kaalutakse meil marju, saate aru, tonnidega. Palju teil vaja on? Kümme tonni, kakskümmend tonni, kolmkümmend tonni? Pole probleemi, saab rohkemgi.”
Ervin tundis, kuidas tal hakkavad käed kergelt värisema. Tonnide viisi metsamarju Saksa tohutule turule, kus puhtad loodustooted lähevad aina enam hinda! Fantastika!
„Aga see mesi ikka,” ei jäänud Ervin rahule. „Palju seda siis?”
„Palju, väga palju.” Andrei täitis uuesti klaasid ja tõusis: „Aga joome nüüd lahke pererahva terviseks.” Jälle kerkisid klaasid, jälle rüübati sealt tubli lonks ja jutt jätkus.
„Mütse nägite, ah?” uuris Danil. „Muidugi nad nägid, ega nad pimedad ole,” kinnitas Andrei. „Neid on võimatu mitte näha.”
„No vaadake siis, meil lähevad mehed sügisel pikale matkale mööda idapoolseid jõgesid ülespoole, aga kevadel tulevad nad tagasi täislastis paatidega, vot. Ja teate, mis neil seal peal on? Ah?”
„No mis on?”
„Sooblid, sooblite toornahad, igal mehel vähemalt tuhat! Saate aru, mida see tähendab?”
„Noh?”
„Dollareid tähendab. Sooblitel on kulla hind, see on meeletu raha, mis sealt kevadel kokku voolab.”
Ei jõudnud vastuvõtjad veel asjasse süveneda, kui Danil tuli uue ärivõimalusega lagedale:
„Kalamari, kaaviar, tead, vaat see on alles äri! Puhas kuld, ma ütlen!” Ervini pea jõnksatas püsti. See haruldus, mille ta teadis kindlalt venelaste monopoli olevat, oli Saksamaal kõrges hinnas. Kuid pikemaks mõtiskluseks talle aega ei antud.
„Võtame nüüd meie tulevase koostöö terviseks,” kuulutas Danil asjalikult ja tühjendas vilunud liigutusega klaasi.
„Tead sa, Ervin,” Ilja sättis end peoperemehe kõrvale ja embas teda usalduslikult õlgadest. „Sina pead meile külla tulema, kindlasti pead tulema. Sa ei kujuta ette, kui kaunis on taiga kevadel. Lähed välja ja vaatad, milline imeline loodus, milline sügav rohelus ümberringi, milline vaikus, värskus ja lillelõhn!”
„Natuke allveelaevade lõhna ka,” torkas Andrei vahele.
„Ah mine sa, Andrei …” rehmas kõneleja käega.
„Aga … aga mis allveelaevad teil seal on?” ei saanud Ervin rahu.
„Jaa, allveelaevad meil tõesti on,” noogutas Ilja. „Tead, kõnnid kevadel Obi mõne lisajõe kaldal ja vaatad – allveelaevad! Tõelised allveelaevad ujuvad mööda jõepõhja ringi. Niisugused pirakad, kujutad ette?!” Ilja ajas käed nii laiali, kui suutis. Kalameeste ülemaailmselt tuntud eneseväljendus tõi kõigile naeratuse näole. „Ja palju suuremadki veel,” lisas kõneleja. „Igaüks oma viis-kuuskümmend kilo raske.”
„Oot-oot, et polegi siis allveelaevad?”
„Ei ole jah, kalad on, aga mitte tavalised kalad, vaid ehtsad Siberi tuurad. Vot! Tead sa, mille poolest Siberi tuurad tähtsad on?”
Ervin ei teadnud ja raputas pead. Sellest hoogu juurde saanud Ilja jätkas: „Kudemisajal on iga tuura kõhus mitu kilo marja. Saad aru, kõige puhtamat kaaviari! Ja kuidas seal kalapüük käib, seda peaksid sa tõesti nägema. Kevadel ujuvad kalad kõik ülesvoolu ja jõgi lausa kubiseb neist. Külamehed löövad neid labidaga. Saad aru, labidaga pähe ja kaldale. Vaat niimoodi käib meil kalapüük.”
„Priskelt ikka elavad teie külamehed sealkandis.”
„Priskelt? Kaugel sellest, rahvas on meil vaene.”
„Aga nii palju kala ikka …”
„Kala? Kulla mees, ega siis keegi seal kala söö. Tuuradel lõigatakse välk-pauk kõht lõhki, võetakse mari välja ja kogu lugu. Mari maksab raha, saad aru, kala ise on odav.”
„Aga kala, kas siis seda ei söödagi?”
„Süüakse nii palju kui süüakse, aga kellel seal aega lihaga jännata. Eks need lihakehad siis natuke roiskuvad ja haisevad seal kaldapealsel, aga küll karud-rebased pikapeale platsi jälle puhtaks teevad. Aga kaaviari võid meilt saada nii palju, kui tahad. Seda kaupa meil liigub ikka päris suurtes kogustes.”
Tunni pärast oli töine nõupidamine lõppenud ja külalised paluti allkorrusele pidulikule õhtusöögile. Toost järgnes toostile ja nüüd olid ütlejateks põhiliselt vastuvõtjad. Viina jätkus ja vajaduse korral toodi seda aina juurde. Mida aeg edasi, seda lahkemaks läksid kaubapakkumised, seda suuremaks kogused ja kiiremaks tarneajad.
„Palke, saematerjali?” pungitas näost punetav Ilja silmi. „No räägi, inimene, palju vaja, hommepäev pannakse ešelon tulema, kui vaja ka kaks. Meile, tead, ei maksa see mitte midagi. Meil, tead, on metsa rohkem kui kogu ülejäänud maailmas kokku.”
„Metalli? Armatuurterast? Kantrauda? Oeh, kas sa siis ei tea, et Uural on Venemaa sepikoda? Seal on kaks tehast, ei, isegi kolm tehast, ja kõik nad toodavad armatuurterast, nii palju kui kulub. Oi, meil on rikas kant, sa ei tea, kui rikas kant meil on.”
Kahtleva pilguga silmis uuris Ervin kõnelejat ja vangutas pead: „Aga kuidas siis ikkagi nii rikka kandi rahvas vaene on?”
„Süsteem, kulla sõber! Süsteem on süüdi. Eks teilgi siin olnud sama jama, et piiri taha putkamine oli kodumaa reetmine ja äri tegemise eest pandi vangi, aga nüüd on perestroika ja kõik vaba. No nüüd me alles näitame, kus kivi all vähid elavad!”
Kergelt kõikuv Andrei astus vestlejate poole ja hõikas juba eemalt: „Oh ära asjata pinguta, Ilja, ei taipa tema vene värki, seda pole veel keegi taibanud ja nüüd arvad sina, et üks saksa soustis tšuhhonets vene hinge avarust mõistaks. Joome parem.”
Idamaiste mandlisilmadega Danil sirutas end ja vaatas mõne aja mõtliku pilguga alkoholiuimas inimesi, kes katkendliku kõne ja ilmekate žestide abil üritasid üksteisele midagi tõestada. Ta pööras pilgu lae poole, avas suu ja jõuline bass alustas ballaadilikku laulu. Kõik kuulatasid. Hetke pärast lisandus Andrei tenor ja pikalt venitatud vokaalidega kahehäälne laul omandas uue kõla. Ervin kikitas kõrvu – midagi tuttavlikku aimus selles laulus. Mõneti meenutas see gregooriuse koraale, mida ta omal ajal armastas puhkepäeviti Püha Michaeli barokk-kirikus kuulamas käia. Sama polüfooniline a cappella, sama mitmehäälne esitus, sama minoorne helistik, kuid mitmete kordustega kirikulauludest eristas seda meloodia imeline voolavus. Nüüd lülitus ka Ilja bariton, kuid kvindi võrra madalamalt, ja kolmehäälne kooskõla saavutas heliseva täiuse refrääni lõpustroofis „tšornõi voron, ja nje tvoi …”.
See oli kurvameelne ballaad, mis aina kestis ja kestis, kuni kõik selle käigud ja pöörded hakkasid pikkamööda pähe jääma. Häälte täiuslik kokkukõla helises veel kaua kõrvus, isegi siis, kui laul oli juba lõppenud.
„Meeldis?” küsis Ilja. Ervin vaid noogutas, imeline esitus oli haaranud ta endasse sedavõrd, et ta polnud veel valmis vastama.
„See on Doni kasakate laul mustast kaarnast,” seletas Andrei. „Aga seda lauldakseVenemaal igal pool, kõigis linnades ja külades. Vene inimesed on seda laulu ammustest aegadest armastanud.” Ilja ohkas, vaatas korraks maha, enne kui oma mõtte lõpetas: „Sõjad ja suured rahutused pole Venemaa pinda kunagi unustanud ja mustal kaarnal on seal alati korralik söögilaud olnud.”
Ervin noogutas hajameelselt, kuid jutu sisu temani ei jõudnud. Laul oli ammu lõppenud ja asendunud aina kasvava suminafooniga, aga imeline meloodia tema kõrvus helises edasi. See oli muusika, see oli tema stiihia, tema keskkond, tema usk, lootus ja armastus, mida ta alati oli tähtsaks ja vajalikuks pidanud. See oli asi, mida ta mõistis ja hinnata oskas.
Iseendalegi imestuseks oli võõra rahva looming teda äkki hingepõhjani vapustanud ja äratanud temas tundeid, mis juba pikalt peidus olnud. Muusika oli olnud tema kaaslane ja lohutaja rasketel päevadel ning kunagi oli ta andnud lubaduse sellele jäägitult pühenduda. Kui palju rõõmu oli talle kinkinud looming! Kui palju jõudu, eneseusku ja lootust oli sisendanud esimene tunnustus: ta suudab veel, ta suudab rohkem, suudab veelgi paremini,