“Sa ei peaks selles antiseptilises urkas olema.”
Ta istus mu voodi äärele ja hakkas jutustama lugu tollest korrast, kui mürgine skorpion Lorit nõelas. Olin seda kümneid kordi varemgi kuulnud, aga mulle meeldis ikkagi, kuidas isa seda lugu rääkis. Nad olid läinud retkele kõrbesse, kus nelja-aastane Lori keeras ümber ühe kivi ja selle all olnud skorpion nõelas tema jalga. Loril tekkisid krambid ja ta keha oli muutunud kangeks ja higist märjaks. Kuna isa ei usaldanud haiglaid, viis ta Lori ühe navaho nõia juurde, kes lõikas haava lahti, määris sellele tumepruuni pastat ja leelutas mõned nõiasõnad ning peagi oli Lori taas terve nagu purikas. “Ema oleks pidanud sind sel päeval, kui sa põletada said, selle nõia juurde viima,” ütles isa, “mitte nende kõlupeadest meditsiinikooli šarlatanide juurde.”
Järgmine kord, kui nad mind külastasid, oli Briani pea mässitud määrdunud valgesse sidemesse, millel olid kuivanud vereplekid. Ema ütles, et ta oli diivani seljatoe pealt maha kukkunud ja pea vastu põrandat kukkudes lõhki löönud, aga nad olid isaga otsustanud, et ei too teda haiglasse.
“Kõik kohad olid verd täis,” ütles ema, “aga meile piisab ühest lapsest haiglas.”
“Pealegi,” lisas isa, “on Briani pea nii kõva, et minu arvates sai põrand hoopis tugevamini kannatada kui tema.”
Brian arvas, et see oli ülinaljakas, ning muudkui naeris ja naeris.
Ema ütles, et oli osalenud minu nime all laadal toimunud loteriil ja olin võitnud helikopterisõidu. Olin elevil. Ma ei olnud kunagi helikopteri või lennukiga lennanud.
“Millal ma saan sõitma minna?” küsisin.
“Oh, me käisime juba sõitmas ära,” ütles ema. “See oli tore.”
Siis hakkas isa arstiga vaidlema. See algas sellest, et isa arvates ei pidanuks ma sidemeid kandma. “Põletushaavad peavad saama hingata,” ütles ta arstile.
Arst vastas, et sidemed on vajalikud, et vältida põletikku haavades. Isa põrnitses arsti. “Põrgusse see põletik,” ütles ta. Ta süüdistas arsti, et tema pärast jäävad mulle eluks ajaks armid, kuid ma ei olevat ainuke, jumala nimel, kes sealt armidega lahkub.
Isa tõstis rusika, nagu tahaks sellega lüüa arsti, kes tõstis kaitseks käed ja tõmbus isast eemale. Enne kui midagi juhtuda jõudis, ilmus aga kohale vormirõivas turvamees ja teatas emale ja isale ja Lorile ja Brianile, et nad peavad lahkuma.
Pärast küsis üks õde, kas minuga on kõik korras. “Muidugi on,” vastasin. Ütlesin, et ma ei hooli sellest, kui mul on mingisugune vana arm. Ta ütles, et see oli hea, sest paistis, et mul on teisigi asju, mille pärast muretseda.
Paar päeva hiljem, kui olin haiglas olnud umbes kuus nädalat, ilmus isa üksinda mu palati uksele. Ta ütles, et kirjutame mu haiglast Rex Wallsi stiilis välja.
“Oled sa kindel, et see on lubatud?” küsisin.
“Usalda lihtsalt oma vana isa,” ütles ta.
Ta võttis mu parema käe pea kohale kinnitatud lingsidemest välja. Kui ta mind enda ligi surus, tõmbasin kopsud täis tema tuttavat lõhna, mis oli segu Vitalise juuksetoonikust, viskist ja sigaretisuitsust. See meenutas mulle kodu.
Isa tõttas mööda koridori, mina süles. Üks õde hüüdis, et me peatuks, kuid isa hakkas hoopis jooksma. Ta lükkas lahti avariiväljapääsu ukse ja tormas mööda treppi alla ja välja tänavale. Meie päevinäinud Plymouth, mida me Siniseks Haneks kutsusime, seisis nurga taga, mootor käimas. Ema istus ees, Lori ja Brian koos Jujuga tagaistmel. Isa lükkas mu mööda esiistet ema kõrvale ja asus rooli taha.
“Sa ei pea enam muretsema, tibuke,” ütles isa. “Oled nüüd väljaspool ohtu.”
PAAR PÄEVA PÄRAST seda, kui ema ja isa olid mind koju toonud, keetsin taas endale viinereid. Mul oli kõht tühi, ema töötas ühe maali kallal ja kodus ei olnud kedagi teist, kes oleks võinud neid mulle valmistada.
“Tubli tüdruk,” ütles ema, kui ta mind köögis nägi. “Sa peadki end kohe jalule ajama. Ei saa elada, kartes midagi nii elementaarset nagu tuli.”
Ma ei kartnudki. Olin hoopis tulest lummatud. Isa arvas samuti, et peaksin oma vaenlasega silmitsi seisma, ja näitas mulle, kuidas sõrme läbi küünlaleegi tõmmata. Tegin seda ühe uuesti ja uuesti, liigutasin sõrme iga kord aina aeglasemalt, vaatasin, kuidas sõrm näis leegi poole lühemaks lõikavat, ja katsetasin, kui kaua mu sõrm vastu peab, enne kui päriselt põletada saab. Otsisin alati suuremaid leeke. Jooksin iga kord naabrite juurde, kui nad prügi põletasid, ja vaatasin, kuidas leegid üritasid prügikastist välja pääseda. Nihkusin tulele aina lähemale ja lähemale, tundes näol selle kuumust, kuni olin nii ligi, et see muutus väljakannatamatuks, ent taganesin ka siis ainult nii kaugele, kust alates suutsin kuumust taas taluda.
Mind haiglasse sõidutanud naabrinaine oli üllatunud, et ma ei põgenenud iga kord tuld nähes vastassuunas. “Miks ta peaks seda tegema, kurat võtku?” möiratas isa, suu uhkelt naerul. “Ta võitles juba ühe korra tulega ja tuli võitjaks.”
Hakkasin isa tagant tikke varastama. Läksin autoelamu taha ja panin need põlema. Armastasin seda kraapivat heli, mis tekkis, kui ma tikku vastu pruuni, liivapaberile sarnanevat riba tõmbasin, ja seda, kuidas leek punasest tikuotsast praksu ja sisinaga välja hüppas. Ootasin, kuni tundsin kuumust oma sõrmeotste lähedal, ja kustutasin selle siis võiduka kiire liigutusega. Süütasin paberitükke ja väikeseid risukuhilaid ja ootasin hinge kinni hoides, kuni näis, et leegid lahvatavad kohe kontrolli alt välja. Trampisin siis leegid surnuks ja kähvasin isa tavapäraseid vandesõnu, nagu “Kuradi litapoeg!” ja “Türapea!”.
Läksin ükskord autoelamu taha koos oma lemmikmänguasjaga, plastnukk Tinker Belliga. Nukk oli kaks tolli pikk, kollaste, kõrgesse hobusesabasse seotud juustega ja ma imetlesin ta enesekindlal ja nipsakal moel puusas käsi. Süütasin tiku ja tõstsin selle Tinker Belli näo lähedale, et näidata talle, mis tunne see on. Ta oli leegisäras veelgi ilusam. Kui tikk kustus, süütasin järgmise ja tõstsin selle Tinker Belli näole väga lähedale. Äkitselt läksid nuku silmad suureks, justkui oleks ta hirmu tundnud, ja ma mõistsin õudusega, et ta nägu oli hakanud sulama. Kustutasin tiku, aga oli juba liiga hilja. Tinker Belli täiuslik väike nina oli kadunud ja nipsakate punaste huulte asemele oli tekkinud kole viltune laik. Üritasin ta nägu tagasi endiseks siluda, kuid tegin selle hoopis hullemaks, sest see hakkas peaaegu kohe jahtuma ja jälle kõvaks muutuma. Panin ta näole plaastrid. Soovisin, et oleksin saanud Tinker Bellile naha siirdamist teha, aga see oleks tähendanud tema tükkideks lõikamist. Ta oli ikkagi mu lemmikmänguasi, kuigi ta nägu oli sulanud.
PAAR KUUD HILJEM tuli isa keset ööd koju ja ajas meid kõiki voodist välja.
“On aeg jalad kõhu alt välja tõmmata ja see sitaauk selja taha jätta,” pasundas ta.
Meil oli viisteist minutit, et kõik vajaminev kokku koguda ja autosse kuhjata.
“Isa, kas kõik on korras?” küsisin. “Kas keegi ajab meid taga?”
“Ära sina muretse,” ütles isa. “Jäta see minu hooleks. Kas ma ei hoolitse siis alati teie eest?”
“Muidugi hoolitsed,” ütlesin.
“Tubli tüdruk!” ütles isa suure kallistusega ja hakkas siis haukudes korraldusi jagama, et me kõik end kiiremini liigutaksime. Isa kogus kokku kõige hädavajalikumad asjad: suure musta malmpanni ja malmpoti, mõned sõjaväe plekktaldrikud, mõned noad, oma püstoli ja ema vibulaskmisvarustuse ja pakkis need Sinise Hane pagasiruumi. Ta ütles, et me ei peaks eriti midagi muud kaasa võtma, ainult need asjad, mis on ellujäämiseks vajalikud. Ema ruttas õue ja hakkas meie sularahapurki otsides kuuvalgel auke kaevama. Ta oli unustanud, kuhu selle mattis.
Möödus terve tund, enne kui sidusime lõpuks ema maalid auto katusele, toppisime pagasiruumi kõik asjad, mis sinna veel mahtusid, ning ladusime ülejäänu tagaistmele ja auto põrandale. Isa juhtis Sinise Hane aeglasel käigul läbi pimeduse, et mitte ükski sõidukelamulaagri elanik ei märkaks, et me sääred teeme, nagu isale meeldis seda kutsuda. Ta torises, et ei