Sa oled ju vapper ja seikluseks valmis, eks?”
“Vist küll,” ütlesin. Lootsin, et Tinker Belli leidja hakkab teda sulanud näost hoolimata armastama. Proovisin lohutuseks meie hallivalgekirjut ühe kõrvaga kassi Quixoted4 käte vahele võtta, aga ta urises kurjalt ja küünistas mu nägu. “Tasa, Quixote!” ütlesin.
“Kassidele ei meeldi reisida,” selgitas ema.
Seepeale ütles isa, et need, kellele ei meeldi reisida, ei ole meiega koos seiklema kutsutud. Ta seiskas auto, haaras Quixotel turjast kinni ja viskas ta aknast välja. Quixote maandus kriiskava kräunatuse ja põntsatuse saatel, isa kihutas mööda teed edasi ja mina puhkesin nutma.
“Ära ole nii õrnahingeline,” ütles ema. Ta rääkis, et saame alati uue kassi võtta ja pealegi saab nüüd Quixotest metsik kass, mis on palju toredam kui kodukass olla. Brian, kes kartis, et isa võib ka Juju aknast välja visata, hoidis koera kramplikult käte vahel.
Ema utsitas meid, lapsi, laulma laule nagu “Don’t fence me in” ja “This land is your land”5, et meie tähelepanu toimult kõrvale juhtida ja isa eestvedamisel esitasime sütitavalt laulu “Old man river” ja isa lemmikut “Swing low, sweet chariot”6. Natukese aja pärast unustasin ma Quixote ja Tinker Belli ja kõik sõbrad, kelle olin laagrisse maha jätnud. Isa hakkas meile jutustama, mida kõike põnevat tegema hakkame ja kuidas me uude elukohta jõudes rikkaks saame.
“Isa, kuhu me läheme?” küsisin.
“Sinna, kuhu välja jõuame,” ütles ta.
Hiljem seiskas isa auto keset kõrbe ja me magasime tähtede all. Meil ei olnud patju, aga isa ütles, et see oligi osa tema plaanist. Ta õpetas meile niimoodi, kuidas head rühti saada. Ta selgitas, et indiaanlased ei kasutanud ka patju ja vaat kui sirgelt nad seisid. Meil olid olemas aga karedad sõjaväetekid ja me laotasime need maha, lamasime nendel ning vaatasime üleval laiuvat tähistaevast. Rääkisin Lorile, kuidas meil on küll vedanud, et magame tähtede all nagu indiaanlased.
“Võiksime nii igavesti elada,” ütlesin.
“Arvan, et elamegi,” ütles ta.
TEGIME ALATASA SÄÄRED, tavaliselt keset ööd. Kuulsin vahel, kuidas ema ja isa arutasid inimeste üle, kes meid taga ajasid. Isa kutsus neid sabarakkudeks, vereimejateks ja gestaapoks. Mõnikord viitas ta salapäraselt Standard Oili firma juhtidele, kes üritasid varastada ema perele kuuluvat maatükki Texase osariigis, ja FBI agentidele, kes jälitasid isa mingisuguse sünge minevikuepisoodi pärast, millest ta meile kunagi ei rääkinud, sest ei tahtnud meid ohtu seada.
Isa oli nii kindel, et meie kannul on rühm föderaaluurijaid, et suitsetas oma filtrita sigarette valest otsast. Ta selgitas, et niimoodi põletas ta sigaretitootja nime ära ja kui meid jälitavad inimesed tema tuhatoosi vaatasid, leidsid nad eest ainult nimetud konid, mitte Pall Malli sigaretid, mida oleks saanud isaga seostada. Ema rääkis meile aga, et tegelikult ei ajanud FBI isa taga, talle lihtsalt meeldis seda öelda, sest oli palju lõbusam, kui sind jälitas FBI, mitte maksukogujad.
Liikusime ringi nagu nomaadid. Elasime väikestes tolmustes kaevanduslinnades Nevadas, Arizonas ja Californias. Need ei olnud tegelikult midagi muud kui tillukesed ja õnnetud kogumid, kus olid längus hütid, bensiinijaam, tööstuskaupade pood ja üks-kaks baari. Linnadel olid sellised nimed nagu Needles ja Bouse, Pie, Goffs ja Why ning nende lähedal asusid kohad nagu Superstitioni mäed, kuivanud Soda järv ja Old Womani mägi. Mida mahajäetum ja isoleeritum koht oli, seda rohkem see emale ja isale meeldis.
Isa leidis tööd kipsi- või vasekaevandustes elektriku või insenerina. Emale meeldis rääkida, et isa oskas igasugust juttu kokku kedrata, pajatades ametipostidest, kus ta ei olnud kunagi töötanud, ja kõrgharidustest, mida ta ei olnud kunagi omandanud. Ta võis saada ükskõik millise töökoha, mida aga tahtis, ent talle ei meeldinud neid lihtsalt eriti kaua pidada. Vahel teenis ta raha hasartmängude või juhutöödega. Kui tal hakkas igav või ta lasti lahti või kasvas maksmata arvete kuhi liiga kõrgeks või kui elektrifirma operatiivbrigaadi töötaja avastas, et isa oli meie autoelamu ebaseaduslikult elektriposti külge ühendanud või kui “FBI” hakkas meile jälile jõudma, siis pakkisime keset ööd asjad, lahkusime ja sõitsime niikaua, kuni ema ja isa leidsid järgmise väikelinna, mis neile silma hakkas. Siis tiirutasime linnas ringi ja otsisime maju, mille esiõuel oli väljaüürimist kuulutav silt.
Peatusime aeg-ajalt vanaema Smithi juures, kes oli meie emaema ja elas Phoenixis suures valges majas. Vanaema Smith oli vaba ja iseteadlik Lääne-Texase naine, kes armastas tantsida ja kiruda ja hobuseid. Ta oli tuntud selle poolest, et suutis ka kõige metsikumaid täkke taltsutada ja oli aidanud pidada vanaisal rantšot Arizona osariigis, Bullhead Cityst läände jääva Fish Creeki kanjoni lähedal, mis ei jäänud Suurest kanjonist väga kaugele. Minu arvates oli vanaema Smith võrratu. Aga pärast mõnda nädalat lahvatas tema ja isa vahel alati mingi õel sõnavahetus. See võis saada alguse sellest, kui ema mainis, et meil oli rahadega kitsas käes. Selle peale salvas vanaema, et meie isa on logard. Isa ütles siis midagi isekate vanaeitede kohta, kellel on rohkem raha kui oidu, mida sellega peale hakata, ja peagi olid nad karvupidi koos ja nende vaidlus paisunud sulaselgeks kirumisvõistluseks.
“Sa vana kirpudest puretud joodik!” karjus vanaema.
“Sa kuradima kitsipunnist krõhva!” karjus isa vastu.
“Sa mõttetu tühikargajast tilliebard!”
“Sa kestendav ja kohitsev kisakõrist lits!”
Isal oli värvikam sõnavara, aga vanaema Smith suutis teha kõvemat häält, lisaks oli tal ka koduväljaku eelis. Alati saabus hetk, mil isal sai villand ja ta käskis meil lastel autosse minna. Vanaema kisendas emale, et ta ei laseks sellel tühisel hobusepabulal tema lapselapsi ära viia. Ema aga kehitas õlgu ja ütles, et ei saa midagi teha, sest isa on ta abikaasa. Ja ära me läksimegi, suundudes kõrbesse, et leida endale järgmine üürimaja mõnes väikeses kaevanduslinnas.
Mõned inimesed olid neis linnades elanud juba aastaid. Teised olid juurteta nagu meiegi, lihtsalt läbisõitjad. Nad olid hasartmängijad või endised kinnipeetud või sõjaveteranid või lõtvade elukommetega naised, nagu ema neid kutsus. Seal oli eakaid kullaotsijaid, näod päikesest krimpsus ja pruunid nagu kuivanud õunad. Sealsed lapsed oli vibajad ja sitked, parkunud peopesade ja jalataldadega. Saime nendega sõpradeks, kuid mitte liiga lähedasteks, sest teadsime, et liigume varem või hiljem taas edasi.
Meid registreeriti vahel kooli, aga mitte alati. Enamiku ajast õpetasid meid ema ja isa. Ema juhatusel lugesime kõik viieaastasena ilma piltideta raamatuid ja isa õpetas meile matemaatikat. Ta õpetas meile ka tõeliselt olulisi ja kasulikke asju, näiteks kuidas morsemärke kasutada ja et me ei tohiks kunagi jääkaru maksa süüa, sest selles sisalduv A-vitamiin võib meid tappa. Ta näitas, kuidas oma püstoliga sihtida ja lasta, kuidas ema vibu ja nooli käsitseda ja kuidas nuga terast hoides visata, nii et see mõnusa tümpsuga sihtmärgi keskpunkti tabas. Nelja-aastaseks saades oskasin isa püstolit, suurt musta kuuelasulist revolvrit, päris hästi kasutada ja suutsin tabada kolmekümne sammu kauguselt viit kuuest õllepudelist. Hoidsin relva mõlema käega, sihtisin ja vajutasin aeglaselt ja sujuvalt päästikule, kuni relv paugatas valju tagasilöögiga ja pudel plahvatas. See oli lõbus. Isa ütles, et mu täpsuslaskuri oskusest on palju abi, kui seadusesilmad meid kunagi ümber piiravad.
Ema oli kõrbes üles kasvanud. Ta armastas kuiva särisevat kuumust, päikeseloojangu taevast, mis nägi välja, nagu lõõmaks see tules, ja kunagisest hiiglaslikust ookeanipõhjast tekkinud avamaa meeletut tühjust ja karmust. Enamikul inimestel oli keeruline kõrbes ellu jääda, kuid ema õilmitses seal. Ta teadis, kuidas hakkama saada pea milletagi. Ta näitas meile, millised taimed on söödavad ja millised mürgised. Ta suutis leida vett sealt, kust ei keegi teine, ja teadis, kui vähe on seda tegelikult vaja. Ta õpetas meile, et saame end vaid ühe tassitäie veega üpriski puhtaks pesta. Ta rääkis meile, et puhastamata vee joomine on kasulik, kasvõi kraavivee joomine, kui ka loomad sealt jõid. Klooritud linnavesi oli mõeldud memmekatele, ütles ta. Looduslik