kiirelt kaaslasega samale lainele häälestuda.
„Nemad, noh. Need raadioülemused.”
„Ah nemad. Mis nad siis ütlesid?”
„Nad nagu ei saanudki aru, mis tegelikult juhtus. Sinu mineku peale laiutati vaid käsi ja öeldi, et tühja kah, head teed tal minna. Öeldi veel, et sina oled üks tuhandest tunnustamata geeniusest, keda leiab iga nurga pealt kimbukaupa. Vaat niimoodi nad ütlesidki.”
„Sead!”
Niisugust suhtumist poleks Ervin osanud oodata. Senini oli ta ikka arvanud, et kodumaal jäädi teda mäletama. Mõned tema laulud olid tuntuks saanud ja ühte neist olevat isegi Jaak Joala laulnud. Sõber Ferdinand oli sellesisulisi teateid pidevalt saatnud. Aga miks siis nüüd niimoodi? Kas tema protest ja kodumaalt lahkumine möödusid tõesti märkamatult ega toonud kaasa vähimatki pinnavirvendust kohalikus muusikamaailmas? Ei, nii see ei saanud olla! Tema abielu väliseestlasest neiuga oli kõneaineks kõikjal. Tuttavad ja nende tuttavad aitasid aina plaane pidada ja ümbritsesid teda tiheda ringina lahkumiseelsetel päevadel, mille naelaks sai kutse julgeolekukomiteesse. See oli tema esimene kokkupuude terroririigi jõhkrusega ja seda jääb ta elu lõpuni mäletama.
Löödult kõndis Ervin bussijaama tagasi. Kohtumine vana sõbraga ei olnud meeldiv, pigem lisas see kraadikese kibedust, mida oli hinges juba niigi ülearu. Noorus sai mööda, ja kui pikemalt järele mõelda, polnud seda ju õieti olnudki. Peamine, mida ta mäletas, olid hädad, mured ja õnnetused, abielu lagunemine, vaesus, võitlus tunnustuse ja hiljem juba olemasolu eest. Rõõmutu elu rõõmutus ümbruses, ja nüüd veel vana sõber, kes isiklike hädade küüsis kippus reaalsustaju kaotama. Märkamatult oli kõnd aeglustunud ja astuja sammud kohandusid marsitaktiga, mida ta juba pikemat aega endamisi ümises. Äkki ta seisatas. Alles nüüd jõudis tema teadvusse tõsiasi, et ta peas kumiseb pidevalt „Marche funèbre”, Chopini „Leinamarss”. No milleks see veel? Ei, nii see ei lähe! Mõte selgines, meeleollu tekkis väike muutus. Milleks nutta ja halada, aeg on minevikuga lõpparve teha! Ta on tagasi kodumaal, kus kavatseb veeta kogu oma ülejäänud elu. Kümneaastane kannatuste rada pole läinud tühja, sest ometi kord aimab ta võimalusi, kuidas masendav vaesus enda teenistusse rakendada ja kasumit teenima panna. Selle veendumusega asus ta koduteele.
REIPA SAMMUGA SISENES ERVIN KORNET JÄRGMISEL HOMMIKUL halvasti lõhnavasse söögimajja. Musta ülikonda riietatud Sander Ratas osutas võiduka naeratusega ovaalse laua taha kogunenud kümmekonnale mehele, kes uurisid uudishimulikult tulijat.
„Need on siinsed ärimehed, kel kõigil midagi pakkuda,” tutvustas Sander.
„Hea küll, kuulame nad ära.”
Ervin laskus vabale toolile laua otsas. Osutas siis sõrmega esimesele istujale: „Alustame teist.”
„Mina, see tähendab mina … olen metskonnast, metsamajandist.” Päikesest parkunud jumega vanemapoolse mehe eneseväljendus polnud just veatu, kuid Ervinile see meeldis.
„Nii-nii, ja mida pakute? Palki, lauda, paberipuud, milliseid koguseid?”
„Noh kõike on, palki on ja paberipuud, noh seda on nii palju, et tapab. Aga mis hind on ja kui palju vaja?”
„Vaja on väga palju ja hind on korralik, selles ei pruugi te kahelda. Järgmine.”
Järgmine oli talumees, siis ehitusmaterjalidega sahkerdaja, seejärel sai sõna kerge slaavi aktsendiga kõnelev tõmmu noormees, kes tuli välja ülima konkreetsusega:
„Meil on kõike.”
„Kellel meil?”
„Minul ja minu partneritel.”
Tõmmu jumega noormees ei hiilanud just jutukusega, kuid tema enesekindel hoiak ja siiras silmavaade äratasid sümpaatiat.
„Nii, ja mida teil siis pakkuda on?”
„Metalli, metsa, mett, marju, karusnahka, nuluõli ehk kõike, mida Siberist saab.”
Ervin neelatas ja vaatas tähelepanelikult kõnelejat. Hetkega oli tal selge, et see sümpaatne vene poiss valdab kullasoont, mida oskusliku ümberkäimise korral saab ehk soovitavasse sängi suunata.
„Teiega, noormees, tahan ma pärast pikemalt vestelda,” ütles Ervin tõmmule mehele ja pöördus järgmise kaubapakkuja poole.
Poole tunni pärast oli pilt selge. Ervin tõusis, toetas käed lauale, lasi pilgu üle kokkutulnute käia ja lausus erilise rõhuga:
„Mehed, täna me oleme kõik ühe suure ettevõtmise lätetel. Siit, sellest kohast, saab alguse uus kaubandusfirma nimega … Eesti Kaubakeskus. Jah just Eesti Kaubakeskus, sest kohaliku turu kiratseva kaubandusega ei peaks me piirduma.”
Ervin sirutas end ja ta hääl kõlas jõulisemalt: „Kaubaga hakkame varustama tervet vabariiki, homme võtan ma ühendust meie Saksa ja Skandinaavia partneritega ning lähiajal alustame rahvusvahelist kaubandust ka Venemaa suunal. Uskuge mind, mehed, varsti saavad teist kõigist rikkad inimesed ja …” Äkki ta ei teadnudki, mida veel öelda. Olukord oli nii uudne ja ebakindel, et polnud tal mingit selgust endalgi. Jõuga surus ta kasvavad kahtlused tagasi ja tõstis käe:
„Siin, nüüd ja praegu teeme me oma unistused teoks.”
Hõreda aplausi saatel lahkus Ervin sööklast. Püstipäi ja reipa sammuga, mis meenutas küll pigem marssi, astus ta väikelinna tänaval. Esimest korda üle mitme aasta tundis ta end hästi, tundis nii nagu kunagi koolipõlves, mil tema loodud muusikapala raadios mängiti. Näis, et tema õnnetäht on jälle särama hakanud.
V
JAN KÕNDIS RAHUTULT MÖÖDA SÜVENDI KALLAST, JÄLGIS EKSKAVAATORI tööd ja kiikas iga viie minuti järel nivelliiritorusse. „Vaadake ette, ärge te seal üle kaevake!” raputas ta aeg-ajalt brigadiri poole rusikat. Vundamendikaeviku kaevamine oli tähtis töö ja sellel pidi firmajuht isiklikult silma peal hoidma.
„Kuule, ära pabista nii palju,” hõikas brigadir Ants. „Las kopp võtab ikka täpse sügavuse välja.”
„Ei võta ta midagi täpselt välja,” käratas Jan. „Viimased viis senti kaevate käsitsi ja et mul ühegi taldmiku all grammigi täitepinnast poleks!”
Jan oli kogenud mees ja teadis hästi, et töömehed üritavad suuremat käsitsitööd vältida, kuid ülekaevamise risk oli suur ja kiiruga kokkukühveldatud täitepinnas vundamentide all hakkas end hiljem seinapragude näol meelde tuletama. Niisugust asja Jan oma ehitustel ei lubanud. Tema tahtis oma tööd korralikult teha ja sellega pidid kõik arvestama.
Lõunaks sai kaevik valmis ja juba sättis kraanajuht tugesid paika. Jan tundis tuttavat rõõmsat rahutust. Iga uut ehitust alustas ta värinaga hinges, kuid see siin oli eriline. See oli uue aja, uue Eesti esimene ehitus selles linnas ja pidi korralikult tehtud saama.
Kogenud ehitajana oskas Jan hinnata kõiki käimasolevaid tegevusi sellel platsil. Ta teadis täpselt iga mehe töö tähendust, mõistis iga masina liikumise sihti, tundis iga materjali, selle otstarvet ja vajadust. Tal oli kõigest hea ülevaade ja vaikse rõõmuga täheldas ta, et asjad laabuvad täpselt nii, nagu peab, täpselt nii, nagu ta oli plaaninud ja arvestanud. Tõrkeid polnud ja see tundus esialgu kummaline, sest oli ta ju harjunud nõukaaegse töökorraldusega, kus iga lihtsaimgi tegevus nõudis närvikulu.
„Nooh, Ringo, hakkad pihta,” kõlas maavanema Leonhard Langi räme hääl selja tagant. Jan ei pööranud isegi pead kõrge ülemuse poole, nii tähtis oli hetk, mil esimene vundamenditaldmik maha asetati ja telgjoone järgi täpselt paika sätiti. Alles siis, kui kraananool järgmise ploki pole pöördus, sai Jan sõna suust: „Läks lahti jah.”
„Tubli-tubli, pane aga täistuuridega edasi, järgmisel sügisel lõikame siin linti.”
Jan noogutas ja pööras pilgu uuesti autokraanale. Töö edenes, vilunud liigutustega rihtisid töömehed plokirida ja näis, et nemadki tunnevad uuest algusest rõõmu.
Maavanem uuris veel veidike aega tõtlikku elevust ehitusplatsil ja küsis: „Kas kõik vajalik olemas, takistusi pole?”
„Tundub,