ja soovivad, et see kestaks ja kestaks … Ning hing, mis janus on närbunud, lööks oma õunapuuõied Sinu üle õitsema.
… Eile üksi metsas jalutades leidsin ühe raja, kuhu polnud seni sattunud. Jätsin kingad maha ja mõtlesin, et kõnnin ja vaatan, kuhu see välja viib, ning et kui see tee on ladus ja toob mind tagasi, läheb ka minu elus kõik hästi. Kõndisin paljajalu… kuni jõgi raja läbi lõikas. See jõgi hakkas mind kiskuma, isegi taevas surus mind jõele lähemale. Teisel kaldal õitsesid varsakabjad… Vaatasin neid, keerasin siis selja ja hakkasin tagasi sammuma. Ma teadsin: minust saab Arpo naine.
… Kuidas võis ta olla mulle kogu elu nii ligi, ilma, et ma oleksin seda tundnud? Sest just teda ma ju otsisin … Lugesin täna tööl üht Rimma Kazakova luuletust. See on täpselt see, mida ma kardan. See lausa ehmatas. Keegi oli mõelnud minu mõtteid, tundnud samasugust hirmu ja kahelnud. Luuletus selline:
Kannatavad su õlad
koormat, mis seljas nüüd viid sa –
need pole manamissõnad! –
tunnete parknahkset piitsa?
Kas sinu kätepaar talub,
elab su süda üle –
ei, mitte lahusolu –
vaid seda, et lahkumist pole?
Luues vaid, lõhkumata,
ringis, mis puhas ja ahas,
talud, et kohkumata
talun kõike ma
heas kui ka pahas?
… Kuidas saab keegi nii täpselt sinu eest sõnad ära napsata? Mis saab siis, kui me tüütame teineteist ära, muutume koormavaks? Kas pidev koosolemine võib armastuse eemale tõrjuda?”
Ragne tõusis, et tuld pliidi all segada ja siiber kinni panna. Jah, nüüd meenus talle see ammuloetud luuletus, meenusid ka hirmud, mis värskelt tärganud armastusega kaasa tulid. Hirm, et see ei kesta. Luuletuses oli nii ilusasti öeldud „kas talud, et kohkumata talun kõike ma nii heas kui ka pahas”. Nende tegelik elu läkski teisiti ja Ragne suurimad hirmud said tõeks. Tal ei jagunud jõudu taluda kõike nii heas kui pahas, ja ta andis alla.
Selg kippus ebamugaval vanal toolil istumisest kangeks jääma. Elutoas oli kaks ajast-arust, narmendavate käetugedega tugitooli. Ragne otsustas ühe neist õue viia, puhtaks kloppida, niiske lapiga üle käia ning kööki endale istumiseks jätta. Siis oleks olemine hoopis parem, selg ei jääks kangeks ja jalad saaks mõnusalt enda alla keerata.
Tugitool oli pärit kuuekümnendadest, selline peenikeste puust jalgadega. Selle roheline riie tundus talle tuttav, kuid ta ei suutnud meenutada, kust. Alles siis, kui ta selle õues maha pani, tuli talle meelde, et tema enda lapsepõlvekodus oli olnud samasugune diivan, samasuguse kattega. Kui väikesest killust mõnikord piisab, et ammuunustatud mälupildid alateadvusest välja tuua ja lahti rullida nagu filmilindi! Talle meenus lapsepõlvekodu – kahetoaline korter, kus esik ja WC olid alati kohutavalt külmad, nii et pissil tuli kiiresti käia, et külm ei jõuaks varbaisse karata, ning kus isa teda õhtuti ahju ees sülle istuma võttis, kui oli töölt tulles ahju tule teinud. Ja kuidas isa ta õhtuti voodisse kupatas, vatiteki ahju vastas soojaks tegi ning siis lõdisevale tüdrukule peale pani. Sellest kodust on Ragnel palju mälestusi. Ta mäletas, kuidas ema Saksamaale turismireisile sõitis ja Ragne meeletut igatsust tundes ema kapis tema riideid nuusutamas käis ja igatsusest end magama nuttis. Ja kuidas nad sõbraga pääsupojad pesast ära tõid, arvates, et ema on nad hüljanud, sest linnuema ei olnud pesas, kui nad sinna sisse piilusid, ja siis avastasid nad ühel päeval, et õnnetud linnupojad on tema villase tutimütsi sees miskipärast hinge heitnud, sulgedeta roosad peenikesed kaelad ripakil, marjapõõsaste alt neile toiduks korjatud vihmaussid nokkade ees krõmpsuks kuivanud … Need olid armsad ja soojad mälestused, mida see vana roheline tugitool temas äratas.
Ta kloppis tooli ja jättis selle mõneks ajaks välja tuulduma. Ilm polnudki täna halb, pilved polnud kadedad ja lubasid ka päikesel vahetevahel end näidata.
Kui naine tagasi tuppa läks, luges ta järgmist:
„… Reedel hakkan oma kahekümnendat sünnipäeva pühitsema. Nii vastik! Minu arust peaks igaüks oma sündimise päeval iseendaga kahekesi olema ja tõtt vaatama. Ning tõdema, et isand Surm on pika sammu taas sulle lähemale astunud. Mis teha, elu ongi ju selline. Telg, mille ühes otsas on sünd ja teises surm. Kui pikk see telg kellelgi on, seda ei oska keegi ennustada. Sünd ja surm on nagu ühemunakaksikud ühte nägu ning teineteiseta eksisteerida ei saa … Miks ma peaksin selle üle rõõmustama ja seda tähistama?
Miski vajutab ja vajutab ja mina jään aina madalamaks ja madalamaks. Raskus rõhub, kõri on nagu vatti täis ja hingamine on raske ja tüütu töö. Kõik hääled on ammu ära tuntud, kõik lõpuni kuuldud. Iga ese mu ümber on iiveldamapanevalt mällu sööbinud ja see maailma mõttetus takistab mind õnnelik olemast. Mul on tunne, nagu ma lendaksin süsimustas taevas, pilvedest ülevalpool. Ja siis korraks, tõesti vaid viivuks need pilved mu all rebenevad ja ma olen ühe silmapilguga selle maailma lõpuni ära vaadanud …
Peksin täna oma käekella klaasi haamriga katki. Hakkas kohe tükk maad kergem. Aga mitte piisavalt. Veel mõnda kella oleks vaja. Kõik jamad algavadki kellast, ajast. Pole vaja mulle pidevalt surma lähenevaid samme tiksuda! Oh kurat küll, ma olen selle maailma juba liiga ära näinud! Ja Siiri, anna andeks, see oli ju sinu kell, mille kunagi sinult laenasin. Aga ma usun, et sina saad aru, mõistad mu tundeid …
Arpo, ma olen maailma kõige rumalam inimene! Armastus sinu vastu ei tee mind targemaks. Imelik, et armastus laseb lollusel mu sees endiselt edasi elada, suutmata teda mürgitada. Või polegi armastusel, sel suurel tundel, võimu kedagi ega midagi mürgitada?
… Sünnipäev on peetud ja jaanipäevgi möödas. Minu armastus kasvab iga päeva, iga tunniga. Täna taipasin, et meie koosolemine ei hakka kerge olema. Oleme mõlemad millegi otsijad, teadmata, mis see on, mida me leida tahame. Me ajame end ummikusse, vääname selged asjad kõveraks ja valime ristteel seistes ikka selle käänulise ja porisema. Armastus ei ole lahendus, vähemalt meie puhul mitte. Mis meid ees ootab? Miks me ikka ja jälle ajame lõnga sassi, selle asemel, et seda toredaks keraks kokku kerida? Ma kardan, et me ükskord kaotame teineteist, ja seda ei ela ma üle.
… Arpo ütles täna, et ma ei tohi kogu aeg temale mõelda. Aga kuidas ma teisiti saan? Mis inimene mina ometi olen?! Miks ikka ja jälle ragistan soises rägastikus, kui sile ja sirge asfalt kulgeb ometi otse mu kõrval?
… Istun arsti ukse taga ja värisen hirmust. Hea, et Arpo antud õnnekivi mul kaelas on, saan selle kaudu osa hirmust ja valust temale kanda. Usun, et ta kannatab selle välja. Kuidas siis muidu.
… Hirmul pole mitte lihtsalt suured silmad, vaid lausa vasika omad. Kogu minu kartus oli asjata. Arpo õnnekivi, aitäh sulle!
… Üksinda suitsetamine sünnitab kummalisi mõtteid. Näiteks praegu mõtlesin, et kuidas vaatab surnu eikuhugi? Miks elus inimene ei saa vaadata asjade ja maailma taha, kõiksusse? Mida surnu seal näeb ja kas ta üldse näeb? Lihtsalt üks mõte. Hoian Arpo kirjad alati enda ligi. Et kui kukkuma hakkan, siis oleks, millest kinni krabada. Täna avastasin, et iga kord, kui iseendaga kokku põrkan, vaatan ennast nagu võõrast. Millal ma end ometi ära tundma hakkan? Elu veereb hooga edasi, mina muudkui vananen, aga pole midagi loonud. Tunnen, kui palju mu vaim vahel suudaks, aga ei tea, mida ta suudaks suuta. Nii kaovad päevad, tühjusest tulevad ja tühjusse kihutavad. Nii üksluiselt, et eelmist homme ei mäleta. Ometi peaks iga sekund olema eriline, sündmus omaette.
… Hiiumaal käidud! Oli päris vahva. Sain Arpoga koos olla ja see on kõige tähtsam. Ühel õhtul käisime baaris ja seal oleksin mingi purjus paksu käest peaaegu tappa saanud. Ta tuikus ligi ja lällutas: „Kas sa oled mingi sitapea?” „Muidugi olen,” vastasin ausalt. Aga see vastus vist ei meeldinud talle. Õnneks lahenes kõik kenasti. Üks Arpo sõpradest, meie küla poiss, tunnistas mind tantsitades, et kardab minusse uuesti armuda. See oli üllatus. Mul polnud aimugi, et ta minusse armunud on olnud. Kogu õhtu istus ja vaatas mind. Kinkisin talle ühe suudluse. Mul on Arpo, ütlesin, mina sind õnnelikuks teha ei saa. Pärast