teistmoodi käima. Enam ei ole nii, et kõik jooksevad, pead laiali, ja ajavad kolmekesi üht ja sama asja. Igaühel on nüüdsest konkreetne töölõik ja võtke vaevaks sellega arvestada. Kõigi üksikküsimustega peate pöörduma asedirektorite poole ja mind pole vaja iga pisiasjaga tülitada, sest mina … mina ise pühendun arengustrateegia väljatöötamisele, visioonile ja missioonile. Selge?”
Rahvas tõusis toolide kolinal ja riburada siirdusid kõik oma uutesse kabinettidesse, mille ustele olid kinnitatud käsitsimaalitud sildid. Inglise keele õpetaja Sigrid vaatas pikalt uksesilti kirjaga KAUPANDUSOSAKOND, enne kui ukse avas ja sisse astus.
Peadirektor saatis lahkujaid pika pilguga ja õnnitles end firma eduka alguse puhul. Nüüd tal juba oli, mille üle rõõmustada. Välismaine pudukaup, mille hankimiseks tuli tal nädala jagu meeleheitlikult pingutada, paluda, manguda, veenda ja kaubelda, hakkas pikkamööda liikuma ja kogu selle krempli haldamiseks oli ülim aeg lisajõudu leida. Umbes sama toimus ekspordiga, mis seisnes peamiselt küll metsamaterjali väljaveos, kuid siin oli lootust asja märkimisväärselt parandada. Tuli vaid Vene delegatsiooni saabumine ära oodata.
„No nii, Ulla, lähme peame veits plaani.”
Ervin võttis finantsjuhil käe alt ja koos astuti kitsukesse kabinetti, kus esialgu muud mööblit peale kirjutuslaua ja paari tooli polnud. Ulla istus laua taha ja tõmbas enda poole pooltühja pruunika pappkausta. Seejärel kummardus ta laua alla ja tõi sealt välja ümarate puitnuppudega arvelaua.
„Mis … misasi see on?” Ehmunud näoga osutas Ervin kummalisele riistapuule.
„Arvelaud.”
„Mitte arvelaud, vaid idioodi kannel on see. Ma poleks uskunud, et need riistapuud siinmail veel käibel on. Tead, võta parem see.” Ervin tõmbas põuetaskust Citizeni kalkulaatori ja pani selle lauale. Ulla vaatas uut aparaati igast kandist ja kehitas õlgu: „Ma parem ikka arvelauaga …”
„Tee aga kalkulaatori käsitsemine endale selgeks,” naeris Ervin. „Hommepäev tellin ma Saksast kogu kontorile korralikud kalkulaatorid.”
„Hea küll, hea küll,” noogutas Ulla. „Millest alustame?”
„Raha lugemisest. Palju meil praegu juba arvele on tiksunud?”
Ervin suunas uuriva pilgu uue kaastöötaja sinisilmadesse ja üritas sealt iga hingevärinat välja lugeda. See töötaja oli tähtis ja tema arusaamu, hinnanguid ja väärtuste skaalat tahtis ta võimalikult kiiresti tundma õppida. Holger Badstuber Hamburgi ajalehest oli tihti toonitanud, et raamatupidaja on ühe Geschäftsmann’i jaoks tähtsam kui abielunaine, sest kui eine Frau on loll, siis kõrbeb halvemal juhul puder põhja, aga kui Buchhalter osutub saapaks, siis võib ta su lihtviisil vangi panna. Ervinile oli see elutark õpetus meelde jäänud ja nüüd tahtis ta sellest jutukast naisest kõike teada.
Ta oli kaua kahelnud, enne kui lõpliku valiku tegi, kuid lõpuks pidi ta midagi otsustama, sest aeg pressis peale ja kauem kannatada enam ei saanud. Peaaegu terve kuu olid nad Sanderi ja Kristjaniga üritanud hoogsalt alanud kaubavahetust hallata ja aina paisuvat dokumentatsiooni kontrolli all hoida, kuni Ervin lõpuks vihastas, lõi kausta plaksuga kokku ja tõi kuuldavale ühe oma mälestusväärsetest vaimukustest, mida kaubakeskuses hiljem ikka ja jälle korrati: „Aritmeetika on matemaatika kõige raskem osa.” Poisid nõustusid innukalt noogutades ja Ulla saigi tööd. Paari päevaga oli ta alustava firma tegevusest esmase ülevaate saanud ja mõndagi ta selle toimingutest juba teadis.
„Tiksunud on üht-teist arve peale küll,” nõustus Ulla. „Aga eks kogu aeg läheb ka välja. Selle nädalaga, ma vaatan, on oma kolm miljonit rubla siit läbi käinud, aga käibevahendite defitsiit on endiselt suur ja sisseostuks raha ei jätku.”
„Kuidas siis ei jätku? Me müüme ju meeletu kasumiga.”
„Meeletu? On see siis ikka nii meeletu?”
„Ullakene,” Ervin lükkas lehe valget paberit ja kalkulaatori üle laua: „Kirjuta!”
„Mida?”
„Tihu palgi eest maksame me siin kolmsada rubla. On ju nii?”
„On, aga mis siis?”
„Siis pane see arv kirja. Aga vaata nüüd, palju rootslased meile selle tihu eest maksavad.”
Ulla lappas kiiruga pabereid, kuni leidis arve ja selle külge kinnitatud ülekande koopia.
„Kakssada krooni maksavad.”
„Nii, kulutasime kolmsada rubla, aga teenisime kakssada krooni. Nüüd müüme need kakssada krooni valuutaoksjonil ja kui palju rublasid saame?”
Jälle lappas raamatupidaja pabereid, kuni leidis oksjonikursi üles. Seejärel toksis ta mõned arvud oskamatult kalkulaatorisse ja jäi uskumatu pilguga numbritablood põrnitsema: „Ei, ma ikka parem arvelauaga …”
„Oot-oot,” katkestas teda Ervin. „Näita, mis arvu sa said.”
„Kuus tuhat, aga see ei saa õige olla.”
„Saab, kullake, saab. Kulutasime kolmsada ja teenisime kuus tuhat ja rehkenda nüüd, mitu tihu palke saame selle raha eest juurde osta.”
Rehkendama Ulla ei hakanud ja tundus, et alles nüüd mõistab ta selle hullumeelse äri ulatust: „Kurat, sedasi võib ju püstirikkaks saada!”
„Aga mida ma siis kogu aeg räägin? Kogu asja uba on totakas vahetuskursis, mille venelased oma rublale kunagi kehtestasid. Selle eest peame neid kõiki kättpidi tänama ja millegipärast on mul tunne, et see tsirkus kestab siin veel päris kaua.”
„Tea, kas ta nii kaua kestabki,” kahtles Ulla. „Räägivad seal aina oma kroonist … ja korust ja pagan teab millest veel, see äri võib meil varsti vett vedama minna.”
„Mingu, aga aasta või paar saame ikkagi raha labidaga kokku kühveldada, nii palju kui süda lustib, ja seda võimalust ei tohi me mitte maha magada.”
„Õige ta on, õige ta on,” noogutas Ulla. „Aga nüüd … aga nüüd … peaks eksportima, nii et … nii et raamid ragisevad!” Värisevate kätega lappas ta kausta ja kontrollis igaks juhuks arvutuse veel kord üle. Töö lõpetanud, hingas ta sügavalt sisse ja vaatas vaimustunud pilguga oma uut ülemust: „Jah, nüüd tuleb läände müüa kõik, mis vähegi kannatab! Jumal küll, milline äri, milline äri! Tuhandeprotsendised kasumid! Lolliks võib minna.”
Lai naeratus ilmus Ervini näole: nüüd oli ta veendunud, et on leidnud õige kaastöötaja, täpselt niisuguse, nagu vaja.
„Just nimelt,” noogutas ülemus nõustuvalt. „Aga kahjuks pole siit palju võtta. Pagana vaene maa, tuleb tunnistada, ja ega peale metsa olegi siit suurt midagi leida, aga oota, varsti venelased tulevad, ülehomme juba tulevad, ja siis … ja siis me alles näitame, mida võime.”
„Mida neilgi seal pakkuda on? See ju samuti vaene maa.”
„Oh, sa ei kujuta ettegi, mida neil on. Hamburger Abendblatt kirjutas ükskord, etVenemaa on imede maa, millist mujal ei leidu, et see on maailma kõige rikkam maa, kus elavad kõige vaesemad inimesed. Usu mind, sealkandis me võime imesid korda saata ja saadame ka.”
Ervin tõusis ja siirdus oma kabinetti. Ta libistas hajameelse pilgu üle rohmaka mööblikomplekti, tohutute mõõtmetega kirjutuslaua ja raskepäraste metallkarkassiga tugitoolide, millel laiad kollakad padjad kui pannkoogid. Aga nimi oli sellel mööblikomplektil kõnekas – mingi tolvan oli pannud talle oma arust toreda nime Forte, teadmata, mida see mõiste noodilehel tähistas. Kuid ega ta palju eksinudki, sest valjult vanduma pani see tõesti.
Ei mingit stiili ega elegantsi, ohkas Ervin ja laskus toolile. Ta toetas mõlemad käed lauale ja suunas pilgu lakke. Hamburgis oli ta näinud tõelist toredust. Senini seisid silme ees Mönckebergstraße puhtusest kiiskavad kuldsete kirjadega klaasaknad või Spitaler Straße mitmekordsed kaubamajad. Mida seal kõike ei olnud! Tundide viisi oli ta kõndinud neil rahalõhnalistel tänavatel, vaadanud, imetlenud ja unistanud. Ega tal neisse uhketesse kaubamajadesse küll asja olnud, aga teadmise ta sai ja koos sellega ka