nagu määrdunud purgid ja tühjad konservikarbid.
Ragne tõmbas toaukse vahelt kinni, et mustust ja tolmu sealt mitte kööki lasta. Hea tunne oli, sest köögil oli hoopis teine nägu. Ta oli ka vanad kardinad eest võtnud, et need koju pessu viia. Akende taga, teisel pool konarlikku kitsukest külateed laiutas viljapõld, mis ootas kündmist. Varesed kössitasid põllu kohal traatidel ja taamal oli mets kirkaid sügisvärve kaotamas. Domineerisid pruunid ja hallid toonid, sekka ka igihaljas roheline, mis natuke lohutust pakkus.
Ragne istus köögilaua taga ja tõmbas hinge. Täna polnud tal vaja Jettele kooli vastu minna, mees lubas lapse ise koju viia. Nii ei pidanud ta kuhugi kiirustama ja võis pärast suurt koristustööd rahulikult tiiru minevikus käia.
Ta otsis märkmikud kotist välja ning pani need puhtaksküüritud puhvetkappi, jättes välja vaid ühe, ja tegi lahti sealt, kus oli eelmine kord pooleli jäänud. Ta luges:
„Ma olen armunud! Arvasin, et armastus on mind reetnud, või siis mina armastuse … Aga siin ma nüüd olen, õnnetu ja armunud üheaegselt. Tean, et teen R. – le väga haiget, aga see oli vaid aja küsimus. Olin kaotanud elu mõtte, või polnud ma seda leidnudki. Arpo lubas selle mulle üles otsida. Kas pole armas? Kell on üks öösel ja mul pole und. Tunnen end kui kõveraks kasvanud viigipuu, mis vajab tuge, et ta suudaks kunagi ka vilju kanda. Jah, maailm on täis lugusid ja paljud neist surevad koos peategelasega. Milline on minu lugu? Kas see jääb kestma või sureb, kui suren mina?”
Mobiil kotis helises.
„Hallo,” vastas Ragne.
See oli Jette, kes helistas, et küsida, mis kell ta koju jõuab. Ragne lubas tulla kella viieks. Jette armastas üksi olla nagu emagi, sellest ei tekkinud kunagi probleeme. Rahuliku südamega võis Ragne siin täna edasi istuda ja oma ammusi mõtteid lugeda, sest kojuminekuni oli veel aega. Ta luges edasi:
„R. kutsus mind täna enda juurde. Ma kardan minna, sest mõtetes petan teda juba pikemat aega ja ma arvan, et ta tunnetab seda. Ta on väga hea ja armas, aga meil ei ole tulevikku. Arpo helistas täna kolm korda. Meil ei ole kunagi igav ja sõnadest ei tule puudu. Isegi siis, kui me mõlemad vaikime, on sel vaikimisel mõte, tähendus. Ma pole seda varem kunagi kogenud. Tunnen, et me R. – ga oleme nagu kaks põrkuvat keha. Jumal küll, anna mulle jõudu selle süüga toime tulla! Elu on nagu näkk kaevus: vaatad teda korra ja ta hakkab sind kaevu kutsuma, kuni oled eneselegi ootamatult põhjas.”
„Veider,” mõtles Ragne märkmikult pilku tõstes, „tundub, et see näkilugu on mind kogu elu kummitanud. Vanaema suutis mind päris korralikult ära hirmutada.” Ta luges edasi, järgmist sissekannet:
„Rääkisime täna Arpoga jälle mitu tundi. Ma ei leia endiselt elu mõtet ja see tuli taas jutuks. Arpo arvas, et mul on õiget inimest enda kõrvale vaja. Kust ma selle õige leian? Ei, tema peab sinu leidma, ütles tema. Olgu, eks ma siis ootan. Arpo lubas õhtul läbi tulla ja mulle pulgakommi tuua. No nii armas! Keetsin kohvi ja panin küünlad põlema, aga ta tuli nii hilja, et andis kommi üle ukse kätte ning läks kohe minema. Me ei tohiks enam helistada, siis saaksin ehk endast ja oma tunnetest veel võitu. See oleks ka viimane aeg, sest samamoodi jätkates neelavad need tunded mu alla. R., ma tahaks sind lahtise käega näkku lüüa! Aita mul kordki elus keerulisest olukorrast välja tulla! Ära seisa pea norus ja käed rippu, lastes asjadel lihtsalt juhtuda!
… R., lase mul palun minna. Ma olen väsinud sind solvamast ja ma ei palu enam andeks, sest sel pole mõtet. Enam pole vist midagi teha, kõik on kadunud. Tunnen end nagu mõranenud vaas, kus lilled närbuvad, sest vesi jookseb minu pragudest välja ja jätab kaunid õied kuivale. Ma ei taha muud, kui et R. õnnelik oleks. Mina ei oskagi õnnelik olla. Kui tööpäev lõpeb, lähen näidendiproovi. Ma pole suurem asi näitleja, aga nad meelitasid mu ära, sest osatäitjatest oli puudu. Neil oli vaja üht noort naist õnnetut rasedat mängima, kelle kallim maha jätab. Kuna mu enda elu on praegu väga keeruline, siis istub see nutunaise roll mulle hästi.
… Iga uus päev on sama üksluine kui eelmine. Miski ei muutu. Saime eile Edaga kokku. Ta ütles, et sestsaadik, kui ta mind tunneb, on ta teadnud, et minust saab ükskord õnnelik inimene. See hirmutas mind natuke. Mina ei oskagi õnnelik olla. Praegu tunnen, et ma ei taha mitte kusagil olla, ei kodus, ei tööl, ei taha olla armastatud ega taha ise armastada. Tahan olla üksinda, ainult üksinda. Ühesõnaga – kevad on käes! Kõige hullem aastaaeg, mis olla saab! Kõik minu sees murdub igal kevadel pooleks, läheb lõpuks lootusetult katki. Ma ei soovi kedagi enda kõrvale. Unistan vaid väikesest majakesest üksikul saarel, kuhu saaksin varjuda inimeste ja suhtlemise eest. R. ütles täna, et arvab, et ma ei oota teda sõjaväest ära. Mul polnud midagi öelda. Jah, kevad hakkab üha enam haiget tegema, haiget saades aga haavan teisi. Pean põgenema üksindusse!
… Tühjus, tühjus, tühjus. Isegi suve ei oota ma nagu tavaliselt. See neetud kevad võiks hüpata otse sügisesse, kohe täna. Disharmoonia välise ja seesmise vahel ei lase elada. Isegi see teeb tigedaks, et kevad puudele lehed peale sunnib. Las nad olla raagus. Ja ma ei rõõmusta kunagi lillede üle. Ainsad lilled, mis mind külmaks ei jäta, on piibelehed. Kõik teised võiksidki minu pärast kevadel maa sisse jääda. Mis mõtet on neil tärgata, kui nad niikuinii maha murtakse? Milline rumal komme inimestel, lilli kinkida …
… Olen pimedusega kaetud. Mu elus pole rõõmu. Vaid üks inimene suudab mind elus hoida – see on Arpo. Kui tema kaob, kaon ka mina, võib-olla koguni igaveseks. Vaid tema suudab mind praegu inimeste keskel hoida. Hea, hea sõber …
… Ma olen idioot! Olen kogu elu vastuvoolu ujudes lootnud kuhugi välja jõuda, saanud lainetega näkku, neelanud sogast vett ja muudkui ujunud ja ujunud ja ujunud ja … paigal seisnud. Oh kuidas tahaks vahepeal jalgu põhja panna!”
Ragne vaatas aknast välja. Kas mitte praegu polnud tema elus jälle sama situatsioon, sama elu eest rabelemine ja ühtlasi ei muud kui paigalseis? Tunne, et tahaks jalad maha panna, aga põhi on liiga sügaval. Lootusetu tunne, kuid silmside taamal paistva kaldaga hoiab veel vee peal. Ta tõusis. Selg jäi istumisest pisut kangeks. Ta võttis kotist veekeetja ja pudeli kodust kaasa võetud veega ning hakkas kohvi tegema. Aega oli piisavalt, ta ei pidanud kiirustama, ja see oli just see, mida ta praegu vajas. Ta tundis ennast siin hästi ja see üllatas teda ennastki. Surma hingus polnud majast kadunud, seda võis igas nurgas, igas esemes tunda, aga see ei hirmutanud teda. Isegi vaikus, mis majas valitses, lõhnas surma järele.
Kui kohv tassis jahtus, luges ta edasi:
„Ma olen õnnelik!”
Selline lause vist esimest korda, mõtles Ragne ja jätkas lugemist, rõõm iseenda üle südames, olgugi et see oli rohkem kui kahekümne aasta tagune õnn, mis teda vallutanud oli.
„Nagu mingi viirastus, lummus lasuks mu peal, ja see ei tohi lõppeda! See on liiga ilus ja see muudab mind paremaks. Kesta, igaviku värvides viiv! Ma ei usu ka ise, et võin sind suudelda, paitada, sulle silma vaadata, kartmata, et reedan ennast ja oma tundeid. Või et reedan kedagi teist. Mingit reetmist ei ole, see on kõige puhtam tunne, mis kunagi olnud. Mu süda ei mahtunud minusse ära. Ei mahu siiani, aga hingan sügavamalt, et talle ruumi teha. Raske on uskuda, et see polegi unenägu, et me ei möödunud teineteisest, vaid põrkasime kokku, oimetute, kuid õnnelikena maha langedes. Mitte miski ei loe, mitte miski pole enam oluline. Oleme MEIE.
… Kas ma suudan sind õnnelikuks teha, mina – eikeegi?
… Päike särab kusagil pilve taga. Kui mina päike oleksin, siis ma rebiks ribadeks kõik pilved, kes mind kinni tahavad katta, need on nagu kae silmadel, mis ei lase maailma vaadata. Kõik inimeste seatembud kõrvetaksin ma mustaks, ja augud kõrvetaksin inimestesse, kes on tigedad ja kurjad. Ma armastan, ma armastan, ma armastan. Ja ma ei palu vastuarmastust, sest armastusega ei kaubelda. Olen niigi õnnelik. Ma soovin, et me kunagi teineteisele ei valetaks ja et ma mõistaksin teda. Hukka mõista on alati lihtsam kui mõista, kulunud sõnad, aga nii ju on.”
Ragne pani märkmiku käest, sest vana valu hiilis tasapisi tagasi. Ta oli selle juba unustanud, kuid nüüd tuli talle meelde, kui suured olid olnud tema ootused, kui suur tema armastus. Valed aga lõikasid sellesse armastusse üsna varsti sisse ja mõista oli lõpuks ületamatult raske. Nii jäigi vaid hukkamõist