ütles Aadam Jumalale: „Mulle meeldib see paik.”
„Eeden on sinu sünnimaa,” selgitas Jumal.
„Siin on palju kummalist,” ütles Aadam.
„Siin on Minu lõhn,” ütles Jumal.
„Keda oleks riigile vaja, et see saaks olla õnnelik?” küsis Aadam Jumalalt.
„Kutselist naljameest, kes end üles ei poo,” vastas Jumal.
Elas kord Moosese nimeline inimene. Temaga rääkis Jumal.
„Lahku sellelt maalt,” ütles Jumal. „See on orjusemaa. Pühitse Minu pühi kõrbes.”
Mooses kuuletus ja läks. Ta eksles nelikümmend aastat kõrbes. Siis ta suri.
„Miks ei lubanud Sa mul Tõotatud maale jõuda?” küsis ta Jumalalt.
„Sa olid seal,” vastas Jumal.
„Mil moel?” küsis Mooses.
„Mina juhtisin sind,” ütles Jumal.
Elas kord Moosese nimeline inimene. Teda juhtis Jumal. Ta oli teel orjusemaalt Tõotatud maale. Jordani jõest ta üle ei läinud. Ta suri Tõotatud maa lävel.
„Miks nii?” küsis ta Jumalalt.
„Tõotatud maa on paik, kuhu satutakse pärast surma,” selgitas Jumal.
Elas kord Moosese nimeline inimene. Ta oli Egiptuses sündinud juut. Teda kasvatas vaaroa tütar. Mooses tundis egiptlaste tarkusi, ent ei unustanud oma rahvast. Ta tahtis oma rahvale head. Jumal nägi seda. Ta kõnetas Moosest ja näitas teed. Mooses ei jõudnud Tõotatud maale. Ta suri selle lävel. Ta nägi siiski Tõotatud maa ära.
Kord silmitses tark munk pühapilte.
„Ilusad,” ütles ta Jumalale.
„Jah,” nõustus Jumal. „ Ja naiivsed.”
„Mulle meeldib naiivsus,” ütles munk.
„Mulle ka,” vastas Jumal.
Elas kord Taaveti nimeline mees. Temast kirjutati Piiblis.
Ta ei andnud endale aru, et temast saab Piibli kangelane. Ta lihtsalt oli.
Kord leidis Aadam paradiisis õuna.
„Miks see siin on, kui seda süüa ei või,” küsis ta Jumalalt.
„Sa ei või süüa kõike, mida võib Jumal!” vastas Jumal.
Kord märkas üks inimene Jumalat.
„Oh, Jumal!” hüüatas inimene.
„Saame sõpradeks,” pakkus Jumal.
Kord ütles Aadam Jumalale: „Tahan olla Sinu sarnane.”
„See pole võimalik, ehkki selles unistuses pole midagi halba,” vastas Jumal.
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „ Kes Jumala üle naerab, on olematu.”
„Selgita,” palusid teised.
„Jumal on olemise põhjus, selle üle ei tohi naerda,” vastas ingel.
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „ Aadam pole nii madal, nagu me arvame.”
„Mis sa räägid? Aadam on Aadam!” ei nõustunud ülejäänud ja naersid.
„Ärge naerge Jumala üle!” hoiatas ingel.
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „ Juhtimine on oskus olla viimane.”
„Selgita seda!” palusid teised inglid.
„Riik on olemas tavalise kodaniku jaoks,” ütles ingel.
Kord vaatas Aadam taevast.
„Midagi suurt ja avarat,” ütles ta Jumalale.
„Mina olen taevas,” vastas Jumal.
„Ära lollita, Sina oled Jumal,” kostis Aadam.
„Oh Aadam, Aadam,” ohkas Jumal, „Sa oled Minu armas laps.”
Kord väljendas esimene ingel mõtet: „Maailma loomise põhjuseks on Jumala igatsus sõbra järele.”
Kord käskis Jumal inglit paluda Aadamat.
„Milleks?” ei saanud ingel aru.
„Aadamas on vahel armastust,” selgitas Jumal. „Armastus olen Mina.”
Alguses oli vaid Jumal. Siis Jumal tahtis ja sündis maailm.
„Miks ma olen?” küsis maailm.
„Sest Jumal oli üksildane,” vastas Jumal, „aga mitte ainult sellepärast.”
„Miks veel?” küsis maailm.
„Et teada, et Jumal on,” vastas Jumal.
Kord läks Eedeni aias kaduma õun.
„Kus on Aadam?” hüüdis Jumal.
„Mis Sa minuga nüüd teed?” küsis Aadam põõsastest.
„Kingin sulle maailma, kus õunu tuleb raha eest osta,” vastas Jumal.
Elas kord Aabrami nimeline inimene.
Sageli ei mõistnud ta Jumalat, ent kuuletus talle.
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „Maailm ei suuda mõista Jumalat, sest ta ei ole teine Jumal. Siiski on see proovimist väärt.”
Elas kord üks tark munk. Talle meeldisid tüdrukud.
„Sa peaksid lilli vaatama,” ütles Jumal.
„Oh, lilled,” ohkas munk ja vaatas kuulekalt lilli.
Kord mõtles tark munk Kolmainule.
„Ära mõtle nii palju,” ütles Jumal. „Ole lihtsalt nagu Jeesus.”
Kord kaebas Aadam Jumalale: „Inglid räägivad mind taga.”
„Mind samuti,” rahustas teda Jumal.
Kord