga õpetaja juures. [–] Eks näis, kas Poisul jätkub entusiasmi,» kirjutas Karin Bergman emale.
Entusiasmi ei jätkunud. Poja huvi jahtus, kui asi muutus tõsiseks. Ta õppis küll partituuri lugema ja 1932. aasta kirjast ema Karinile ilmneb, et 14-aastane Ingmar Bergman oli temalt saanud klaverinoote. « … see oli toredaim sünnipäevakink, mis ma kunagi saanud olen. Kas ema kujutab ette, et olen ära õppinud juba kaks rasket pala: koori Weberi «Preciosast» ja jahimeeste koori Weberi «Nõidkütist» (kohutavalt raske tükk)? Ja praegu õpin ma pulmakoori «Lohengrinist» (hiiglama raske).»
Vanemas eas meenutab ta aga klaveritunde kui «lõputult tüütuid, üksluiseid, pealesunnitud ja tolmuseid.» Talle olid tõeliselt südamelähedased hoopis teater, ooper ja kino – see oli vähenõudlik vaba aja veetmise viis, mida tema eakaaslaste seas harva esines. Kümneaastaselt käis ta korrapäraselt kuninglikus ooperiteatris. Selleks ergutas teda isa Erik, kes talle pileteid hankis, ja ta käis kuninglikus draamateatris «Suur-Klasi ja Väike-Klasi» vaatamas.
Ingmar Bergman püüdis emale meeldida. Ta kirjutas, kui palavalt ta soovib, et ema oleks taas terve, sest igatsus tema järele oli tohutu. Kirjas, mida kaunistas vähemalt üheksa punast «Musi!», kirjutab ta: «Palun emalt armu, et ma varem ei kirjutanud, aga mul kulus ju