Ele Liiv mängis istungil viibijate sõnul varjamatult vastaste poolel. Oli aeg, kui ajalehed kirjutasid sellest, kuidas Kapo lõksudesse langeb Eesti kohtunikke rohkem kui vene spioone.
„Lõpeta ära,“ ütles tonnide viisi kohut ja kohtumõistmist kogenud Jaan. „See ei vii palju kaugemale.“
Ma ei kuulanud vana kala. See tundus nii ebaõiglane, nii ülekohtune! Iga viimne kui kruvi selles korteris oli minu ostetud. Sinna jäid kõik mu CD-plaadid ja raamatud, paljud neist autori pühendusega.
Teise astme kohus määras mulle riigilõivuks 95 000 krooni. Mille eest mind karistatakse?
Samal ajal helistas ühistu esimees ja vingus, et minul kui kaasomanikul on kommunaalkulud juba pikemat aega maksmata. Küsisin Jaani käest, et kui see pole ülekohus, siis mis asi see on? Jaan soovitas ära maksta.
Teise astme kohus jättis otsuse muutmata.
Mul jätkus tahtmist ja Jaanil oskusi viia asi Riigikohtusse.
Riigikohus tühistas varasemate kohtute otsuse jätta kõik menetluskulud minu kanda, muus muudatusi ei teinud.
Take it or leave it.
Olin aastaid Taisse kui reisisihti suhtunud üleolevalt, et mitte öelda kerge põlgusega. Et kolme kohvriga paksude paradiis. Kilomeetritepikkused rannad, lamamistoolid viies reas, nii kaugele kui silm ulatub.
Himaalaja liustike jahe hingus, Namiibia savanniöid lõhestavad möirged, Guatemala mägiküla usupüharongkäik – selline oli minu maailm. Mulle kõlbas ka päikeseloojang Angkor Watis, tolteekide püramiidi tipust avanev vaade ning Aadami mägi Sri Lankal – just see, kuhu liblikad lendavad surema.
Aga Tai!?
Kõige soodsamad lennupiletid juhatasid seekord just Taisse, linna nimega Krabi. Vana sõber ja reisikaaslane Lonely Planet suunas meid edasi Railay poolsaarele. Selgus, et tegu on tõelise nurgataguse paradiisiga. Mägedega muust maailmast eraldatud maalapile pääseb vaid paadiga, seal pole ühtegi autot ega autoteid. Ning inimesi mahub Railayle täpselt parasjagu. Piisavalt vaatamiseks, aga ei mingit trügimist. Ja milline rand!
Sulistasin Tai kuningriigis lapsega basseinis ja hea oli olla.
Helistas Eesti Playboy vastutav väljaandja Andre Lindvest ja uuris, kas ma soostuksin andma ajakirjale pikka intervjuud. Olin juba tükimat aega hoidnud end teadlikult varjus ja nüüd korraga – verbaalne striptiis Playboyle!? Kardan, et ei suutnud tol hetkel intervjuud tõrjudes jääda lõpuni viisakaks.
Aga kõva närviga Andre kõlistas mõne nädala pärast uuesti. Seekord pakkus ta võimalust sooritada mul endal mõned usutlused Eesti esitegijatega.
Saatus pole pidanud vajalikuks jalutada mind läbi pleiboiliku elu- ja mõtteviisi lilleaia. Samas ei tõuse mul ka kaunilt eksponeeritud katmata inimilu nähes kotlet kurku. Ajakirja emaväljaannet lugenuna teadsin, et viiekümne aasta jooksul on selle kaante vahelt läbi voolanud kogu läänemaailma kultuuri, äri ja poliitika koorekiht, meelelahutusmaailma ebajumalatest rääkimata. Aga meil Eestis… Inimesed põgenevad põõsasse ju ainuüksi Playboy nime kuuldes!
Mõte tundus sedavõrd hull, et hakkas mulle meeldima. Raugematu hooga pikk kirjalik intervjuu, mis oleks ühteaegu särtsakas ja sisukas – ma polnud varem selliseid tõkkeid jooksnud. Enne ajakirja hinguseleminekut sain tehtud seitse lugu.
Ma ei kahetse ega häbene.
Kui neli aastat tagasi ilmus Eesti Päevalehes sinuga online- intervjuu, tuli sellele tänaseni rekordina püsivad 1700 kommentaari. Hämmastas sind nii tormiline reageering?
Sõna „hämmastas“ ei klapi. Minu olek oli lihtsalt – ahah.
Kui sinu plangu taha Vormsis veetakse bussidega ekskursioone vaatama, et siin elab kuulus nõid, siis kas see tekitab sinus ka vaid ahah-tunde?
Nii ongi. Mul on kõrge aed. Mina toimetan seal sees, nemad toimetavad väljas. Kui vaja kellegagi kokku saada, siis ma satun juhuslikult värava ette.
Kas vastab tõele legend, et sinu rada sai alguse sellest, kui 25aastasena sattusid vikerkaare sisse?
Jah, see juhtus Vormsis. Ise seal sees olles sa seda vikerkaart ei näe, aga teised nägid. Ja oligi nii, kõik muutus. Asjad hakkasid tulema. Kust mina tean kust. Ühel hetkel nad lihtsalt tulevad.
Kas nõid on hea ja õige sõna, mida võib sinu kohta julgelt tarvitada?
Jah, absoluutselt. Kristlus on aastasadu küll üritanud sellele sõnale negatiivset tähendust külge pookida. Vaimne vägivald nagu ristiusk tervikuna on. Mina jumalat ei usu.
Miks?
Pole nii palju aega.
Millesse sa usud?
Olemisse. Ei pea ju tingimata millessegi või kellessegi uskuma. Ma ei suuda aru saada, miks peaks? Mine seisa jõe kaldal ja küsi: „Kuule jõgi, siin sa voolad, aga millesse sa usud?“ Mida jõgi selle peale kostaks?
Oled paljusid kaasmaalasi endast välja ajanud, nimetades eestlasi orjarahvaks.
Jah, ja mitte rahvuseks, vaid rahvaks. Iga rahvuse sees elab orjarahvas, keda iseloomustavad alandlikkus, alatus, hirmud, väiklus, kompleksid. Ühelt poolt on neile vaja iidoleid, kellele alt üles vaadata, teisalt on interneti mudakommentaatorite mõttelaad parim orjarahva mentaliteedi näitaja. Ja üks osa eestlastest jääb orjarahvaks vähemalt niikaua, kui ta sõltub väga paljude teiste arvamustest. Mina ostan peldikupaberit siis, kui see otsa saab.
Seetõttu on vist ka mõistetav, miks see rahvas oma vabadust sümboliseeriva samba otsa paigutas just nimelt risti.
Rist on vana, iidne sümbol, mille tasapindadega luuakse kaitse. Minul ei ole midagi risti vastu. Kui risti võetakse aga selle vägivaldse usu märgina, mis meie maal ja mujalgi nõidasid põletas, siis on see teine asi.
Oled ju ise ka ristitud?
Mul võttis aega ja vaeva, et sellest lahti saada.
Sa kähvatad, kui sinu poole pöördutakse „teie“ vormis.
„Teie“ on mitmuse vorm. Kui keegi ütleb mulle „teie“, hakkan kohe vaatama, et kus need teised on.
Sa kirjutad oma nime väikese tähega.
Mul puudub piisavalt suur ego, et kirjutada oma nimi suure tähega.
Seltskonnas kannad enamasti musti prille.
Sest inimese silmadest käib vägi välja.
On see sinu vägi nii suur, et kardad ümbritsejatele haiget teha?
Ei karda. Aga ei ole vaja. Minu pilgu kohta on ikka üht-teist öeldud.
Reeglina oled sa ka riietatud musta.
Mustas on inimene kõige tähelepandamatum. Minu jaoks on must öö värv. Metsarahvas tunneb ennast paremini varjus, metsas, pimedas, peidus. Miks lapsed armastavad mängida laua all?
Olid sügaval nõukogude ajal üks esimesi, kes vabatahtlikult, ilma miilitsa abita hakkas end kiilaks ajama. Miks?
Kuidagi vastik oli. Nii mõnus on hommikul nägu pestes tõmmata ka pea üle. Pealegi, karvad säilitavad informatsiooni sellest tšhakrapõimikust, mille ümber nad kasvavad. Karvad tuleb ära põletada.
Khm. Juurtšhakra ümbert samuti?
Jah.
Kulmu- ja ripsmekarvad?
Need ei sega.
Oled elu jooksul üsna märkimisväärses koguses alkoholi hävitanud. Nüüd juba aastaid elad karskelt.
Mõõt