Seda enam, et ma tean kahte asja kindlasti. Ammustel aegadel olen Norras ühe koopa seinale midagi kirjutanud, teades, et ükskord tulevikus ma pean seda lugema.
Ja nüüd otsid seda koobast?
Ma ei otsi! Ei ole võimalik otsida, see kas tuleb või ei tule. Sellega toimetab jumalanna Juhus. Teine asi, mida ma teadsin ammustest aegadest… Ma olin seotud kuidagi kuningas Valdemariga, ja tol ajal matsin mingi asja või varanduse maasse. See varandus varanduse pärast mind ei huvita, aga… ma panin sinna peale kivid, maskeerisin koha ära ja jätsin ennast ootama. Ma tean, et tänaseni pole seal keegi käinud. Aga mis seal oli, ah?
Juhust nimetasid sa enda jumalannaks.
Ongi.
Mismoodi sa temaga suhtled?
Jumalanna Juhusega on nihuke asi, et kui sa hakkad vingelt uskuma, et tema sätib sul kõik korda, hakkad temasse uskuma kui jumalasse, siis hakkavad asja untsu minema. Ei juhtu midagi. Aga kui sa peale millegi juhtumist ajad silmad pärani ja imestad, et „Ei ole võimalik, millega ta hakkama on saanud!“ – siis tema itsitab ja toimetab edasi. Ja niipea, kui hakkad uskuma temasse kui kaitseinglisse, lähevad asjad pekki.
Jumalanna Juhusel tundub olevat huumorimeel.
Tundub. Talle ei meeldi austusavaldused.
Mida on inimesel elamiseks vaja?
Inimesel peab olema koht, kus elada, püstkoda, kus maailma asjade üle järele mõelda, ja labürint, kus igavikus kolada.
Inimene ei vaja olemiseks miljoneid.
Kas sinul on olemas vastused kõigile maailma küsimustele?
Arvatakse küll, et ma saan paljudest asjadest aru ja jagu, tegelikult on järjest rohkem asju, millest ma aru ei saa. Näiteks vana universumi seadus ütleb, et pole vaja kokku korjata seda, mida süsteem on laiali puistanud. Võtame kasvõi kulla. Orjatöö, sõjad, viletsus ja häving, mis kõik kulla kogumisega on seotud. Milleni see viib? Ühel päeval saab keegi kulla omanikuks ja peidab sügavale maa sisse tagasi. Seifi seisma.
Mida sinuga kohtudes peaks teadma?
Mõte on alati materiaalne, igal mõttel on komme teostuda. Seega, ole ettevaatlik oma mõtetega.
Vigala Sassilt on pärit päikese soovimine. Mida sina inimestele hüvasti jättes soovid?
Head meelt muidugi. Mõelge, kui palju tähendusi eesti keeles on seotud sõnaga „meel“. Head meelt!
Tagasi ekraanile tulin kahetunnilise aastalõpusaatega „Helenduvad olendid“. Teiste hulgas Helgi Sallo, Jaan Tätte, Fred Jüssi. Suutsin ja tahtsin jälle tööd teha. Saab see siis olla vale, saab see siis olla mulle ohtlik?
Lendstardist sooritasime „Täna õhtul…“ Esimesse saatesse Mäksi ärarääkimisest kujunes tõeline kinees, kasvatasin tema Tartu kodus kaks tundi verbaalset tiritammi. Mõned aastad varem Jaškast-Iffist-Mäksist triloogiat tehes ütles Tõnis mulle peale läbivaatust: „Ma teadsin, et sa hea oled, aga et sa nii hea oled…“
Ei tea, miks ta nüüd pipardas. Meil oli teda väga vaja. Kui Mäks tuleb, pudenevad teised tõsised tegijad nagu küpsed õunad järele.
Pealkiri „Täna õhtul…“ polnud küll vaimukuse tipp, kajastas aga asja olemust. Hiljem avastasin, et sellise nimega saade ETVs 80ndatel juba jooksis. Nimetagem seda siis alateadlikuks järjepidevuseks, sest saadete olemuski oli sama – armastatud artist stuudiopubliku ees esitamas oma parimaid palu. Meie variandis lisandusid intervjuud.
Kõik ei lipanud lepase reega, igal õhtul säde ei süttinud. Mõnikord võtsid artistid lõdvalt, teinekord polnud ma ise vormis. Näiteks Anne Veskit salvestades tuiasin 38kraadises palavikuudus ringi kui zombi, ei peitnud seda ei paratsetamool ega Stockmannist laenatud Hugo Bossi ülikond.
Tõeliseks hitiks osutus Kihnu Virve, kes elurõõmust särtsudes püstitas 228 000 vaatajaga sarja reitingurekordi. Sel ajal kui Sven Grünbergi esimest avalikku esinemist üle nelja aasta jälgis 31 000 silmapaari.
Kes ütleb, kuidas kellegi headust, tähendust või tähtsust mõõta numbritega?
Ja kuidas sel juhul väljendada numbrites näiteks Vello Orumetsa viimaseks jäänud salvestust, kuhu tema suurimate hittide kõval jäi maha ka vanameistri pika lavaelu tõenäoliselt avameelseim ja sisukaim intervjuu?
Oleme õnnelikud, et see sai tehtud, et see on meil olemas.
„Helenduvaid olendeid“ tehes tutvusin Lille Lindmäega. Proua oli seni keeldunud teleintervjuudest, kuid minuga soostus ekraani jagama. Meil tekkis üsna hea klapp ning mõistmine, olin lugenud tema raamatuid. Lille nimetab oma meetodit bioväljade tikkimiseks.
Sel ajal kui Lille oma Mustamäe korteris käsi minu kohal hoidis, kuulasin tema lugusid sellest, kuidas ta samal viisil ravib araabia maades šeikide hobuseid.
Jääpurikate tagant piilusid meie sünnipäevad – et kuidas seekord? Olime püüdnud neid päevi igal aastal erineval moel väärtustada. Et ei oleks, nagu eestlastel tihtipeale, lihtsalt üks ununev istumine. Jälgisin reisipakkumisi ja ohoh! Sellise raha eest Lõuna-Aafrika! Helistasime Heikkile – las ma pool tundi mõtlen, Iirisele – hakkan pakkima! Krissule – kas lennuk läheb täna või homme?
„Täna õhtul…“ kükitas kukil, kuid graafikut andis sättida ja juba nautisimegi kahe ookeani kohtumist maailma serval, Hea Lootuse neeme tipust. Järgnesid Table Mountain Kaplinnas, pingviinide paraad Boulder Beachil, maalilised veinimõisad Stellenboschis. Pilanesbergi rahvuspargis jäime mäekõrguse isaelevandi ning tema pere vahele. Oli see alles põgenemine!
Sünnipäevi tähistasime idüllilises Montagus. Viktoriaanlikus Kingna Lodges magas Heikki toas ja voodis, kus omal ajal oli apartheidivastaseid unenägusid vaadanud Nelson Mandela ise. Olime pisikese luksuslossi ainsad külalised.
Kas võib elu minna veel miskitmoodi paremaks?
„Tänast õhtut…“ väärivate esinejate ring hakkas kevadeks kokku kuivama. Teise ešeloni artistid lakkusid juba mokki. Hommikupäike tõi tõustes teadmise, et järgmist hooaega me senisel tasemel välja ei venita. Mulle oli tarvis uut saadet.
„Sind otsides“ jäi silma produtsent Piret Priisaarele. Minu tsikkel esimese hooga ei käivitunud. Jälle mingi lääne formaadisaade, kogu eeter kubiseb neist, kas me ise siis tõesti ei suuda midagi välja mõelda!
Piret ei jätnud aga jonni ja tassis mulle vaatamiseks erinevate riikide variante. Austraallased, ameeriklased, venelased, soomlased. Hm, midagi siin ju on… Tundus lubavat peent mängu inimhingede kandlekeeltel. Kuidas küpsetada eestlasele soolikapärane variant, kuidas mina seda teeksin?
Lõppude lõpuks pole see ju mingi kosmoserakett. Teeme ära.
Juhtkond arvas, et hakkame sügisel vaikselt nokitsema. Mis pagana sügisel? Tööle, tööle, kurekesed! Mina, erinevalt ehk paljudest teistest, ei pruugi igavesti elada.
Andres Lepasar tuli režissööriks ja Iiris Saluri toimetajaks. Teadsin, kuidas mujal rabab saate heaks terve toatäis rahvast. Uskusin samas, et üksi neli last üles kasvatanud Iiris suudab suurt lääne meeskonda mõne abilisega edukalt asendada. Kuna tervis võis iga hetk mul saba rõngasse keerata, kutsus Piret teiseks piloodiks Margit Kilumetsa. Polnud vaja, et keset hooaega suur seltskond inimesi hädamaandumisel käpuli lendaks.
Kaika Laine 82. sünnipäevast kujunes tõeline laulupidu. Samale ajale sätiti Reet Kudu raamatu „Kaika Laine sajandi naine“ ilmumine. Nii raamatu kui ürituse taga seisis üks sümpaatne jõukas vanahärra, kes tundis vajadust isiklikku tänuvõlga Lainele tasasemaks hööveldada.
Tõime pidupäevale laulma