üürinud paadi ja käite Botnia lahel sõudmas. Ma oleksin väga tahtnud kaasas olla. Kas Isal midagi õnge otsa ka on jäänud? Ehk on Isa püüdnud mõne suure hai? Allveelaev oli väga vahva. Aga «80 päevaga ümber maailma» on mul veel lugemata, sest ma ei tea, kuhu Ema selle pani. Ma oskan nüüd jalgrattaga sõita. Ja ma olen juba mitu korda jaamateel sõitmas käinud.
Ühel kevadel elasid Erik ja Ingmar Bergman koos Söderhamni linnahotellis. Neil oli seal tore, nad õppisid saksa keelt ja matemaatikat, käisid huvireisidel ja kinos, vaatasid taani koomikute duot Majakas ja Järelhaagis. «Mida võiks Poisu veel tahta,» kirjutas Erik Karin Bergmanile.
1930. aasta suvel olid kõik lapsed Duvnäsis vanaema juures. Samal ajal korraldati Djurgårdsbrunnsvikeni lahe põhjakaldal suur Stockholmi näitus. Seal oli väljas parim, mida Rootsis moodsa disaini, kodukäsitöö ja tarbekunsti vallas leida võis, ning 12-aastane Ingmar Bergman igatses näitusele minna. Seda oodates lõbustas ta end grammofoni ja filmirullidega, mida ta oma lihtsa projektoriga vaatas.
Õe Margareta sünnipäevaks korraldas Ingmar Bergman üllatuse. Anna Åkerblom oli lapselapsest vaimustatud ja tema üle uhke, ta kirjutas tütrele:
Poisu kirjutab sulle üllatusest, mille ta Nitti sünnipäevaks korraldas. Nukkudega lavastatud stseenid! Kulissid joonistas ja värvis I. Bergman. Suurejoonelised valgusefektid ja päikesetõusud lavastas I. Bergman kodus leiduvate lampide abil. Haldjate, päkapikkude ja kuradite kostüümid on valmistatud M. Hellgreni ateljees.
Kui näis, et Ingmar Bergman pakub oma vanematele lugematuid rõõmuhetki, siis vennaga olid lood nii ja naa. Dag käis viimases klassis ja tuli korralikult toime ainetega, millele jaksas energiat kulutada. Ema Karini sõnutsi oli ta usaldusväärse ja siira loomusega, kuid väliselt range ja reserveeritud. Ja poiss oli nats või nagu ema kirjas Thomasele põgusalt mainib – ta suhtles temaga ikka veel aeg-ajalt –, «natsionaalsotsialismi lastehaigusest nakatunud».
Dag Bergmani käitumine oli ninakas. Enne oma 18. sünnipäeva 23. oktoobril 1932 kirjutas Dag emale, kui väga ta ärritus, kui luges Svenska Dagbladetist isa ülemuse, kirikhärra Josef Källanderi kirjutist. Kuninglikus draamateatris oli äsja toimunud Pulizeri preemia laureaadi, Ameerika dramatisti Marc Connelly näidendi «The Green Pastures» («Rohetavad aasad») esietendus. See tekitas ägedaid diskussioone ajakirjanduses ja väiksema massirahutuse kuninglikus teatris. Kui džässihelide saatel etendati stseeni patusest Babülonist ja lavale ilmus näitleja Håkan Westergren, loopis kümmekond noort natsi lava poole mängukuule ja mädasid tomateid ning heitsid saali publiku hulka lendlehti. Tekkis suur mürgel ja kohale kutsuti politsei.
Protest oli suunatud peamiselt näidendi religioonikriitiliste torgete ja selle vastu, et etendus, mis õigupoolest oli vanast testamendist pärinev stseenide jada, lähtus eeskätt sünnipäraste afroameeriklaste perspektiivist. Broadwayl mängisid kõiki rolle mustanahalised ja Rootsis olid mõned näitlejad meigitud mustaks. Dag Bergman vappus vihast:
Mind ärritas praegu väga etendust «Rohetavad aasad» käsitlev kirikhärra Källanderi kirjutis Svenska Dagbladetis. Pärast seda epistlit ei taha ma temaga enam tegemist teha. Tal ei ole õigust nõuda, et üks natsionaalsotsialist peaks ilmutama imetlustunde märke isiku vastu, kes lausa «[loetamatu koht] koorma all». See vana mees, pastor ja haritud lääne-eurooplane tuleb meile rääkima, kui haaravalt kaunis ja harras see neegrivõrgutustoode on. […] Jube vaadata, kuidas meie niinimetatud kultuur oma loojangule läheneb.
Ta kirjutas ka, et oli Stockholmi Natsionaalsotsialistliku Partei noorteosakonna sekretär ja kassiir ning tegi natsionaalsotsialistidele energilist propagandat. Tema koolis olid nad nüüd kaheksakesi, üks neist oli suvel «meie õpetuse omaks võtnud» proselüüt. Ta oli kirjale alla kirjutanud «Ema laps Dag» ja joonistanud kõrvale haakristi. Natside kurikuulsat sümbolit svastikat käis ta öösiti salaja ka linnas joonistamas, õe Margareta Bergmani sõnutsi oli politsei ta paar korda kinni võtnud. Ja Smådalarö asulas Stockholmist lõunas, kus Bergmanite perekond suvilat üüris, maalis ta haakristi ka mingi juudi rahvusest direktori eramule.
Ingmar Bergman liigitas oma isa Erik Bergmani poliitilise kuuluvuse järgi ultraparempoolsete hulka ja too ei olnud Rootsi pastorkonnas omataoliste seas sugugi ainus. Paljudest tema kolleegidest said 1930. aastatel mitmesuguste natsionaalsotsialistlike ja paremäärmuslike organisatsioonide liikmed. Kaks tolleaegset kiriklikku võimukandjat, piiskop Manfred Björkquist ja peapiiskop Erling Eidem avaldasid poolehoidu natsidele ja mõlemad kuulusid ka Erik Bergmani suhtlusringkonda. Tema kodused kasvatusmeetodid tuginesid enamalt jaolt niisugustele mõistetele nagu patt, ülestunnistus, karistus, andeksand ja halastus – selles oli oma seesmine loogika, millega lapsed leppisid ja mida nad arvasid mõistvat, kirjutab Ingmar Bergman «Laterna magicas». «Võib-olla aitas see seik kaasa, et me natsismi pikemalt mõtlemata omaks võtsime.» Ta ise laskis end mõni aasta hiljem sinisilmselt kaasa haarata Hitleri esteetikast ja väärtuskriteeriumidest.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks Dag Bergman Uppsalasse, et alustada filosoofiaõpinguid, ja seal leidis tema natsionaalsotsialistlik ind veelgi toitu. 1940 valiti ta Heimdali konservatiivse poliitilise üliõpilasühingu esimeheks. Ta pidas seda suurepäraseks võimaluseks, et anda «ürituse nimel oma panus», samas oli see samm edasises karjääris, sest «tegutsemine selle ühingu esimehena näikse Stockholmis olevat üpris hinnatud kogemus», kirjutas ta emale. Ta pani ka kokku küllaltki mahuka haldusõigust käsitleva kirjutise ja uuris põhjalikumalt välismaalaste komisjoni tegevust, mille ülesanne oli «kontrollida sisserännet Rootsi ja jälgida siin elutsevaid välismaalasi» – see valdkond muutus tema hinnangul järjest päevakajalisemaks.
Dag Bergman saatis emale «väikese brošüüri, mis ilmus möödunud esmaspäeval ja on äratanud üpris suurt tähelepanu nii siin linnas kui ka üleriiklikus ajakirjanduses». Brošüür, mida ta mainis, kandis pealkirja «Rootsi liin» ja üks selle koostajatest oli parempoolsete vaadetega Arvid Fredborg, kes kuulus nii Heimdali ühingusse kui ka riiklikku üliõpilasklubisse, pronatsliku Rootsi Rahvusliidu allosakonda. Fredborg oli ühtlasi üks 1939. aasta veebruaris toimunud niinimetatud Bollhusmöteti initsiaatoritest. See oli Uppsala üliõpilasenamuse protestlik meeleavaldus vastuseks Rootsi otsusele vastu võtta kümme haritud juudi põgenikku natslikult Saksamaalt – neid arvati ohustavat üliõpilaste tulevast tööturgu.
Dag Bergmanile jättis pamfleti sõnum sümpaatse mulje. See kritiseeris Rootsi kaitsejõudude relvastuse vähendamist ja nõudis kirjanikele vaba Põhjalat, mis tähendas seda, et Saksa okupatsioon Norras ja Venemaa surve Soomele tuli lõpetada. Kuid ehkki kirjutis astus välja nii natsismi kui ka kommunismi vastu, pooldasid selle koostajad rassihügieeni ja antisemitismi ideed. Nad tahtsid näha «arukat rassipoliitikat» ja selgeks klaarida «alaväärtuslike elementide soojätkamise probleemi, mis näitab end välja eeskätt meie vaimuhaiglates ja nõrgamõistuslike hooldusasutustes». «Katse tuua meie riiki tööjõuna suurel hulgal juudi põgenikke on põhjustanud tugevat ärritust ja see tekitaks ka tulevikus konflikte. Immigratsiooniprobleem sõltub täielikult rahvastikuküsimusest. Meie kohus on kanda hoolt, et vajadust immigratsiooni järele ei tekiks. [–] Kuid kas on võimalik muuta nii komplitseeritud protsessi, nagu seda on rahvastiku arendamine? Saksamaa näide silme ees, söandame sellele vastata jaatavalt,» kirjutati brošüüris.
Isa ja venna poliitilisel meelsusel on tähtis osa, kui otsime seletust, miks Ingmar Bergman samuti natsismist vaimustus, kui ta 1936. aasta suvel Saksamaal käis.
1930. aastate algul, kui Karin Bergman tundis rõõmu vanema poja huumorimeelest ja südamesoojusest, kuid muretses samas tema järsu ja kinnise välise külje pärast, oli noorem poeg puhas silmarõõm. Ingmar avab maailmale oma süle, ta suhtleb kõikidega päikseliselt ja rõõmsalt, kirjutas ta Thomasele.
Ta armastab muusikat rohkem kui ükskõik mida muud maailmas ja kui vähegi võimalik, püüab ta aega leida, et käia ooperiteatris või kontserdil. Tal on rikas sisemine maailm ja ta hoiab seda kõigele kaunile alati avatuna. Mõnikord tuleb ta minu juurde ja küsib: «Ema, kas me ei võiks korraks maha istuda ja rääkida kõigest sellest, mis meile meeldib?» Ja kui meil siis aega on, räägib ta kaua muusikast, teatrist, maalidest, raamatutest, inimestest – jah, kõigest! Thomas, ta on sinu moodi, see on imetlusväärne!
Ja