maavalitsuse tõsisest vastuseisust, õnnestus perekond Ringol tervisekeskus võidukalt valmis ehitada.” Sobib?”
„Sobib,” noogutas Evelin. „Päris tabav sõnastus, aga see lugu pole enam eriti naljakas. Näib, et asi hakkab tõsiselt hapuks minema.”
„Kas ikka pole midagi laekunud?”
Evelin raputas pead: „Ehituse rahastamist pole nad seniajani korralikult käima saanud ja raha antakse jupikaupa nagu konte koerale.”
„No ära nüüd nii karmiks ka mine,” rahustas Jan.
„Sa vaata, kui leplikuks teine läinud,” naeris Evelin oma kõlavat pärlinaeru. „Vanasti olid ikka sina see, kes valitsust ja kurba saatust manas. Kas nüüd on meil osad vahetunud?”
„Pole nad vahetunud midagi, homme käin maavalitsuses ära ja kütan neil pagana valitsejatel kere kuumaks.”
„Ära siis üle pinguta ja pea meeles, et ametniku hing on õrn, nagu klassikud väidavad.”
„Õigesti väidavad. Eks ma siis jätan neile natuke eluvaimu sisse.”
Sõbralikult möödus pealelõuna kontoris ning rõõmsat meelt ja lahedat olekut jätkus koduseintegi vahele. Evelin toimetas köögis ja vaatas aeg-ajalt elutuppa, kus Jan üritas visalt end kuhjunud ajalehtede virnast läbi pureda.
Lehti telliti palju ja kõik nad olid äkki erutavalt sisukaks muutunud. Vaid harva õnnestus mõni artikkel vahele jätta, lugeda tuli kõike ja järjest. Iga päev tõi midagi uut, igal päeval juhtus midagi, kas tehti kusagil saatust määravaid otsuseid või ilmutas end mõni uus ettevõtlusvorm. Jan ei tahtnud midagi mööda lasta. Kõik oli põnev, huvitav ja kaasakiskuv. Alles nädal või kaks tagasi olid ilmunud esimesed välisfirmade ärikuulutused. Need kas pakkusid välismaist ja siin veel tundmatut kaupa või otsisid Eestist midagi huviväärset. Midagi niisugust polnud lehed kunagi varem avaldanud ja imestusega uuriti kirevaid kuulutusi, mis mõjusid pigem värvika illustratsiooni kui asjaliku koostööpakkumisena.
Õhtulauast tõusmisega ei kiirustatud.
„Kas viime siis avaldused sisse?” küsis Jan pärast pikemat pausi, mis tavaliselt eelnes tõsisemale jutuajamisele.
„Mis … mis avaldused?” ehmus Evelin ja taipas kohe: „Ah jaa, rääkisime ju … sellest.”
„Rääkisime,” noogutas Jan ja vaatas küsivalt naisele. Evelini ebalus näis küll kummaline, kuid eks naised käituvadki neil puhkudel natuke imelikult. Saa neist siis aru.
„Jah, eks viime siis ära,” ütles Evelin pärast väikest vaikuseviivu. „Sai ju niimoodi kokku lepitud.”
„Aga millal siis?”
„Ükskõik millal, minu pärast kasvõi homme.”
Janile see vastus meeldis, kuid ei meeldinud ebamäärane kõhklusenoot naise hääles. Ta nagu polekski sellest vahepealsetel päevadel mõelnud. Janile, kes pidas perekonna loomist eluküsimuseks, mille ees kahvatusid kõik teised tähtsad otsused, tundus niisugune ükskõiksus kummalisena. Ta ei mõistnud seda hästi, kuid rohkem peale käia ja naist oma küsimustega tüüdata ta ei tihanud.
MAAVALITSUSE TOHUTU MAJALAHMAKAS TERVITAS NEID KÕLEDATE koridoride õõnsa kajaga, lastes igat sammu mõõdutundetult suurtes ruumides kaua kõlada. Valges pluusis ja mustas seelikus pikakasvuline blond ametnik uuris mõne hetke abiellumissooviga saabunud paari ja seejärel nende avaldusi. Ta sirutas käe üle laua ja ütles ühe sõna: „Dokumendid.” Kiirustades otsisid avaldajad oma isikutunnistused välja ja ulatasid need ametnikule. Jälle vältas pikk vaikus, mille kestel ametnik uuris vaikides talle ulatatud dokumente ja andis need mõne hetke pärast tagasi. Ta lõi avaldustele templi, kirjutas neile midagi, köitis kausta ja pistis selle sõnatult riiulisse. Siis ristas ta käed ja ütles selle päeva teise lause: „Kohtume kolme kuu pärast.” Ilmselt oli see lause ka viimane ja pärast äraootavat pausi astusid abielluda soovijad uksest välja.
„Sõnadesse suhtutakse selles asutuses säästvalt,” kommenteeris Evelin.
Jan oli tõsiselt pettunud ega vastanud. Nii külmalt kantseleilikku asjaajamist nii tähtsal puhul poleks ta oodanud. Kuidagi formaalne ja ilmetu oli see uus algus, millega tema lootis oma vähese õnnega elu kujundada hoopis teistsuguseks, kauniks ja kordumatuks.
Maavalitseja Leonhard Langi sünktõsine ilme head ei ennustanud. Ta viipas sõnatult tugitoolidele, kus nad Eveliniga arglikult istet võtsid.
„Tean, Ringo, millest rääkima tulid,” alustas maavanem enne, kui tulijad jõudsid oma muret kurtma hakata. „Kuradi hästi tean,” kinnitas ta veel kord, „aga aidata on raske.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.