sõber? Kuhu su optimism on kadunud? Rääkisid ju kogu aeg, et uued ajad ja uued kombed …”
„Ah, olgu, küllap kõik korda saab,” lõi Jan käega ja üritas naeratada, kuid hästi see tal välja ei kukkunud.
SEEKORD VAIKITI KODUTEEL PIKALT JA VÄIKE ELEVUS TEKKIS ALLES õhtusöögi eel, kui Evelin kusagilt veinipudeli välja otsis. Kõrge jalaga veinipokaalid valge linaga laual olid talle alati meeldinud. Need tegid toa säravaks ja pidulikuks ning ilmestasid isegi tagasihoidliku õhtulaua lihtsat katet.
„Mispuhul vein … täna?”
„Aga sel puhul, et mul on homme sünnipäev, musike.”
Mees tõusis poolistukile ja nüüd meenutas tema õnnetu olek koolipoissi, kes on matemaatikavihiku koju unustanud: „Aga, Evelin … ma tõesti ei …”
„Midagi pole lahti,” rahustas naine naerdes. „Sünnipäev on alles homme, küll jõuad lilled ka tuua.”
Jan istus uuesti toolile, kuid nördinud ilme jäi ta näole pikalt püsima. Alles siis, kui Evelin ta tseremoniaalse kummarduse saatel lauda palus, muutus ta pisut lõbusamaks. Tavapärane vestlus päevastest tegemistest, mis oli ikka saatnud nende õhtusööke, seekord siiski ei edenenud ja Evelini tähelepanelik pilk tabas mõningast pinget mehe näol. Kauane kogemus ütles, et midagi on tal hinge peal. Kogemus ütles sedagi, et vastutahtsi temalt midagi välja ei pigista ja tuleb lihtsalt oodata, millal mees ise oma murega lagedale tuleb. Sel korral läks siiski aega rohkem kui tavaliselt. Õhtusöök sai söödud ja laudki koristatud ning nüüd lihtsalt istuti mõtlikult pooliku veinipudeli taga. Kaks seinalampi heitsid hajusat valgust kahele pildile seinal ja tumepruunile külgkardinale, laua ümber valitses hämarus.
„Evelin,” kõlas lõpuks mehe vaikne hääl.
„Jah?” Naisele oli kohe selge, et midagi tähtsat on tulemas. Sel viisil alustati vaid kaua kaalutud ja põhjalikult ettevalmistatud mõtteavaldusi.
„Ma mõtlesin siin, et nüüd peaks selle ikka ära tegema.”
„Mille?”
„Meie kooselu. Me peaks selle nüüd ikka korralikult ära vormistama. Me elame juba kaua koos ja paistab, et see meeldib meile, niimoodi ühes elada, ma mõtlen. On ju niimoodi?”
„On, Janka, on.”
Naise sõnadest innustust saanud mees jätkas aina kasvava hooga: „Kaua me siis ikka sedamoodi, registreerimata ja laulatamata ja … me nagu polekski perekond, aga mina niimoodi ei taha. Mina tahan, et oleks ikka perekond ja kõik nii, nagu peab.”
„Kas ma saan sinust õigesti aru, et sa palud mu kätt?”
„Jaa, täpselt seda ma teen, Evelin, ma väga tahan, et meist, sinust ja minust, saaks perekond. Sa oled mulle lähedaseks saanud, sa oled mulle tähtis, väga tähtis, ja sinuga tahaks ma terve elu koos olla.”
Evelin tundis, kuidas talle pisarad kurku kogunevad. Ega talle midagi uut öeldud, abieluteema oli korduvalt jutuks olnud, kuid mehe järjekindlus ja siiras soov siduda oma saatus temaga, oli sellegipärast liigutav. Ta tõusis toolilt, kõndis ümber laua ja istus mehele sülle.
„Janka, kallis, kui sa seda nii väga soovid, siis sündigu sinu tahtmine. Vormistame oma kooselu lõpuks ära ja saagu meist pealegi perekond.”
„Sa siis … seda et … siis oled nõus? Jah?”
„Jah, jah, jah, olen nõus, aga laulatus ja pulmad jäävad küll ära. Registreerime lihtsalt oma abielu ära ja kogu lugu.”
Jan avas küll suu, kuid rääkida tal ei lastud. Naise palav embus võttis sõnad ja vist mõttedki.
Hetkelise tundepuhangu ajel tehtud otsus tuletas end naisele terve öö meelde ja vastu hommikut hakkas ta seda juba kahetsema. Miks ta seda tegi? Miks nõustus ettepanekuga siduda end mehega, kes oli küll igati sümpaatne ja meeldiv, kuid kelle vastu tal sügavamaid tundeid polnud? Impulsiivseid ja pikemalt kaalutlemata otsuseid oli Evelin ennegi teinud ja tundus, et just need tema saatust määravadki. Kaks eelnenud tormilise armastuse tipphetkel sõlmitud abielu jooksid karile sama tempokalt, kui nad olid alanud, ja nüüd oli neist järel vaid kibejas mälestus. Arglik mõte, et kaalutletud ja mõistuslik abielu tasase ja korraliku mehega oleks sel juhul ehk õigem, pudenes kohe koost, kui kangastus kujutluspilt salaarmukesest, kellest ta ei saanud kuidagi lahti öelda. Suure tahtepingutusega oli ta terve talve suutnud hambad ristis põiktänava korrusmajast püstipäi mööda marssida, kuid jumal teadis, millist pingutust see temalt nõudis. Teadmine, et ta ei tohi, et ta on endale lubanud, ja kui ta veel mingitki lugupidamist enda vastu tahab alal hoida, siis ta sinna ei lähe, vaid võimendas taluvuse piire kompavat iha. Kord sai soov Jürgeni lihaseliste käte vahele viskuda temast võitu. Siis oli ta sööstnud telefoni juurde ning värisevi käsi numbreid valinud, kuid õnneks talle ei vastatud. Ta teadis hästi, et päevased kohtumised tuleb eelmisel õhtul kokku leppida, kuid see meeleheitlik soov polnudki mõistuslik ega tegelikke olusid arvestav. Nii ta siis seisis seal telefonitoru peos muljudes ja nuttis. Pikalt, valuliselt ja kaeblikult. Nuttis, kuni ahastuse paine vaibus ja koos sellega kustus ka iha.
Hommiku eel saabus selgus, et unelootust enam pole, ja nördinult vahtis ta üksisilmi lakke. Abielu Janiga võis ju tõesti mõistlik mõte olla, kuid milleks seadustada kooselu mehega, kelle voodis ta pidevalt hoopis teisele mõtleb? Milleks seda vaja on? Vastus tuli koos valupitsitusega südames. Seda näeb ta homme hommikul peeglist, mis halastamatu otsekohesusega viitab vajadusele abielluda nii kiiresti kui võimalik, sest aeg vähegi kasuliku liidu sõlmimiseks hakkab otsa saama. Samas aga andis endast märku reetlik mõtteke, et pole tema esimene ega viimane naine, kes peab seadusliku mehe kõrval armukesi, ja küllap saab ka sellega kuidagi hakkama. On saanud senini, saab edaspidigi.
Hommiku eel Evelin suigatas korraks, kuid äratuskella tüütu helin kõlas peaaegu kohe, kui ta oli silmad sulgenud. See hommik oli vist esimene ta elus, mil tal peeglisse vaatamine vahele jäi.
TÖÖPÄEVA TEMPOKA ALGUSE ASKELDUSED VIISID MUREMÕTTED, kuid tinarasked silmalaud meenutasid aeg-ajalt öiseid hirme ja kannatusi. Alles siis, kui Jan tohutu tulbisülemiga sisse marssis ja naise kaenlasse haaras, meelolu muutus. Oli ikka tore, et tubli ja armastav mees, kellest peagi saab tema seaduslik kaasa, osutab talle niisugust tähelepanu, ja heldinult suudles ta Jani põsele. Ei, see otsus oli ikka õige!
Soojakutrepilt metalselt kõmavad sammud kainestasid kaasasid ja siivsalt tõmbusid nad teineteisest pisut eemale. Sisse astus sohver Jüri, kes vaatas ebaleva pilguga algul lillesülemit ja siis pöördus Jani poole: „Kuule, peremees, kiva ei saand.”
„Miks sa siis kiva ei saand?”
„Sest öeldi, et vanad arved maksmata ja enne uusi ei tehta, kui vanad klaaritud.”
„Mida-a?!” röögatas Jan, kuid taltus kohe. Rahapuudus oli juba mitu päeva kõneks olnud ja eks sel kivimüüjal oli ehk pisut õiguski. Närvilise liigutusega haaras ta telefonitoru ja hakkas numbreid valima.
„Leonhard, kurat, kas raha kandsid üle?” hüüdis ta hetke pärast torusse.
„Mis asja … kui palju? Seda on vähe, saad aru, liialt vähe! Sellest jätkub vaevalt palkadeks, aga kive tuleb ka osta … Ehitus jääb seisma, saad aru, seisma!”
„Noh, kas lubati?” uudistas Evelin, kui kõne lõppenud.
„No midagi lubati,” ühmas Jan.
„Aga tead, mis nad veel ütlesid?” Sohver Jüri seisis ikka uksel ja tammus jalalt jalale.
„No mis nad siis veel ütlesid?”
„Ütlesid, et nüüdsest on tellised poole kallimad.”
„Miks?” kõlas kahehäälne küsimus.
„Seks, et see kaubakeskus, või mis ta seal on, pidada kõik nende kivi ära ostma poole kallima hinnaga.”
„Kaubakeskus? Mis nemad selle kiviga teevad?”
„Eks väljamaale viivad. Nii vähemalt räägiti, et varsti pidid nad terve tehase toodangu ära ostma.”
„Terve